kolmapäev, 5. detsember 2012

Kaubakeskuses parimal ajal

Nimekirjastatud perevarustajana olen ammu tähele pannud, et parim aeg erinevate keskuste külastamisekss on reede hommikul enne kahtteist ja teisipäeviti enne lõunat..
Miks?
Reedega on see teema, et nädalavahetus algamas, inimesed tulevad endal kärusid täitma ja välja pannakse värsked kaubad. Valik on suur. Erinevatel poekettidel on erinevatel toodetel head hinnad.
Teisipäeval on kauplused tühjad, inimesed enamasti tööl, tooted on head. Vähemalt siis, kui ma olen poes käinud.
Kuna ma aga igasugust ostlemist ei talu (erandid on tööriistakauplused ja raamatupoed), siis teen seda rangelt nimekirja alusel. Enne kontrollin kodus kõik kapid, sahtlid ja varud üle ning reastan ostud.
Poes jälgin kilo- ja liitrihindu. Majapidamispaberitel arvestan isegi jooksva meetri hinna välja ja näen, millal ma missugust kokkuhoidu saavutan. Söön eelnevalt kõhu täis, et ei tekiks ihaostusid.
Aga...kõige kohutavam on käia Kristiine keskuses kell kuus õhtul.... jeerum, et siis jookseb kuul kokku ja see ümbritsevate inimeste paine ajab nutma ja naerma. Kuid... vahel lihtsalt ei saa teisti.
Pojal läksid saapad katki. Enne palgapäeva. Oehh...
Õnneks sattusin kohe sobivatele jalatsitele. Sellega sai ühe kuluartikli jälle ära miinustatud.
Aga need sabad, mis pea puuviljalettideni vooklesid...
Tõttavad, käratsevad, pahurad inimesed. Üks prouakene hakkas mind takka kiirustama, kui ma oma varustusoperatsiooni täites kaupu nelja kotti laadisin.
Õnneks olen ma õppinud selle ära - mina elan ikkagi oma rütmis ja ei loobi asju kotti pelgalt seetõttu, et kellegi pahane silmapaar tüütult laupa ja kaupa puurib.
Kuid kella kuuest linna ilmselt ühes käidavamas kaubakeskuses olla..Ma olen väsinud. Tõeliselt väsinud. Ostlemisest.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...