neljapäev, 4. oktoober 2012

Arahnofoobia täiesti uus aste

Sünnipäraselt julge suhtlejana olen ma varemgi maininud ühte oma suurimat hirmu - ämblikud.
Kuidas sellest üle olla, ma ei suuda enam. Ma olen püüdnud mõelda neid väikesteks ja süütuteks ja mitte nii hirmsasti pikkade jalgadega sibavateks olenditeks, aga..
eile õhtul oli maja haudvaikne. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas liiv palkseinte vahel voolas. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas puu otsast kuivanud lehed vaikselt katusele sahisesid ja siis kuulsin ma veel ühte imelikku heli - kellegi vaikselt sebivaid jalgu põrandal.
Lühinägelikuna ja kaelasirutavana üritasin ma mõelda, kas see on üks neid hiirepere jõmpsikaid - aga oma kohkumuseks - see oli suur, priske ja rammus ja jõle ämblik, kes vaibast puutumata põrandapinda oma jubedate jäsemetega puutus.
Ma tean, et peaks olema auasjaks olla sellest üle - pimedus, kõrgus, kinnised ruumid, maod ja veri ei kõiguta mind, aga sisuliselt laialiastutav kaheksajalgik paneb mul peopesad higiseks tõmbuma, hingeldama, suu kuivama, ja jätab lambi põlema, sest ma ei oleks mitte tahtnud näha teda kusagil enda lähedal turritamas.
Lähedased ütlevad, et peaksin arsti juurde pöörduma.
Arahnofoobia on nii irreaalne, kuid samas üks põlisemaid hirme inimesel - minu meelisajast - ürgajast pärit. See on mitteteadvustatud mälestus kunagsitest mürgistest elukatest.
Ma ei saa isegi fotosid neist näha. "Loomade elus" ei suuda ma pöörata neid lehti, kus kõigusoojased lülijalad seisavad.
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...