Minu blogide loend

reede, 15. juuni 2012

Jää hüvasti, must kass!! (Tsoorule)

Tsooru oli minu kass. Enne oli ema, viimased kolm aastat minu kass. OLI. Sest seda sündides süsimusta karvapallina abitult maigutavat loomakest enam pole. Ärgu arvatagu, et loom ei leina - ta teeb seda ja kuidas veel. Pärast ema surma ei saanud ta tükk aega aru, kus on tema perenaine. Vaikselt ja püsivalt oma perenaist otsides kuhtus ja kahanes. Ja nüüd pole enam tedagi...
Tema oli viimane koduloom, kes minu majapidamises oli. Enam ei võta. Punkt. Ja Tsoorust mõeldes käivad silme eest läbi kõik need kes meil on olnud - hamstrid, merisiga, kalad, oravad, kassid Kitu ja Neegus ja Triibu ja Jerry ja dobermann Clyde.
Kõige viimasena neist tuligi Tsooru. Tuli, nägi võitis ja... läks.
Olgugi, et ma ise pigem loomainimene ei ole - niigi käed-jalad töid-tegemisi täis, lisab koduloom justkui veel ühe kohustuse.
Kuid rõõmu oli temast ikka palju. Tõelise kütina kattis ta tinglikult öeldes ise oma toidulaua. Varitses saaki, murdis, tõi näha - linde, hiiri, rotte. Väga usin kütt oli, väga.
Ning titapõlvest alates äärmiselt iseseisev. Ei mingit süles olemist või liigset paitamist. Ka jalgade vastu hõõrumist ei olnud. Kaisus magamist samuti mitte.
Äärmisel juhul lubas ennast ema juures lesida lasta. Harva ja tõesti hädavajadusel.
Kuid oh, kuidas Tsooru mind laste sündides põlgama hakkas!!
Kaks kisavat ja piimalõhnalist pampu, kelle ümber kogu perekonna tähelepanu koondus - see ei mahtunud kogu austuse juures kassi uhkesse hinge. Kättemaksuks magas ta jalutuskäikude ajal poiste voodites ja kui poisid toas olid, siis kärus.
Öösiti aga tembutas - köögiukse juures haledalt kräunudes ja õuelaskimist oodates äratas ta mu üles. Kui ma ust avama läksin, siis mõtles ta ümber ja sööstis tagatoa akna juurde, et sealt väljasaamist nõutada. Ja sinna jõudnult, mind äärmise põlastusega silmitsenud, astus suur, karvane, ainsagi heleda karvatäpita süsimust majesteetlik kass pea püsti ja saba nagu võitluslipp uljalt vardasse tõmmatud ikkagi köögiukse juurde ja laskus kuningliku väärikusega avanevast uksest trepile....
Igatahes oli ta tore ja vahva loom ning nüüdsest alates on ta oma õige perenaisega seal, kus nad on valu- ja vaevavabad, õnnelikud ning koos.
Hüvasti, must kass!! Hüvasti, Tsooru!!

Kommentaare ei ole: