teisipäev, 4. detsember 2012

Allumatus

Eilne hommik tõi mõningast selgust töö juures. Kolleegidevaheline kõnelus ja sain teada et ei meeldivat minu allumatus:
*et ma keeldun käimast vabadel päevadel osakonnasisestel koolitustel  (täiesti vastuolus töö-ja puhkeajaseaduse ning täiskasvanute koolitusseadusega)
*et ma keeldun töökitli alla panemast t-särki
*et esmajärjekorras ikkagi töö ja siis alles muud asjad.
Ma pidavat olema kange  iseloomuga ja hakkavat vastu.
Mul olid pisarad silmas - ühesõnaga mõtlev inimene, oma aega planeeriv täiskasvanud naine, peab riides käima nii nagu öeldakse. Ja kaks lauset hiljem sain teada, et tegelikult on õed suured tüdrukud ja nendel pole vaja mingit kaitset..
Muidugi selles kanguse osas on osaliselt õigus, aga.... vanemate kinnitusel olin ma kolmeselt ebatavaliselt iseteadlik laps. Ja julge ka.
Aga allumatus? Ma ju ei tõrgu süsteemile vastu. Järgin töödistsipliini. Järgin juhendeid.
Aga ei. Mida peab siis tegema inimene, et ta oleks nö allunud?

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...