reede, 15. veebruar 2013

Kodust koduks?

Millal muutub see hoone, kus me sagedasti aega veedame, koduks? Mis teeb temast selle su casa?
Asjad, mööbel, vaibad, raamatud, nõud, rõivad.
Kappides seisvad nõudlikult riidas, kuid sagedasti segipaiskuvad esemed, mille asukohta tead kinnisilmi  juhendades.
Panipaik, mis on alati pöörane ja täis asju, mida vaja võib minna, kuid igapäevaselt ei kasuta.
Kodu, see kuhu jõudes vajud mantlis ja saabastes röötsakile ning pillud pesud seljast eri suunda, sest oled liiga väsinud, et olla korralik.
Kodus saad sa olla selline nagu tahad ning kodu ei riidle, kui sa korratuks muutud.
Kodule annavad hõngu inimese enda isikupära, pereliikmed ja see MISKI eriline, mis on omane ainult ja just sellele kohale.
Pojad armastavad oma sünnimaja südamest. Nendele meeldib siin.
Köök ja oma avar tuba. Kamin ja duširuum. Terrass ja õuekask. Suvel pehme muru ja sügisel pudenenud õunad. Koduselt kõlab, eks?
Nagu seegi, kui õhtul tule ees istudes päevaplaanidest räägime.
Teed joome, kooki haukame. Või kui ma köögilaua taga poiste riideid nõelun.
Teades, et mind ümbritseb kodu.

reede, 8. veebruar 2013

Püüd jäädagi iseseisvaks

Seni kuni ennast mäletan mäletavat, olen ma alati tahtnud olla iseseisev ja täiskasvanu.
See tundus lapsena nii köitev - oled suur inimene, otsustad ise, kas ja mida sööd, mida selga paned.
Et täiskasvnauks saamisega kaasneb ka suurenenud vastutus ja tihedam elugraafik. Ise emana mõistan ma nüüd oma raamat rinnal magama jäänud ema ikka väga hästti.
Kuid mitte see pole teemaks.
Mõtisklen just iseseisvaks olemise üle. See on köitev ja oluline. Oma poegasidki kasvatan ma iseseisvateks.
See on märgusõna kogu vastutusohtraks suureks olemise ajaks.
Iseseisvana tead sa kuidas kulutada raha, milliseid otsuseid vastu võtta, kuidas riietuda, kuhu minna ja mida teha. See on oluline.
Kui lapsena oli tähtis iseseisvaks saamine, siis vanemas eas on  päevakorras iseseisvaks jäämine.
See on lausa kummaline, et 92-aastane vanapapi soovib lube pikendada, tervis lubavat ja tänu sellele on tal vabadus liikuda....
78-aastane endine kooliõpetaja on nii hõivatud oma isikliku elu  korraldamisega, et tütre palve lapsi hoida ei mahtuvat hetkel päevaplaanidesse - õpi olema iseseisev, sa ei saa terve elu minu peale loota. Etc, etc, etc
See võib hirmus tunne olla, kui sa vanaduses ei saa enam ise enda eest hoolitseda ega olla. Tead, et nüüd enam edasi ei saagi..

reede, 1. veebruar 2013

Möödunud jaanuar oli kuidagi pikk

Veider, suisa veider - jaanuar oli kuidagi ebaloomulikult pikk.
Töökohavahetus, viimane auditoorne õppenädal, spaa, papaga linnaskäik, poiste haigestumine, õdede liidust väljaastumine, juuksur - palju tegemist, aga ometigi kuidagi aegalselt läks...
Luuleõhtu, sõbratari lapse hoidmine, kuid ikkagi, kuid ikkagi
See niiske-külma talve vaheldumine on ka justkui üks lõputu küünlapäev...
Nüüd on veebruar.
Ometigi kuidagi kiiresti tulnud, vaatamata sellele aja venivusele.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...