teisipäev, 12. juuni 2012

Kõik räägivad minuga terve päeva?

Puhkus eelviimane tööpäev on kuidagi närvesöövam kui tavaline tööpäev. Ilmselt olen lihtsalt hellakene, sest.. oluliselt täpsustamata, aga üks periood naise tervises. Nii peavalu ja üks kõige katkenud pingekeeltel mängida oskav kolleeg - suur, närviline, tõmblev. Pidevalt kõnelev, kõnetav ja sebiv.
Issand, et ta ei jäta mind rahule. Seitse korda küsib ühte ja sama, kuuskümmned korda jookseb mul järele, et küll see piiksub ja tollel on midagi vaja.
Siis kõnetab mind üks patsientidest, kellel käivad peal sundnutuhood. Üks teine kolleeg armastab temaga pidevalt lobiseda ja see sundnutudude arvas, et mina armastan ka lobised..
Ei, ei armasta. Täna mitte.
Teine kolleeg arvas, et nüüd on heaks hakata mulle minu juustest rääkima.
Kella kuueks õhtul on mu kannatus otsas. Asendan muidu sellise suutlikku stoilisuse kaastöötajate suhtes praksuva silmavaate ja kõrgendatud küsimsuega: "Kas sa pead praegu minuga rääkima?"
Muidugi kolleegid solvuvad, sest kuidas ma siis ikka nii saan öelda.
Aga teate - mul on jumala ükstakama.
Ma tahan rahu ja vaikust. Ja palun olge teie ka vait. Ma käin tööl, mitte vestlusklubis.
Üldse peaksid igasugused klubid sisaldama ühte vääramatut nõuet - seal ja sellest ei räägita.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...