teisipäev, 31. detsember 2013

2013 tõmbub eemale

Märkasin oma sissekannetes teatud rütmi ja kordumist,  mustreid ning põiminguid. Selle pika-pika-pika aasta viimased tunnid tiksuvad halastamatu järjekindlusega ajalooks. Minevikuks. Aastaks millele tagasi vaadates saab öelda, et:
*jaanuar - sain esimese romaani eest autoritasud ning alustasin tööd pereõena, oli TTK-s viimase õppetöönädal ning edasi oli ainult lõputöö. Olime L-ga Pärnus spaanädalavahetusel.
*veebruar - mis ma tegin veebruaris? ei midagi meeldejäävat. Ilmselt lõputöö materjalide otsimine ja kirjutamine ning notar esimest korda
*märts  -  olime isa ja poistega Viljandis, tähistasime paari tuttavaga naistepäeva, tegin ühe tööalase kõrvalekalde, vend alustas minu käe all praktikat, alustasin õpinguid autokoolis.
*aprill  - valikaine, selles essee kirjutamine ning lõputöö eelkaitsmine, sõidutunnid, venna praktika lõpp, notar teist korda
*mai - lõputöö ülevaatamine, viimistlemine, imelise kevade tööd, sõidutunnid
*juuni - lõputöö kaitsmine, lõpuaktus, reis Eestis
*juuli - sünnipäeva, magistrantuuri taasastumine, sõidutunnid, palju randa, päikest, poegadega koosveetmist
*august - migreenihoog, teade ülemusele, et ma sügisest ei jätka pereõena, väga vahva poegade 10-aastaseks saamise pidu, visiit sugulaste juurde, isa asutuse suvepäevad Pärnumaal.
*september - uus algus - tööalaselt, haridusealaselt
*oktoober - ülikool, ülikool, ülikool, pimedasõit, libedasõit, kursusekaaslased külas
*november - venna, isa ja veel ühe sugulase sünnipäevad, teatrikülastus, kahe uue seminari näol lisandunud töökoormus, mitmed kirjandusalased üritused
*detsember - veider vestlus sugulastega, sügissemestri lõpp, kirjandusteadlaste jõulupidu Tammsaare muuseumis, kodused jõulud ja esseed, esseed, esseed...
Ühtepidi nagu tegus aasta, teisalt aga - ma ei mäletaks oma elust, et mõni periood oleks nii veninud ja närvesöövalt kulgenud. No selle pärast ma ka.. no ühesõnaga, peab mingeid asju muutma.
Aga siin ta, see 2013, mis hakkab ennast igatepidi üheks mälestuseks voolima. Kunagi ma ilmselt vaatan sellele ajale tagasi ja mõtlen, kui tore ja kerge elu oli, kuid nüüd olen ma 90-aastane poegadest, ja nende järeltulijatest ümbritsetud sokki kuduv memmeke - elektrilise ratastooli patareid ja akud ning toitejuhtmed ära võetud ning pojapojapoja hukkamõistev pilk näiliselt rahulikul vaaremal - mine tea, mida see  muldvana isik kaubakeskuses jälle korraldada võib.
Seniks - hüvasti 2013 ja teretulemast 2014.

esmaspäev, 23. detsember 2013

Mõned muljed "Mandariinidest"

Värskendav film. Naksaka narratiivi, meeldiva muusika, lummava looduse ja nauditava näitlejatööga kahe riigi töö.
Pikatraditsioonilises Gruusia Eesti külas elav tisler, kastimeister Ivo ja mandariiniistanduses elav Margus satuvad iseäralikku ning meestele mitteomasesse vaenunelinurka - puhkenud Abhaasia-Gruusia sõda saabub meeste kodutanumale ning vaenutsevad jõud hukkavad üksteist.
Eelnevalt Ivo juures söögikraami küsinud abhaaslased ja noored grusiinlased - surnud.
Kuid selgub, et üks meestest, tšetšeen Ahmed on raskelt haavatuna, kuul õlas siiski elus.
Ööpimeduses hukkunuid mattes, avastavad mehed, et ka üks grusiin, Nika on elus - mürsukild peas.
Kohale tulnud arsti abiga asub Ivo mehi hooldama - majutades oma katuse all kahte väga vaenulikku meest. Ivol õnnestub paranevaid mehi korduvalt  lahutada ning ta võtab nendelt ausõna, et tema katuse all nad teineteist ei puutu.
Mandariine korjav ning Eestisse naasta sooviv Margus jääb õnnetu juhuse tõttu oma majast ilma (külla saabauvad sõjaväelased, kes kontrollivad haavatuid ning kumbki meestest ei anna üksteist üles; Margus palub sõjaväelaste abi mandariinisaagi korjamisel ning sõjaväelased on nõus, nad panevad oma laagri lähedalasuvasse jõekääru üles, see satub tule alla ning Marguse maja põleb maha) ning liitub samuti Ivo juures oleva kummalise seltskonnaga. Ahmed pakub oma palgasõduri teenistust, kompenseerimaks kaotusi, kuid Margus keeldub seda vastu võtmast. Mõne aja pärast saabuvad uued sõjaväelased ning puhkeb tulevahetus, seni vaenutsevad pooled ründavad sõjaväelasi. Tulevahetuses hukkub Margus ning hukkub Nika. Ivo ja Ahmed matavad Marguse tema istanduse puude alla ning Nika Ivo poja kõrvale.
Kogu loo teeb huvitavaks see, et naisi filmis ei ole - seega on hooldamine/hoolitsemine täielikult meeste pärusmaa. Ainult foto Ivo pojatütrest Marist, kelle pilti mõlemad vaenujõud kauniks peavad.
Omanäoline on sissepõimitud islamism; meeste arusaam aust ja julgusest. See viimane on eriti intensiivne tunnusjoon, mis kõiki tegelasi ühendab. Peidetud relvad, Nikale tagasiantud kollane kassett, mille heliribad on lootusetult sassis ja mida ta pidevalt näpu vahel kerib. Oma kodu ja pere järele igatsev Ahmed kuulab lahkudes Nika kassett...
See pole kunagi olnud eriliseks saladuseks, et Lembit Ulfsak oskab suuri plaane mängida, kuid selles filmis tegi ta ilmselt oma ühe elu parima rolli - veenvalt ja jõuliselt joonistatud vana mehe jäämine sinna, kuhu on maetud poeg. Mees, kes ei karda katuse all ja ühes söögilauas istuvaid sõdalasi.
Seda julgust tunnustavad Ahmed otsesõnutsi ja Nika varjatult. Loomulikult on tunda Ivo julguse taga elementaarset ellujäämisinstinkti - millised sõjaväelased parasjagu ka ei avastaks, et Ivo aitab elule vaenutsevaid pooli - temaga oleks kõik.
Uudsest küljest avanenud Elmo Nüganeni tagasihoidlik, kuid veenev karakter andis võimaluse näha Marguse melanhooliat - mure saagi pärast, mitte saadava raha, vaid just selle loodusanni hukkasaamise pärast. Nüganeni nukrus pärast kodu põlengut on igati võrdväärne kadunud Rudolf Allaberdi segadusseisundile filmis "Inimesed sõdurisinelis" - usutav, igati ustutav. Margus võtab filmi filosoofiliselt kokku : "Tead, kuidas seda sõda nimetatakse? Tsitruse sõjaks".
Ning grusiinlased ise - nende mägedepoegade olemust õhkub suisa teisele poole ekraani - nad on mehised, julged, otsustavad, ausad, kaukaaslastele omase loodusliku aristokraatlikusega - kuid.. samas julmad sõdalased, kes palgasõdurlusega leiba teenivad. Siiski on neis olemas see lummav miski, mis kahe eestlase ja kahe grusiini kokkumängu vaadatavaks muutis.
Selles ühistöölises teoses on midagi seletamatult valusaks tegevat - missugune inimloomus piirisituatsioonis on, kuidas ta inimest näeb, tunneb ja mõistab.
Pannes uskuma ja lootma, et inimsus on säilinud.
Igatahes tunnustan ma selle filmi tegijaid oma tagasihoidliku postitusega ja kummardan loomingulisuse ees.

laupäev, 21. detsember 2013

Toomapäevast

Toomapäev olla seotud surmahaldajaga ja märkivat jõulu-ja nääriaja algust. Siga pidavat tapetama ja keelatud olnud ketramine ning jahvatamine. Paadid keeratud kummuli ja neile andud ohvriks õlut - et uuel hooajal vetehaldjad paati merepõhja ei kisuks ja  kalasaak rannarahval hüva oleks. Tapetud siga ja söödud pähkelid ning õlut.
Perenaised soolanud liha sisse ja teinud vorsti, toodud õled tuppa ja tõmmatud hinge tagasi, sest Maa olla Päikesest nii kaugel, et päeva ei algagi.
Ja see on küll jumala tõsi - väsinud sügise moodi niiske õu ning haljendav muru ei anna küll kuidagi aimu, et talv algab.
Lühike päev näib juba otsas. 
Kuuse panime üles, toad kraamisime, süüa tegime. 
Piparkoogid vajavad veel küpsetamist. Muus osas näivad asjad olevat nii nagu põlisrahval siinpool paepealset ikka oli - tule valgel saab vaadata filme ja mõtiskleda oleva üle.
Kümne päeva pärast saab see lõputuna näinud aasta otsa. Numbrimaagia pole küll päris minu masti, kuid aasta, mis sisaldab 13, näib nii melanhoolne ja nukker mulle. Otsused ja valikud. Möödapääsmatud ja kurnavad. Mõtted ja meeleolud.

pühapäev, 15. detsember 2013

Filigraansusest kaugel ja kohe kaunilt.

Vaatan mõtlikult järjest lumisemaks muutuvale tänavale ja kiikan silmanurgast kamina poole - tuli on all. Kibuvitsatee mekib hüva ja võimatu rahutus kasvab iga hetkega.
Ärevus, nõeltel istumine, millegi eeesootava aimumine..
Mis lahti? Mis? Võtsin endale aega kolm päeva lihtsalt olla - kõige hädapärasem majas tehtud ja logelen veidi siin ja seal.
Mõtlesin, et küll on hüve see laste kasvamine - ei ole vaja enam seda traali-vaalit ümberringi, mis emad käest-jalust alati seob, kui majas maimud müttamas. Nüüd on märksa kergem. Vähemalt tööplaanis.
Uute raamatute ideed keerlevad peas, ühteteist olen kirja pannud. Oma asja ajamisest pole seni midagi veel välja tulnud, sest pole seda aega,  millal asju ajada.  Päevajärg kaob  hilisõhtuks kiiremini, kui planeeritavusele sisulist tegemist kulutatud sai. Aja ning kiiruse korrelatsiooni ja erinevate valemite mõõtmisel/moodustamisel tuleb kindlasti veel arvesse võtta *ootamatuid asjaolusid; *ilmastikku; *meeleolu;* tahte ja tõkke suhestumist.
Pideva analüüsimise, järeldamise, sünteesimise, võtmesõnade, teooriate ja uurimissuundade rägas metafüüsikat ja transdendaalsust otsides, leides, kaotades ja märgates muutub laisa mõte virgast kehast tugevamaks ning pimedusse pugedes on hea nentida - ma olen vaimse hiberneeringu staadiumis, ma olen osake veidrast letargiast, ma olen talveunne suikuja. Milline õnn oleks meie kliimas talveks valmistumine mitte kütte ja toidu varumine, vaid võimalikult sooja kookoni tegemine ja siis sinna kuni kevadise vee vulinani uinumine!!!
Selleks korraks on sügissemester läbi. Seitse seminari nädalas ja tohutult ettekandeid ning teste tehtud. Esseede virn seevastu ootamas lahendamist.
Ning eile, kui pojad pikalt kinos olid ning hiljem vanalinna jalutama läksid, istusin ma ja lihtsalt otsustasin ühe korraliku pisaravalingu valada. See pole eriti keeruline - kuulata mõnda lugu, mis emotsionaalselt hinge lähevad, lugeda mõnda 'melanhoolia eri' alla kuuluvat kirjutist ning sealt nad tulevad - kolm tundi puhast ja hingekraamivat tundi möödus hämmastavalt hästi.  Ma ei teadnudki, et sirisev soolane silmavesi võib isu nii aplaks ajada - ilmselt on seegi tegevus, mis kaloreid kulutab.
Kinost naasnud pojad olid ülierutatud - ilmselt see 3D mõjub närvidele närivalt.
Ning ei ole tulnud seda aastalõpu ootustega põimitud piparkoogi, mandariini, kuuseokka ja puhutud küünla hõngulist meeleolu, mis tavaliselt on selleks ajaks saabunud.

reede, 6. detsember 2013

Sügissemestri eelviimase nädala lõpust..

..ja kiirest kirjanduselust üldse.
Üles-alla, siia-sinna, seminarid, esseed, arvustused, lugemised, testid, küsimused, ettekanded, kõned ja lugemine, lugemine, lugemine...
Kuidas ma varasemalt küll täiskohatades ja lapsi lasteaiatades magistrantuuri tegin? Ime siis tegelt, et see pooleli ei jäänud, sest ausalt - süvendatult kraadituks saamine nõuab tööd ja tahet. vahel muidugi on see 39+4 tunne, kus tead, et kõht pole veel alla vajunud, kuid enam lihtsalt ei jaksa 8-ndat korda viie tunni jooksul minna ja pärast otsida jällegi enam-vähem mõistlikku asendit, et kümne minuti pärast..
Kuid lisaks sellele hetkel juhuslikult tulevale, olen oma suureks üllatuseks avastanud poegadel väga hämmastavaid detaile - nimelt nad on loodusteaduses, matemaatikas ja kehalises ning poistealases tehnoloogias üliosavad.
Südamekujuliste osadega, ümmargusele alusele täpselt rihitud, kleebitud ja paigas kuumanõualused - kõik poiste enda tehtud ja meisterdatud. Maakaartide tegemine, gloobuste meisterdamine, kärme peast arvutamine - iga päev ikka üllatusi.
Vähemalt midagigi on kasuks tulnud, et teatud vereliin nendes kõneleb pisutki paremat keelt, kui vereliiniesindaja ise. Kuulukse, et teine olevat juba teise perekonna .. nojah, see polegi nii oluline.
Sõnaga - üks poolaasta hakkab oma kiirärevuslikus rütmis kulmineeruma ning võib pisut kergemini hingata nendes ettekannete, kontrolltööde ja segamini majapidamise rägas.
Kuid teine räga on kohe-kohe tabamas ka kõige üksildasemat ja igavamat pesa - 1. detsembri kukkudes tuli sokk aknale riputada, igahommikune maius päkapikult saada ja mõelda, kust saab kõige parema kuuse ning kus on kõige paremad muud asjad.
Ahjaa - eile väideti seminaris, et ka sügaval nõukogudeajal käisid kõikidel kodudes jõuluvanad ning need, kellel hoopiski näärivana külas oli, need olid nõukogudemeelsed. Väidetavalt toodi ka kingitused jõulude ajal ning üldse oldi nii pühalik-aatelis-eestlaslikud. Ma ilmselt elasin mingis teises dimensioonis, meil käis näärvivana või näärivana saadikud.
Jõulude ajal oli küll kuusk juba toas ja katsime laua - seda ma mäletan, aga 31.12 oli siiski see, mida tähistati koolikaalsaste ja naabrite peredes - sõltumata meelsusest ja muust poliitilis-sotsiaalsest päritolust. Hetkel aga jäi mulje, et nääre peavad ainult padukommunistid. Imelik, et filoloogid ei tea eesti rahvakombeid - õnnetinavalamine, söömine, õlgedel lesimine, loomadele söögi viimine, tähtede, tuisu ja lume järgi viljasaagi ennustamine, oletatava peiu nägemine pruudieas tüdrukutele - see kõi toimus vana-aasta õhtul, aga hüva, ma ei vaidle. Ilmselt on see kommertslikuks muutunud, kuid algeselt pööriaja algust tähistanud joul kuidagi eestlaslikum, kui muud tähistamised...

pühapäev, 1. detsember 2013

Tere, detsember!

Nii. Vaatlen aknast mööduvaid helbeid. Väga õigeaegselt saabub see lumi - lastele sõber, minule vaenlane.
Pime sügiskuu november möödus üüratu töö tähe all - seminraid, ettekanded, konverentsid, oponeeringud, testid, teater, lugemised.
Isa ja venna sünnipäevad.
Viimased tööd aias.
Lähenev semestrilõpp.
Kütmine ja kraamimine - nagu ikka.
Isiklik elu seisab uinunud vaikelus - nagu mõni kirgas eksootiliste puuviljadega maal, mis tundub ahvatlev, kuid ainult eemalt vaadeldes.
Sedasi ta on - lumelabidas ootamas, paksemad riided valmis - talv astub õuele.

reede, 1. november 2013

Tere, november!

Kuu on läind kui unenägu.
Rutuliselt seminaride rütmis. Õppides, õppides, õppides (küll see kiilaspäine habemik oleks uhke!!).
Ja käes on see hingede aeg, oma sünguses ja sügavuses.
Nagu ikka, hall taevas, koltunud lehed, vettinud õhk, kallav vihm...
Eilne päev oli vaimselt kurnav. Kolm seminari ja õhtul kirjandusteadlastele üpris meeliköitev, aga väsitav omamoodi kuulajaskondlik veelkordne seminar kriitikast.
Kus arvustajad rääkisid, miks, kuidas, kas ja millise raha eest nad midagi või kedagi arvustavad.
Iseenesest põnev disskussioon.
Katastroofiliselt pikk päev igal juhul.
Ning nüüd pressivad peale seitsme seminari materjalid. Mitmest küljest. Küll ühed materjalid ja teised lugemised.
Imelik, et ma jõudsin, kui veel tihedalt alluvuses töötajana leiba teenisin. Praegune nö vaba graafik võimaldab lihtsamalt asju ajada.
Kuid väljas püsib hingede aeg, miski, mis on sütitavalt mõtlemapanev.
Käes ta on, see november.

reede, 11. oktoober 2013

Kokasaadete vastane ehk kuidas kapitalistil unega on

Meeletu, meeletu maailm!!
Ükspäev ootasin ühte saadet ja kruttisin teleka soovitud kanalile. Mingi kokasaade tuli enne. Juba jälle, kirusin mõttes nähtut ning oma kirjavahetust üle vaadates, kuulasin poole kõrvaga, kuidas kohtunik tegi maha ühe võistleja magustoitu, kuna sealne mingi šokolaadiküpsetis ei vastanud kriteeriumitele soovitud kujul a la "kui sa sellesse magustoitu lusika sisse lükkad, siis peab soe ja sulanud školaadikreem igast küljest võrdsena välja voolama."
WTF???
Täiesti pahasena läksin ma kööki teed keetma. Sellist tavalist. Pakiteed. Kaubanduses müüdavat - 50 senti karp. Kibuvitsa oma. Ja tulise joogiga suud kõrvetades tulid silme ette teated sellest, kuidas Eestis on peresid, kus sissetulekud võimaladavad lapsel ainult ühe korra päevas - koolis - sooja toitu süüa.
Foorumites luurates kordub pidevalt, kuidas kellelgi pole võimalik lapsele sooje saapaid osta, sest poehinnad on röögatud. Sama kehtib koolikottide, vajaliku mööbli, riiete suhtes. Üle jääb võimalus leida asju teiselt ringilt või odavatelt virtuaaloksjonitelt või küsida tuttavate käest. Iseenesest on teine ring ju hüva asi - oled tarbijatedlikum ning taaskasutad juba kasutatud asju. Aga kas see peab ikka nii olema?
Inimesed hoiavad kokku kõhu kõrvalt. Reeglina lapsevanem enda kõhu kõrvalt, et asjad oleksid lapsel olemas. Tatar, riis, kruup, kartul, köögivili. Täisväärtuslikku, tasakaalustatud, mitmekülgset söögilauda pakkuda pole võimalik, sest söök on kallis..
Kolmanda Maailma lapsed, kes saavad pool liitrit puhast joogivett, kausitäie supiköögi rooga ja.. kõik.
Ja siis on kanalid üle ujutatud mingite püsivalt tobedate saadetega, kuidas tuleb serveerida hõrku meemarinaadis lõhet, kuidas peaks paneerima mingit luksuslikku jama täpselt 13 minutit...
Ja see ei puuduta ainult kokasaateid. Ka trenditeadlikkust tõstvaid üllitisi tuleb pidevalt. Selline kott ja selline sall, selline pannal ja selline meik. Need lõhnad ja see auto. Selline elamine ja see vidin.
WTF???
Kas tõesti on võimalik propageerida hedonismi, epikuurlust ja muud sekundaarselt suvalist substraati siis, kui tegelikult elavad julgelt 75% maailma inimestest vaesuses või selle alampiiril.
On siis nende suurte koropratsioonide huligaanid õnnelikud? Kuidas nad öösel magada saavad?
Raha on oluline, see on enam kui selge, kuid kusagil läheb ju siiras ja ehe piir ahnuse, esmavajaliku, vaesuse ja olulise vahel?
Hüva, ilmselt pole ma sekundaarse teaduse viljelejana just kõige õigem kritiseerija - jumal ise teab, et minu valitud erialaga saab tegeleda siis, kui kõht täis, tuba soe, riie seljas ja tervis ptüi-ptüi-ptüi korras. Kõikide eelnimetet asjade õnnelike juhuste tahtel omanik olles ma ju ei nurisegi. Saan tegeleda meelepärasega, kuid teised inimesed, kusagil mujal ja seal ei pruugi olla samas seisus.
Ja siis näitab kanal kanali järel kõlisevapakatavate produtsentide mõttevälgatusi suurel ekraanil.
Muidugi - ega ei toodetaks, kui poleks vaatajaid.
Aga  - kas nad ikka magavad öösel sügavalt?
 

teisipäev, 1. oktoober 2013

Tere, oktoober!

Sedasi sammus suve ja talve vaheline aastaaeg oma tiidsal kõnnil kuhtunud lehtede karva ja moodi mulle kambrisse. Olles huligaanitsenud õunte kallal, poritanud kõnniteid ja pannud kindaid liiga vara kätte tõmbama.
Ning toonud kaasa ohtralt kuulsate meeste kirjutisi, seminare, loenguid, raamatukogutunde, vestlusi kirjanduseeolemusest ja tulemusest.
Kuidas näeb välja nt esmaspäevane päev? Poolteisttunnine inglisekeelne ja väga aktiivse kaasatöötamisega loeng, seejärel neljatunnine loengute vahe, mille täidab blogija aktiivse mõttetööga seminarideks ettevalmistades.. ja avastades, et TLÜ pole piisavalt hoolikalt välja töötanud kahe eraldisasuva raamatukogumajavahelist otseliini. 
Sest.. kümnekilose kotiga (läpakas, raamatud, kaustad tudengi märkmetega, termos kohviga, kolmed juhtmed) ühest teise kablutamine on tülikas tegevus. Samas on sellel ka häid külgi. Sõna otseses mõttes. Sest blogija siluett on muutunud mõneaastataguseks. Tagasi tulles 12-kilone kott ning uus seminar, kus tuleb pidevalt valmis olla õppejõu küsimusteks, kaasamõtlemisteks ja servideks.
Teisipäev on mõnevõrra rahulikum, kuid ajaplaneerimises meisterlikkuse saavutamisele väga lähedale jõudmises, pole siingi mingeid tühje momente. Käimalükatava äri intensiivse tegemisnimekirjade koostamine, poolelioleva toote väljatöötamine.
Kolmapäeval on sõnaraamatusülemiga kõnd eratundidesse ja pärastisesse seminari, kus blogija oma loetamatu käekirjaga täiskiilutud lehti lapates ja läbitöötatud teoseid tsiteerides sõna võtab.
Ohhh.. ja siis on neljapäev, kuhu mahub neli loengut ja nendest kolm on seminarid. Ja ikka on käe otsas kümnekilone kott.
Sellega seoses - Eestist mina sellist sobivat kotti veel pole leidnud, kuhu mul kõik soovitud asjad sisse ära mahuksid. Kas on tegumood vale, värvitoon pole sobilik või kvaliteet kahtlane. Ilmselt tuleb peagi võttagi kaasa isa soovitatud järelveetav kohver.
Reedel on ettenähtud uue nädala seminaride materjalide hankimine, majapidamistoimingute teostamine ja õhtul mingi suunitlusega üritus - kas eraeluline või veidi sotsiaalsem.
Olles astunud ühelt lehelt järgmisele, tuleb seal olla pidevalt aktiivne ja nähtaval.
Selliselt on siis kanarbikukuu minus elanud.

kolmapäev, 18. september 2013

Milleks peab valmis olema poeglaste ema

Möödunud nädalal oli vaja poegadele vineerisaagi. Sellist lihtsat, tööõpetuse jaoks. Ma ajasin mööda linna ehituspoode neid neetud vineerisaage taga, sest... enamikes koolides on neljandad klassid ja nendes õpivad poisid ja neil kõigil oli neid samasid saage vaja.
Lõppeks sain saed. Päris kallid olid.
See on esimese peatüki lõpp.
Teine peatükk algas sellest, et oli vaja kooli jaoks ring välja saagida.
 Kas ma oskan seda? Ei.
Kas poisid oskavad seda? Jah.
Kas meil oli vineeri? Ei.
Kas emal peab pea lõikama? Jah
Kas ma aitasin saagida? Ei
Kas poisid ise saagisid? Jah.
Kas kõik sai korda lõpuks? Ei.
Ses mõttes, et paar plaastrit pidi käiku laskma, saelehe vahetama (mida mina jällegi ei osanud, aga pojad oskasid) ja voilaa - peaaegu ringid said valmis.
See on üks selleks korraga emaks ja isaks olemise juures (kuigi - lahtiste kätega mehed on täitsa olemas, kuid nad ei saa lihtsalt alati kohal olla), et vaja vahetada purunenud pedaal või vaadata suuri silmi, kuidas nad praktiliselt kasetüve keskele ennast köit mööda tõmbavad või nad suure kisa ja müdistamisega tahavad, et ma jalkat mängiksin (mida ma ka loomulikult teen) - et kõik need tegevused pole ju tegelt siiski need feminiinsed, leebed, pehmed, softid etc, etc, etc.
Looduslikku ja ürgset tabamatust on vaja, et kasvatada poegi.
Et selgitada need olulised vahed.
Et naisterahva sünnipäevale (olgugi, et 9-aastasele, olgugi, et beebipõlve semule) minnes võtab härrasmees alati õied ühes. Et vaja on abistada asjade tassimisel, viimisel, tõstmisel ja panemisel.
Et mehel on korralikud riided, et mehel on küüned lõigatud ja püksilukk kinni.
Et mees oskab süüa teha (kartulit, muna, leiba, liha ja vorsti praadida), et pelmeenid ei tekita seletamatut tungi neid sügavkülmast otse põske pista, vaid teevad vahepeatuse mõnes potis või pajas.
Ohjah..
Ja minu sotid pole tänaseni matemaatikaga kuigivõrd sirged ja selgelt helged, vaid poja küsimuse peale ülesannete lahendamisel, kuubi lõikamisel või püramiidi voltimisel pean ennast parajalt pingutama.
Sünnipäevaks saadud noore füüsiku ja noore keemiku komplektid tekitavad ikka veel kaose. Kui nad prillide, luupide, süstalde, mõõdikute, voolikute ja jumal teab millega veel sehkendades soola uurivad, õhupalli lennutavad või midagi sarnast.
Kuuskantvõtme, ristpeaga kruvikeeraja ja peitli vahet nad igatahes teevad.  Emale käe bussist väljudes ulatavad. Seltskonnas ennast kätt pigistades tutvustavad. Naisi uksest sisse lasevad.
Hiljuti öeldi - küll te võite ikka nende üle uhke olla. Olen jah.
Ja selleveerandiste hinnete üle ka. Suisa üksluiseks kisub ainult viisi vaadata.
Ja need kribujalgsed käekirjad on võtnud geneetiliselt mitteminule sarnaseid jooni. Selline väike ja kandiline.
Ühesõnaga - ema olla, poeglaste ema olla, nende poegade ema olla...
 

pühapäev, 1. september 2013

Tere, september!!

Kümme aastat tagasi oli imeliselt mõnus ilm. Mäletan seda seetõttu erilise selgusega, et esimest korda pärast pikki ja tumendavalt tüsedaid kuid läksin ma linna oma poegi ametlikuks tegema. Kõigepealt sünnitusmajja kontrolli, siis ühte ametisse sünnitunnistusi saama, nende alusel teise ametisse haigekassakaarte vormistama, siis järgmisesse ametisse igasuguseid rahalisi küsimusi lahendama.
Ja ma tõmbasin selga raseduseelse teksaseeliku ja pikad sukksaapad ja ma läksin linna, teades, et kodus on kaks nädalavanust poega. Ja see ilm oli tõesti kaunis.
Kolm aastat tagasi läksid needsamad klutid esimesse klassi.
Ja täna algab sisuliselt uus õppeaasta, poegade ja minu enda kooliaasta aktused on siiski homme. Pidulik must-valge riietus mõlemale valmis ja kingad läikima viksitud. Mõlema koolilauad täis uusi ja lõhnavaid kooliasju. Õpikud-töövihikud tulevad homme. Siis on see igaveerandialguseline/igakooliaastaalguline kaanetamine-kiletamine.
Ning hoovihmade vaheldudes nopin puualusi pudenenud õunu, kaen paisunud kõrvitsaid, nopin mõned lapsepõlvemagusad porgandid ja sätin vaasis päevalilli. Kõik oma aiast. Tillid ja sõstrad on juba külmas, samuti oma aiast.
Kasel on mõned lehed kollased.
Kõnniteel laperdavad kirjud vahtralehed.
Hommikune jahedus lõhnab omamoodi - kuidagi värskelt, aga samas koltunult. Õhtud ja ööd on tihedad, täis sügistiinet maiku. Haneparved valmistuvad oma pikaks reisiks. Suvel hoolega sädistanud linnupered on oma pisikesed sulelised pesadest lendama õpetanud. Oravapojad on pikkust ja kaalu kogunud ning silkavad naabrite kuusetüvedel vilkalt edasi ja siia, tagasi ning sinna.
Toimekas sügis oma helides, maitsetes, meeleoludes koputab kohmetust alla surudes uksele.
Tere, september - nüüd oled sa jälle käes.
 

reede, 30. august 2013

Õenduse tõenäoline lõpp

Vähemalt minu jaoks. Kahel eelneval korral - pendeldades tervishoiu ja hariduseteenuse vahel - katsed ebaõnnestusid. St vajadus ennast vajalikuna tunda kaalus üle teatava tüdimuse osutatavate teenuste suhtes. See adrenaliinitulva kandumine ihhu, kui pead kriitiliste sekundite jooksul abistama kellegi elule. Või kupeerima kopsuturse. Või peatama verejooksu. Või alandama hüperglükeemiat. Või suutma toime tulla samaaegse hüpertoonilise kriisi ja tekkiva südamelihaseinfarktiga. Või olema silm-silma vastu koridoris seegava  190-sentimeetrise psühhoosis mehega, kes lubab saatana välja peksta.
Või nende tosinate ja tosinate telefonikõnedega, millega tuleb viietunnise vastuvõtu jooksul toime tulla, samaaegselt koostades arveid, digiretsepte, saatekirju, otsima kaarte, analüüse, röntgenivastuseid, tegema pisiprotseduurilisi toimetusi. Andma kätte pabereid, mõõtma ja kaaluma tittesid, rääkima, rääkima, rääkima.. Kuivava suu ja patuga pooleks allaneelatud kõrvitsaseemnetega tunda süümekaid, et ma ei ole piisavalt tasemel ja kärme....
Oehhh. Palju ma nende aastate jooksul kulutasin süstlaid, kindaid, nõelu, plaastreid, glükomeetri testribasid, kateereid, veenikanüüle, katsuteid, vatitupse, sidematerjali, sonde, tilguteid? Veekõrsi, joogitopse, taldrikuid? Paberist käterätte, neerukausse, seepi, vett ja elektrit? Palju on erinevaid lahuseid, salve, pulbreid, tilkasid ja tablette minu käte vahelt vajalikku maandunud? Palju käis skalpelle, pintsette, lansette ja vinjette?
Palju olen ma inimesi veeretanud palatisse, viinud protseduurile, valmistanud ette küll klistiiri, küll raseerimisega? Mitu ekg-d teinud?
Mitukümmend tuhat kilomeetrit ma haiglate koridore olen ühest otsast teise läbi kõndinud, käes statiiv, sidumiskäru, vajalik aparaat?
Palju ma reaalselt inimestele nende ligi 20 aasta vältel kasu tõin? Mitu elu päästsin? Mitu tundi olen ma tegelikkusest õendusdokumentatsioonile pühendunult veetnud ja saatnud?
Palju lugenud inimeste halbadest saatustest, näinud surma ja kannatusi? Mitut patsienti ma jõudsin nõustada?
Ohhh.. aga mulle tundub, tõesti TUNDUB, et teatud epohh sai läbi. Ammendas. Sai nii otsa mu jaoks, et sellele peab mõtlema välja uue sõna. Nt antiailendus (ailendamine peaks olema tervishoius keeleuuenduslik sõnavaste 'õendusele').
Opitoa sanitar, kirurgia hooldaja, pärast samas õde, veresoontekirurgia, kardioloogia, kardiointensiiv, taastusravi, pereõde - tuhanded tunnid veedetud haiglas. Kurameeritud arstide ja residentidega, soetatud lapsed, õpitud, haritud, täiendatud.
Võideldud õdede õiguste eest paremale elule ja saades mõneks ajaks mitteametlikuks streiginäoks...
Vahetuste üleandmised, värisevi jalgu valvest tulemised. Nutud ja naerud ja pihtimised. Ja pidutsemised kolleegidega.
Ja hinnang - lähen luurele; ei lähe luurele selle või tollega...
Küllastumine.
Ja selle kõige juures ma mõtlen - kuidas üldse minust kunagi õde sai? Millistel ajenditel ma ennast nii paljudeks ja pikkadeks aastateks sellele komplitseeritult nüristavale ja nüristavalt komplitseeritud tööle sattusin?
Kuidas sai õeks kärsitu, kannatamatu, ägedavereline, kuumaloomuline, impulsiivne, mitmekeelne, pealiskaudne isik?
Mis motiivid need ajendasid?
Kuigi ma olen sellele tööle tänulik. Kindla kuupalgaga, ametiriietusega, tubane töö, kus sai oskusi õige mitmest suunast. Ja asendamatuid teadmisi ravimitest, ravimisest, sidumisest, ergonoomikast, hügieenist, anatoomiast, füsioloogiast ja käelisest tegevusest. Mitmekülgselt andis ja sama mitmekülgselt ka võttis.

pühapäev, 25. august 2013

10 aasta möödumine korrelatsioonis..kõigega

10 aastat on ühe inimese jaoks terve dekaadijagu elamist ja olemist ja ressursside kulutamist ning mõningast taastootmist. Ning uskumatu näib, et need  kaks omarakulist  10 aasta eest ilmaletulnut on tõepoolest viimase dekaadi minuga oma tegemisi, elusid ja hingamist jaganud. Siin, minu kodus, minu majas.
Siin nad minus kasvasid, siit läksin sünnitama, siia tulid nad haiglast. Siin tegid nad oma esimesed abitud katsed kõndida, siin nad on mänginud ja siin on nad hänginud.
Ja lasteaeda siit läinud ja kooliteed alustanud.
Kümme aastat ja selle aja sees on olnud nii kauneid ja õnnelikke hetki kui ka nukruseniite ja suisa leinamuret.
Ja nüüd on tuba täis rinnakõrguseks muutunud sirgeselgseid ja suurejalgseid, tedretäpilisi poegasid, kes tassivad poekotti ja niidavad muru. Kellega arutan ilmaelu ja seletan meeste ja naistevahelisi erinevusi.
Kuid alles kümme aastat tagasi toetasin ma kätega abitu kaelaga poja pead ning juhtsisin hambutu suu rinnale.
Kümme.

teisipäev, 20. august 2013

Tuletaltsutaja

Küllap on nii mõnelegi tuttav pilt, kus keegi võtleb heitunult ja lootusetult tulega. Püüab kustutada seda möllavat jõudu, mis ikka ja jälle kuskilt nilpsab, ampsab ja hammustab.
Nagu tugeva kaelaga madu, kes ikka ja jälle oma sisiseva pea üles ajab, viskleb, väänleb, sabaosaga rapsab...
Ja selle tule kustutamisega näevad vaeva mitmed inimesed.  Esiti püüab isik iseseisvalt toime tulla, kuid asja lootusetust märgates palub pädevamad appi.
Nii võib vahel olla ka tervisega. Täiesti hoiatamata hammustas eile hommikul ammune migreenihoog. See jube sisemine suruplahvatav tagumine vasakus peapooles, kaks korda tulnud kiirabi, minek haiglasse, tilgutid, alandav tunne teiste ees...
Kuid õhtu hilisemateks tundideks oli peavalu tuli taltsutatud ja sai jälle kergemalt hingata.
 
 

pühapäev, 4. august 2013

Varbla ranna tuulte valla III

Ei saa olla kõnelemata - sõna otseses mõttes möödus ka tänane öö kasinalt varaste hetkedeni, kui saunaruumis istujad oma pillid lõpuks kotti panid ja märkasid pärast tagasihoidlikke meeldetuletusi minna samuti magama. Ja meid kiusasid sääsed, sääsed, sääsed.
Ning loomulikult ründas loodus jälle eluruume - üks pääsuke otsustas suunalt eksida ja vastu aknet pekselda..
Kuid vabanes temagi. Väga toekas eine väga ilusal hommikul ning tuli lahkuda sellest meeldivast-meeldivast paigast. Jällegi üks lapike  Eestist, mis elegantselt ja jõuliselt nähtud, tunnistatud ja tnnustatud.
Tagasiteel peatusime põgusalt Pullil, et näha seda vanimat inimasustuse kohta.
Sõit isakoju, kerge eine ja siis jõudmine 35-kraadises kiirrongis, lällutavate reisikaaslastega KOJU. Pole paremat kohta, kui oma koju.

laupäev, 3. august 2013

Varbla ranna tuulte valla II

Vaikne meri, siristavad ja ainevahetust teostavad pääsukesed, viltune metsatukast tõusev päike. Napp hommik pärast hilist magamaminekut. Millal tegelikult uinusin - ei teagi. Kõrvalruume meie kambril polnud, seega tuli hommikune ring teha saunaruumi omades. Väga võimsa kamina ja nahkdiivanitega eesruum on suurte akendega. Ja puhastega. Sellistega, mis petlikult näimatud on.
Pääsuke oli ennast sauna avali uksest sisse lennutanud. Tiirles paaniliselt lae all ning.. pikeeris siis hoogsalt vastu akent ja potsatas teadvusetult põrandale. Nagu linnukese piinadest veel vähe - teda haarates - ja uskumatu kui teravad olid tema küünised - keeras linnuke ennast peopesas koordineerimatult kõhuli ja potsatas uuesti põrandale. Jäi terrassi servale tuiutama ning kümme minutit hiljem võttis ta üsna kruviselt suuna üles. Kuid minema lendas.
Meie aga sättisime kiire ja tõhusa hommikueine järel Virtsu peale, et sõita pisikese kakuaamiga (teatud tüüpi väikeste kalade püüdmiseks laev - kuigi pidi mahutama hinnanguliselt umbes 6 tonni räime) Kessulaiule. Võrratu pooljahutava tuulega 40-minutiline sõit ja maabumine nii värske õhuga alale, et võttis hingetuks. Kõnd läbi iseenesest sõidetud, kuid harvase sagedusega teel; jõudmine saarevahi juurde; rannaseiklus, mis hõlmas olematut ujumiskohta, libedaid kive, põgusat metsavisiiti, klaasikildude otsimist (minu pisikene hobi - merelihvitud klaasikildude otsimine), poja mütsikaotust ning avastamist, et nende reisikotis peitub ligi kolmekivine süsimust kivi. Ning.. teadmine, et saarel elavad suveperioodil noorveised (nagu Corridas!!) sai tõdemuseks, kui nendega halval rannapiiril kokku same. Iseenesest küll rahumeelsena mäletsevad loomad, kuid üks jäi meid kahtlaselt pika pilguga luurama ja lonkis mõned üksikud sammud lähemale. Olgugi, et ma lehmi ei karda, siis selle tulevase pulli puhevil sõõrmed ja teravatipulised sarved sisendasid teatavat aukartust. Pikk toigas ja löögivalmis kivi - nii me nendest möödusime. Priske ja karvase saarekassiga tegime tutvust.
Ühe suvitaja tegutsemisega süvendatud sildumisalas sai ujutud - sisuliselt kahe sammu, lubjapiviklibu ja mudaga võideldes oli kosutavalt värske vesi leevenduseks janule ja kuumusele. Õnn, et oleme olnud need kaks leegitsevat päeva tuultele valla.
Õhtul läksime korralikult ja sisukalt ujuma ning nagu ikka - kolm on kohtu seadus seoses elus loodusega - nägime päris korralikku lestakala, kes üllatavalt rannapiiril ujus. Alguses püüdsime poistega teda tühja peoga kinni saada, et kas näkkab, kuid lest libises kindlalt minema. Seejärel muutis too oma suunda ja ründas meid. Üpris raevukalt libises. Meie kappasime loomulikult hädakisaga veevabasse tsooni.
Pärastine tuulevaba ja sääsetihe õhtupoolik, kus sai vahetatud ..eee... mitte just sündsaid nalju.

reede, 2. august 2013

Varbla ranna tuulte valla I

Nii.
Papaga suvepäevatama. Sihtmärk tõelises maailmaotsana tunduvas Varblas. Peatusega Toril. Söögipeatus, kus piim oli retropudelites (need 1-liitrised klaasnõud, mis maksid vist 20 kopikat, kui taarapunkti viidi) ja kohalik külapood, seejärel mõned tunnid Pärnus.
Sinka-vonka-sika-saka kruusatee täielikus päralaanes, kus metsapeatuse tegemine nõudis kerget pingutust - laul karujahist Pärnumaal kõrvus kummitamas.
Saabumine tuultele avatud roostikuga rannamotelli. Hea interjöör, hea kohv, mõnus tuba. Seniks-kuniks.
Majutusega oli nii, et asusime saunapealsetes tubades. Sauna tehti kella kolmeni. Saunaesine kautusealune oli otse loomulikult vabaõhulava. Pillimeees mängis kella kolmeni. Kuigi pausidega ning see võimaldas väsinutel suhtelises vaikuses magama heita.
Kuid enne selle heitmiseni - õhtune suplus meres, hea õhtusöök, õhtujuhiga mäng, siis viktoriin, mille meie võistkond pikalt ära võitis. Tantsud, saunaskäik - ühes ujumisega öises meres, veel ühed mängud õhtujuhiga, vestlused siin ja seal. Lõpuks biljard, mille kaotasin.
Kaunis koht see rannahotell siin. Kõrkjad ja nõgesed segamini rootuval rannarajal. Paadisopp, kus vesi esimesel sammul rinnuni kipub.

neljapäev, 1. august 2013

Tere, august!

Ei mäleta oma elus kunagi nii pikalt kestnud juulit. Aeg oleks nagu dimensionaalselt, diagonaalselt ja paradoksaalselt pikenenud, tihenenud, süvenenud, tumenenud ning mina oleksin ekselnud selles tundmatus rägastikus Paide kaardiga, mis ka tavalises elus minu jaoks väga kasulik pole.
Uskumatu, aga esmakordselt elus ütlen, et aasta on aeglane.
Ometigi on igapäevane elu nii tegevusrohke.
Hommikud, mis algavad meeldivas vaikuses ja millele järgneb võimlemine-vitamiin-dušš -kohv-raamat. Päevaplaani koostamine, mis on korrelatsioonis tõotava ilmaga. Tööd aias või toas, tegevused rannas või kusagil mujal.
Külalised, keda käib ohtralt. Rattasõidud, kus on hea marsruuti valida ja ilma vaadata.
Konkreetselt selles juulis olen saanud puhata, rannatada, teha magistrantuuri eksami, õlitada aialaudu, külmutada tilli ja rabarberit, teha toormoose, panna seina kappe.
Kirjutanud teist romaani, kohtunud lugejatega.
Aga hommiku ja õhtu vahele jääb nii palju aega, et see tundub kohutav. Varem oli peal tempo-tempo, cito-cito, aga mis siis praegu on?
Aeg eneses? Sisemiste jõudude otsimine? Oma võimekuse piiride kompamiseks antu?
 
 

laupäev, 20. juuli 2013

Alfasus

Kui ma kümne aasta eest kaksikute üksikemana (nagu sotsiaalpahelise patustaja loosung!!) poegasid ootasin, ütles üks kolleeg, et sina saad sellega hakkama. Ainult sinutaolistele antakse selline raske katsumus ja sa saad suurepäraselt sellega hakkama.
Ning üllatusi täis elu - ma tulingi toime. Poegade käruealine veel olles, vaatas minu toonane poissõber siira imetlusega, kuidas ma kärust rekordkiirusel laps välja, laps välja, autosse ja turvatoolidesse ning suhteliselt vabalt meetrilaiuse käru kokku pakkisin ja ühe käega pagasiruumi suskasin. Naeris ja ütles, et sa oleks seda justkui terve elu teinud. Ning imelik - oleksin tõesti.
Ilmselt andis selle laia käru, kahe priske poisi ja pidevalt kraami täis alumise korviosa lükkamine füüsilist jõudu sedavõrd juurde, et 25-kiloseid küttekotte ja 50-liitriseid veepudeleid suudan vaevata tõsta, liigutada, tassida. Mootorsaega kolmemeetriseid ladu saagida, tundide viisi aialaudu õlitada. Tõenäoliselt voolab minus kaugete viikinginaiste verd, kes vaevata tassisid röövretkelt tagasi tulnud haavatud mehed, röövitud saagi, homse vee ja rinnalapse....
Poeglaste emaks olemise juures olen tabanud ennnast mõtteilt, et mulle poleks teisest soost lapsed sobinudki. Naiste käsitööd ma ei armasta (kõik see kudumine ja nipeldamine ja heegeldamine ja tikkimine on nii üdini naiselik ja mulle sobimatu ajaviitmine - ning mõelda, kui ma oleksin seda kõike pidanud tüdrukutele õpetama hakkama!!), samas puutööd, uste restaureerimised etc on ikka mokkamööda. Kuidagi mehisem värk. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks ma seppa seni taga nutan - enam ürgmehelikumat tegutsemist olla ei saagi...
Söögitegemine, pesupesemine, koristamine - need on nii igapäevased asjad, et midagi eriti perenaiseks olemist rõhutavat seal küll pole. Aia eest hoolitsemine on omamoodi tore, aga niidukiga rassimine on vahvam.
Ning poistele meheks olemist õpetada - õnneks on selles vallas abiks lähikondsed, kuid ikkagi. Tööriistakasti sisu tutvustades, näidates, kuidas sadulat tellida, kuidas kruvi keerata, kuidas lambis pirni vahetada, kuidas kuuskantvõtmega mööbliosasid pingutada. Selline karusem ja alfam töö.
Paar aastat tagasi avastasin, et neil on masseerimiseks sama head käed, kui nende isal. Ning nüüd on omast käest parimad massöörid võtta. Sitked nagu välitingimuste kultuurtaimed..
Sõnaga - olles ise silmnähtavalt meheliku loomuga, loodan, et poegadest kasvavad mehed. Et ehk on sellest füüsilisest jõust ja seesmisest tahkusest palju kasu.
 
 

kolmapäev, 17. juuli 2013

Elavad pildid - lõhutud sajand, murtud südamed

Üks maja, ühed inimesed - ja nende elud sajandiga vaadeldud. Mida sinna mahtus ja mis seal ei olnud....
Möödunud sajandi alguse mõisahärrad, ilmasõda, vabariik, keeruline teine ilmasõda, vene aeg, uus aeg. Ühe naise elu. Põimitud sajandi pisaratega. Põimitud sajandi naeratustega. Õnne ja õnnetusega.
Kui palju need seinad nägid, palju need inimesed tundsid.
Selle taustal vaadeldes tunduvad kõik  tänapäevased südameasjad ja majandusraskused kuidagi vähetähtsad, ebaolulised.
Kahe eluagse sõbra tagasivaade, saateks  kapitalismi paistes parseldamine
Kino. Filmid. Ajastud. Tummadest piltidest, saateks meeleline piano viimaste kaadriteni.
Sissekootud laulva revolutsiooniga (seda mäletan isegi), punkarlusega (ka seda mäletan), Estonia hukuga (seda mäletavad vist kõik). Foonil, taustaks kogu see elu-olu, mis ajastuid iseloomustab - elegantsest mõisahärra linnakorterist peoküllaseks vabariigiaegse andeka laulja koduks; sõjaaegsest elamisest sõjajärgseks muuseumiks (I ilmasõja  ajal hukkub selles korteris keegi Sidorovi-nimeline punaväelane ja ta maetakse pööningule, II ilmasõja lõpus leiab punaväelase laiba korterisse kolinud venelane), seejärel ühiskorteriks, siis juba tavaliseks korteriks tagasi ja nii kuni 21.sajandi hakuni välja (raadiost kostvad uudised). SS-lased, punaväelased, küüditamine, naasemine. Primadonnast vaelvelauaadminsitraatoriks.
Gloobus, millest sündmused hargnema hakkavad - justkui sümbol igikestvusele. Trepist alla veeredes, püüdes kinni nkvd-lase kuuli, sisaldades kunagi tapetud punaväelase koduküla mulda ja hiljem peategelase saksa parunihärrast isa tuhka...
Klaver, millel peategelane (ja vahel ka teised) oivalisi meloodiaid mängib.
Kinosaal, kus aegade jooksul on nii erinevaid tselluloide keerutatud.
Vaatasin ja lihtsalt kurb, kurb, kurbusesse kastetud on selle läbilõikega pildid. Pildid eestlaste elust.
Vahel võõrad omamamad, kui omad üldse...
Ja omad ikka nii omased..
Kaameratöö, sisu, lugu, näitlejad, lavastus - tõetruu, usutav ja tunnetatav.
Kaasaelatav. Võimas.
Elavad pildid - lõhutud sajand, murtud südamed.

laupäev, 6. juuli 2013

Tihedalt pikitud

Eilne kulges taas täiemahulise puhkeprogrammi saatel. Hommikul konarlikult kulgev sõidutund - Tallinna ringid.. uhhh. Iga kord  tukaalune tulitab, kuna lihtsalt olen ebakindel ja ringidel puudub igausgune loogiliselt ühtne süsteem..
Seejärel poegadega linnas kokku ja randa.
Ülla-ülla, väikene vihmasadu takistas teed. Läksime siis ja käisime selle Orlovi lossis ära.
Kolm näitust - üks püsiekspositsioon ja kaks ajutist. Püsiekspositsioon "Iseolemise tahe" on uuendatud ja äärmiselt kompaktselt installeeritud Eesti vabaks saamise, jäämise ja olemise lugu 1917-1992. Erinevad ajastud, mida reklaamid, tooted, ajaloolised faktid, fotod ja dokfilmid illustreerisid. Algas loomulikult 19.sajandi "ärkajatega", sealt ilmasõjaeelsete kultuuitegelasteni, ilmasõjani, esimese vabaks saamiseni, teise ilmasõjani, sellejärgsete koledusteni, uue ärkamisajaga.
Üks ajutistest näitustest "Stiilne daam" rääkis Soome päritolu ameeriklase Lady Ostapecki moeajaloo kogumiku kaudu naiseks olemise impressioonist. Kollektsiooni omanik on ühtlasi ka fotograaf ning ta oli osavalt ühendanud oma kogu, modelli, oskuse fotolavastusi teha ning - hopaaa suurepärased pildid kogu üritust raamima.
Teine ajutine näitus oli "Siin me oleme- Eesti filmi esimene sajand". Algas stsenaariumikohvikuga - loed kohvi, aga lauaklaasialuses orvas on paks stsenaarium. Põnevalt kombineeritud tekstidega, väljapanekutega, tegevustega.
Lisaks kõigele muule - olime peaaegu lahkumas, kui ilmus trepi ette sepp.
Minu sepp. Kord kevadel temaga trehvates ta mainis, et töötab muuseumis, aga ilmselt ma pole tähelepanelik kuulaja. Igatahes on ta seal muuseumis töömees. Ja tema näitas meile kõiki neid eemaldatud kujusid ja postamente, mis koledaid aegu meenutasid - kõik pidavat alles jääma, sest lossitagune võpsik kujundatakse tulevikus monumentaalpargiks vms.
Lisaks näitas sepp meile kohta, kuhu inimesed iialgi ei satu - relvakambrit. Maast laeni riiulitega ruumid, kus püssid, püstolid, revolvrid, mõõgad, rapiirid, pisikesed suurtükid ja suuremad kuulilaskjad, turvised, kiivrid..
Ning kogu loo juures oli kõige kummalisem, et me ei tahtnud sepaga üldse ka mitte üksteise juurest ära  minna. Vestlesime ikka ühest ja teisest, klutid juba rahutusest rohelised - vihm jäi järele, päike paistab, lähme juba!!!
Lõpuks jõudsime randa, kus vesi oli mõõdukas, rahvast mitte väga palju, jäätis kaks eurot ja liiv kuum.
Tuttavaid nägin - eelmisest suvest suhtlema hakanud naine, kellel tütar 30 saamas ja lapselaps neljane ning meil on nii palju vestelda.
Õhtul jõudsime vaarudes koju - elamused, kogemused, muljed.

 

neljapäev, 4. juuli 2013

Palju õnne endale, et siis 37.

Aastatetaguse ennustuse kohaselt oleksin ma pidanud abielluma kas 36-aastaselt või üldse mitte kunagi.
Täna astus tegus 37 tuppa ja näib sedamoodi, et mitte kunagi. MUIG. Kuigi ma väga skeptiliselt ei suhtugi - kaksikud pojad ja kaks paralleelselt kulgevat elu on ju täkkesse läinud...
Sõnaga - täna sain 37. Varahommikul sündinud. Hommikuselt toimekas.
Öösel nägin kummalist und - nägin oma kadunud ema ja tänasin teda selle eest, et ta mulle haruldase kingituse tegi ja elu andis. Tavaliselt ta mulle ennast kunagi ei näita, kuid täna öösel küll.
Ärgates mõtlesin ma, et kas mäletan ennast 7. sünnipäeval ? Suvi, maasikatort, kooliealiseks saamine, vähe külalisi (nagu alati).
17. sünnipäeval? Vanade peretuttavate kingitud 20 loteriipiletit meenub ja mingi väga magus liköör.
27. sünnipäeval ? Viimane trimester oli alanud, veeresin mõõdukalt ümarana, kuid enesetunne polnud just kõige hullem. Palavus, tappev palavus. Viimane sünnipäev, kus oli kohal kooliaegne pinginaaber, viimane sünnipäev, kus E osales.
Ja pärast seda sünnipäeva koonduvad kõik sünnipäevad nagu üheks pildiks, kaleidoskoobiks. 
28 -  kõndimahakkavad pojad, jalutamine, õhtusöök toonase kallima A-ga (endine patsient)
29 - külalised, aiasistumine
30- sugulastega restoranis "Carina", järgmisel päeval aiapidu. Tookord ostsime aiamööbli ja aiavarjud. Seda ma mäletan hästi
31 - töötasin mereakadeemias ja ühendasin tutvustava peo ning oma sünnipäeva. Nagu seisusele kohane, olin ju ikkagi maja visiitkaart
32 - istusime perekeskis, kuna ema ei tahtnud külalisi, tal olid alanud keemiaravid, istusime ja lobisesime ning kui ma oleksin ainult aimanud, et see on viimane emaga peetud sünnipäev..
33 - esimene emata peetud sünnipäev. Vend korraldas enamiku. Sugulased olid kohal.
34 - kiire ja põgus sünnipäev, sest mõned päevad hiljem läksime täditütre pulma ja kogu kese oli sellele asetatud.
35 - tagasihoidlik istumine peretuttavatega
36 - venna ja tema sõbratariga vabaõhuetendus Haapsalus.
Sünnipäevad on kuidagi muutunud. Kuidagi.. seestunud minu jaoks.
  

esmaspäev, 1. juuli 2013

Tere, juuli!

Linnapuhkus jätkub.
Saabusime poegadega niitmistvajavasse aeda, kus päevalilled, kõrvitsad, till, porgandid ja sibulad, tomatid on visanud ootamatut pikkust..
Pesud vajasid pesemist, tegu tegemist. Hiliste õhttutundideni sai toimetatud.
Ja esimene juuli päev möödus sõna otseses Tallinna ühest otsast teise jõudes.
Vaataks korra lähemalt - kodunt Kristiinesse, sealt Kadaka selveri juurde, sõit Mustamäe-Tähetorni-Nõmme-Õismäe. Koju ja poegadega kesklinna, sealt Piritale.
Pisut päevitamist, veidi lobistamist. Poegadele pedaalidega atv-laadsete sõidukitega veidi ringi tiirutamist. Otsus minna Orlovi lossi, mis oli kinni ja seejärel vanalinna kärmelt burkse manustama...
Kiire ja toimekas liikumine.
Juuli algas.

laupäev, 29. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes III

Kolmepäevane reis kurnab vähem. Sestap me tänane hommik lahkumiseks ettevalmistustega algaski. Tuba korda. Et lahkudes jätaksime ikkagi tsiviliseeritud mulje. Lehvitus motellile ja järvele, suund Tartu peale. Sealt läbi, üle silla (kõik sõidetavad sillad sõitsime üle nende peävadega).
Suund Elistvere loomaparki, kus nägime piisonit ja metssigu (täiesti tuimalt meid vaatlev emis teostas samal ajal ainevahetust), karu ja ilvest, metskitse, põhjapõtru, tavalisi põtru, mäkra, tuhkrut ja jäneseid. Põnevalt planeeritud park oli igatahes.
Suund Jääaja keskusele. Mammut ja mammutipoeg ning jääaja tekkimine esimesel korrusel, jääaja inimeste eluolu ja Kalevipojaga seotud muistendite tekkelood teisel korrusel. Isal õnnestus virtuaalselt kivi loopida Saadjärve ja kahel korral kosmosesse, kuid mind ja poisse fotosilm ei tuvastanud.. Kalevipoja suur varvas, mis oli tõesti suur varvas. Kliima ja tõenäoliselt uue jääaja tekkimise lugu kolmandal korrusel, oma ökoloogilise jalajälje testimine. Minu jälg on väike.
Saadjärve, mille ümbrus on igati heakorrastatud ja mille kaldal on üks neid National Geographicu kollaseid raame (Tartu Raekojas, Alatskivi lossis ja siis veel ühes kohas nägin seda ristkülikut).
Väga omanäoliselt vooklevad teed (mõni ime siis, et mootroratturid sealkandis armastavad oma treffe tehe).
Jõgeva linn. Korrastamata teekattega tänavad, pisut uimerdavad inimesed. Põgus söögipaus viimati 1985. aastal remonditud kiirsöögikohas, mis osutus ülimat populaarseks oma kaasavõetavate toitude tõttu. Kaks jõmakat lauda sinise varju alla ja taamale jääv põlenud puukuuri, prügikasti, punase lõkketünni ja traavivate varestega siseõu. Minu ja papa vigurimäng, mille pojad palusid lõpetada. Lühike peatus kohalikus säästukas.
Suund Paide-Türi-Lelle. Väikene sissepõige Türi säästukasse ja pool tundi hiljem olime isakodus. Selleks korraks on reisist jällegi mälestus jäänud.
Pihutäis fotosid, elamused ja regilaul:
"Üks euro ja kaks eurot ja keskpõrandale kokku, kuus eurot sinna ja olemegi ilma"

reede, 28. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes II

Ohh... kust küll alustada!!! Selliste muljetepagasiga pole ma ikka mitut aega ringi liikunud.
Hommik siinses retromajas. Imemaitsev toit, ettevalmistused minekuks ning sõit algas.
Lõunakeskusest mõned lilled ja liikusime Kavastu peale. Soovides näha parve. Seda, mis ülejõe liikuda andis ja mis inimesi võimsalt kandis. Huvitav ning pisut ebaturvaline tundus. Soovi korral võinuksime tellida parvetaja kohale ja paluda üle viimist, kuid pidasime seda liigseks ning vaatasime niisama omanäolist elamust.
Tuttav kruusatee, mida mööda kunagi bussiga (ümarate servadega, avamatute akendega, palav, logisev ja viimseni täistuubitud sõiduk), vaatamine hoolega paremale ja vasakule, et vähegi tunda tuttavaid kohti. Ühtede sugulaste nüüdseks mahamüüdud talukoht, ema kunagine kodu, tema kunagine algkool, nüüdseks lammutatud Tähemaa pood.. Kõik oli muutunud. Londonite maja, Aruojad, Sikad, Keerud.
Siis käänas tee Mangule ja..me nägime lagunenud hooneid, kuid renoveeritud elumaja. Õunapuid enam aias polnud, tiik oli kinni, meie onniga toomingas maha võetud, endised sibulamaad söötis. Seda õue, suviselt mõnusalt maakodu õue, kus vanaema sõnutsi võis terve päeva paljalt käia, kasvada ning kosuda, kummelimuruga ja sissetallatud teeradadega, kreekidega hoovis enam pole. 
Nüüd on see ainult koht minu mälestustes. Kõik muutub, kõik. Vanaema-vanaisa talu ümbritsevad heinamaad on täis pealetungivat võsa ja osale maale on tekkinud krossirajad. Kui ainult oleks läinud nii nagu vanaisa soovis...
Alatskivi. Tuttav tee. Teeäärne seenekatusega vana veskivare seisis ikka kohal. Nii nagu 30 aastat tagasi, nii nagu 40 aastat tagasi.
Kalmistu. Kolm hauda. Esiisad, vanavanemad, emapoolsed sugulased, vanaema esimene abikaasa ja poeg, vanaisa. Loomulikult näitasin poegadele Tõnis Laksi ja Juhan Liivi puhkepaiku. Viimase sünnikodust ja muusemist sõitsime niisama mööda - olgu meil järgmisel aastal põhjust tagasi tulla.
Alatskivi loss - milline naudinguterohke elamus. Renoveeritud, stiilne, originaalne. Palusin välja otsida kunagise külalisteraamatu ning leidsin üles lehekülje, mille me E-ga kunagi siinmail olles signeerisime.
Lossis viis trepp soklikorrusele, kus oli tehtud vahva ülevaade mõisa teenistujatest. Buduaarid, salongid, Eduard Tubina muusem...
Väsitav ringkäik jätkus Kolkja-Kasepää-Varnja marsruudil. 
Kolkjal einetasime kala-sibula restoranis. See oli pilgeni rahvast täis ja minu suureks nördimuseks - seal kohvi ei pakutud, ainult teed. Toit oli mõõdukalt maitsev,  interjöör omanäoline.
Sõit Ninakülla, kus pisikesel liivalapil sai Peipsit nautida. Ning kohaliku mehe üheinimese kajakiga sõita. Ja peotäiteviisi lihvitud klaasikilde koguda. Ja hukata kümmekond parmu ning mõned pöidlasuurused vaablased. Ja saada endale orgaaniline peavalu.
Tagasiteel teha peaaegu ühe ettekeeranud ohmaniga avarii.
Ja nüüd on siin järveäärselt tasane.

neljapäev, 27. juuni 2013

Tartut ümbritseva jälgedes I

Sedakorda avastan ma enesele vast kümnendat, kuid poegadele esimest korda Tartut ja selle ümbrust. Täna on maabumine-saabumine ja sisse elamine äärmiselt maalilise järveäärse, retromaigulise motelli ajutisse kodusse. Saateks äikesevihma hood ja... eee... lähedalasuva sigala permanentne...eee... lehk.
Lõunakeskuses, selles siinkandi suurimas kaubakeskuses leidsid mõned esemed enesele uue kodu ja mõned kiirtoidud osalesid seeedeprotsessis.
Olles ennast igakülgselt seadnud, seikles pisipere kõuemürinatel Tartusse - vaimuvõimu ja -vägevuse alale.
Emajõgi omamoodi pruuniveelise ja saastest loksuvate kallastega, leinapajud, kõrghoonestunud kesklinn ja otse loomulikult Raekoja plats ühes kohviga. Kus nagu Eestis kohane, nägi isa oma koolivenda, kes keskmise poja ülikoolilõpult tuli ja mina ühte oma tuttavat konverentsi modereerimise ajajärgult
Toomemägi keeruliste tõusude, alleede,  punase toomkiriku müürid ja muuseumiosa, skulptuurid, mälestised, kõrged ja turvastamata mäeküljed.
Wilde-Vilde kohvik.
Aleksandri tänava alguses olev parkimisplats, kus kummaliselt venehõnguline elektrimaja.
Supilinn imelikult vooklevate tänavatega. Siin-seal renoveeritud majad kõrvuti silmini lobude elamutega. Millisesse majja mõtles küll kirjanik Kibuvits Loona elama? Millisele tänavale preili Tuisu oma lapsepõlve kogema. Millisel Emajõe käärul papa Tuisu jääpealsele kuuli püüdma ja millisele jõelõigule õlletehase jääauku uppunud Miina? Seal Supilinnas  see juhtus...
Sillad ja ühesuunalised tänavad, lopsakas botaanikaaed, kõrguv kirik.
Järveäärne motell uuesti. Alev, kus võimas koolimaja, pood, postkontor, pangateenistus, bussipeatus.
Sedasi kulges esimene päev Tartut übritsevat jälgides.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...