esmaspäev, 27. august 2012

Kius

Naised on vahel masendavad mõrrad. Üksteise suhtes.
Ja olgu loodus mulle tunnistajaks - ma pole naistega kunagi häid suhteid osanud luua ja hoida.
Ja kui sulle keegi hommikuse koinimisega üks-null teeb, siis pole minagi küllaldlaselt healoomuline ja taluja.
Hakkan vastu. Relvadega, mille olemasolu eriti ei aimatagi. Väikesed ja mõnusad kättemaksud.
Millega keegi võiks üles näidata hoolivust ja kui ma silmnähtavalt tunnen, et keegi seda hoolivust ei näita, siis ongi asjad nii nagu nad on - õelad.
Ja ma ei tunneta endas süükoormat.
Selle asja nimi on naiselik kius.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...