Aastaid tagasi tutvusin ma ühe mehega. Häbi öelda, aga abielumehega. Peol. Ta palus tantsima ja selle mehe hääl oli just see, mis mind võlus. Kui ta hiljem mulle helistas, siis ema ütles, et kes see nii hea heliga mees on?
Kaks suve tagasi mõjus mulle sama moodi sepp. Tema hääl... mahlane bariton. Nagu kõliseks sulametall vastu teda taguvat vasarat. nagu oleks kusagilt laulukaarelt heliredel valla lastud.
Ja nüüd on kaameramees. Tõsiküll - kohtunud me pole, aga tema hääl telefonis helises.
Tõsiküll ma ei tea, miks mulle meeste hääled sedasi mõjuvad.
On muidugi armetuid viginaid olnud ja on düsfoonilisi mämmerdisi kajanud, on pudikeelseid sosinaid olnud, aga vahel on see hääl niii ... köitev.
Nagu valataks saksakeelseid karmusi itaaliakeelsesse voolavusse inglise korra ja prantslasliku kirega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar