Seni kuni ennast mäletan mäletavat, olen ma alati tahtnud olla iseseisev ja täiskasvanu.
See tundus lapsena nii köitev - oled suur inimene, otsustad ise, kas ja mida sööd, mida selga paned.
Et täiskasvnauks saamisega kaasneb ka suurenenud vastutus ja tihedam elugraafik. Ise emana mõistan ma nüüd oma raamat rinnal magama jäänud ema ikka väga hästti.
Kuid mitte see pole teemaks.
Mõtisklen just iseseisvaks olemise üle. See on köitev ja oluline. Oma poegasidki kasvatan ma iseseisvateks.
See on märgusõna kogu vastutusohtraks suureks olemise ajaks.
Iseseisvana tead sa kuidas kulutada raha, milliseid otsuseid vastu võtta, kuidas riietuda, kuhu minna ja mida teha. See on oluline.
Kui lapsena oli tähtis iseseisvaks saamine, siis vanemas eas on päevakorras iseseisvaks jäämine.
See on lausa kummaline, et 92-aastane vanapapi soovib lube pikendada, tervis lubavat ja tänu sellele on tal vabadus liikuda....
78-aastane endine kooliõpetaja on nii hõivatud oma isikliku elu korraldamisega, et tütre palve lapsi hoida ei mahtuvat hetkel päevaplaanidesse - õpi olema iseseisev, sa ei saa terve elu minu peale loota. Etc, etc, etc
See võib hirmus tunne olla, kui sa vanaduses ei saa enam ise enda eest hoolitseda ega olla. Tead, et nüüd enam edasi ei saagi..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar