Minu blogide loend

pühapäev, 24. juuni 2012

Ristija Johannes

Kristlus oli kuritegelikult kaval. Ta oskas sokutada oma kõikide tähtsate ja märkimisväärsete pühakute sünnid ja surmad sinna, kus oli paganatel märkimisväärne ja tähtis aeg - pööripäev, maapüha, mis iganes.
Ega tänanegi päev suuresti ei erine. Kui põlisrahvas pidas vajalikuks üle lõkke hüpates künnitööde lõppu ja heinaaja algust tähistades pikukeses suveöös oma rituaalset puhastust teha, siis entsüklopeediad mainivad, et sellel päeval olla Ristija Johannes sündinud.

Juudi prohvet, keda mainitakse nii Piibli Uues Testamendis, kui Koraanis. Ta ristis Jordani jões oma sugulast Jeesust (nad olid nõod) ja olla ütlenud Juuda kõrbes, kaamelikarvadest kuues ja ümber niude nahkvöö, ise lapsepõlves rohutirtsudest ja metsmeest toitunult:
"Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"
"Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!"
Tema pani aluse veega ristimise rituaalile ja tema järgi on tulnud tosinkond nime ja kirikut
Aga kas pole irooniline?
Kristlus väitis ennast olevat alandlik usund, kelle silmis olid kõik elusolendid ühteviisi eluväärilised, kuid ometigi oli ta teisitimõtleja suhtes julm, kalkuleeriv ja hukatuslik.
Ning omade suhtes polnud seal samuti midagi üllast.
Kes neid vanu asju nii täpselt teabki, sest olgu lugeja mulle tunnistajaks - Piibel pole just kõige usaldusväärsem ajalooline tõde, aga Ristija Johannese elu polnud ka mingi kergete killast lulli löömine. Taunides rahva häälena seebiooperlikus valitsejaperes toimunut, ta vangistati ning ilusa tüdruku tantsu ja tuju järgi (ütle seda reeturlikku naisussisugu, eksole?) võeti pea maha ja serveeriti kandikul valitsejale näha.
Ristija Johannes küll suri, kuid sai kuulsaks.
Nüüd istun ma sajandeid hiljem ja mõtlen tema saatuse üle.
Paradoks?

Kommentaare ei ole: