kolmapäev, 3. oktoober 2012

Esemetel oleks toimiv mälu....

Asjad meie ümber kestavad inimesest tihtipeale kauem.  Muusemites oleme näinud üle saja-aastaseid muusikariistu, käsikirju, rõivaid, nõusid, mööblit, raamatuid, kirjutusvahendeid, automobiile etc, etc.
Ja nendega kõikidega käib kaasas oma lugu.
Kuid mõelda vaid kui oskaks seda keelt, mida esemed meie ümber räägivad. Nende saamislugu, omanikuni jõudmise lugu, hävimise lugu.
Kas valmiti tehases - suurtel lintidel, ühesugustena või hoopiski käsitöölise laualt tulnuna?
Kas osteti, kingiti, vahetati?
Kas asja on osatud hoida, on teda hooldatud?
Ja ilmselt asjad rändavad ning seiklevad. Nt minu sinine kohvitermos.
Oli üritus, kus õde nõustas linnarahvast. Minul oli kaasas minu sinine kohvitermos - ostetud veel ema eluajal. Ja ühtäkki teda enam seal telgis polnud. Neetud, narkarid, kisrusin, pooliku kohviga termose panevad pihta. Aga siis...sain selle eile ootamatult kätte. Selgus et oli ühe organiseerija autosse sattunud.
Teab kuhu mu termos rändas, kus käis ja mida tundis...
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...