laupäev, 1. september 2012

Kaunist teadmiste päeva!! Kaheksas kuud napilt lubadus peetud.

No nii.
Kaheksas kuud lubadust sai peaaegu peetud. Korra ununes täielikult sissekanne ära teha ja see tegi mulle tuska. Teeb praegugi.
Ja imelik - õhust on tunda, et sügis astus õuele.
Muide täpselt üheksa aastat tagasi käisin poegadele nimesid panemas. Ja E nägi siis esmakordselt oma poisse. Ja mina lõin ennast linna minnes nii lille, et see oli kui metamorfoos - kui hea oli kitsas seelikus ja kõrgetel kontsadel liikuda, teades, et suur kõht pole takistuseks, jalad ei ole enam paistes ning sõrmused läksid sõrme.
See oli üldse üks asjaajamise päev- kõigepealt Pärnu maaanteele sünnitunnistusi tegema. Sealt keskhaiglasse ennast arstile näitama. Sealt haigekassasse poistele kaarte tegema. Sealt jälle omakorda Endlasse igasuguseid toetusi vormistama, sealt Kristiine keskusesse mähkmeid ostma.
Ja sealt koju katsikulistele asju ette valmistama. Tuli toona tihti suhtluses osalenud K ja pärastpoole E.
Mäletan, kuidas ta oma noorema poja sülle võttis ja siis vanema poja. Ja väitis, et kiindus puhtsüdamlikult.
Jah, seda ta tegi.....
Nii puhtsüdamlikult kiindus, et ta pole kordagi sünnipäevaks kaartigi saatnud..
Hüva, see on minevik.
Esmaspäevast algab kool. Soetasime eile poistega kotitäie kraami - tossud ja dressid, pusad ja sokid, vihikud, paberid, pliiatsid ja pinalid. Raha kulus nagu õlleaur saunakeriselt.
Ja tegelikult jäid osajad asjad ostmata.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...