Rasked, keerulised, vahel lihtsad ja arusaamatud tõlgendused tehtavast. Nagu alpinist, kes hea varustusega asub vallutama uut kõrgust, kuid kellel jääb loota vaid oma osavusele, oskustele, varustusele ning teadlikkusele, mida ja milleks ta täpselt teeb. Ning loomulikult see köis, mis tippu vallutades kaaslastega ühendab. Nähtavad ja nähtamatud lõimed, mis koos hoiavad, ühendavad ja vahel ka... kahjuks ei hoia.
Rännata saab uude töhe, uutesse õpingutesse, uude suhtesse, uude olukorda. Muuta seisu, perekonnaliikmete arvu, elukohta, kollektiivi, haridust ja ka tervist. Välimust.
Muuta ei saa oma iseloomu ja põhiväärtusi. Neid saab pelgalt kohendada vastavalt marsruudile.
Suhte alguses ollakse paremad kui tavaliselt. Püütakse näidata ennast kaunimana, asjalikumana. Meeldivana.
Samal printsiibil kehtivad enamik mistahes suhteid, olgu need koolis või tööl.
Kodu ja perekond on vast need, kus võetakse inimesi sellistena nagu nad tegelikult on. Tundes ja teades läbi ja lõhki, et lähedase kulmuvõngatus see hääletoon toob tavaliselt kaasa midagi, millel on tagajärg.
Ma olen kõndinud erinevatel radadel. Tallanud õpetaja käänulist ja mürarikast pinda. Astunud alguses aralt, kuid siis üha asisemalt õendusmaardlas. Korraldanud merenduse avalikke suhteid, toimetanud käsikirja. Müünud ja saanud teadmisi gemmoloogia vallast.
Üks paremaid matku algas poegade eostamisest. Raske alguse ja valusa vahepeatusega sai selgeks, et midagi nii ürgset kui järeltulijatega koos pereteed sammuda, on kuldkäänuliseim ja krobelisim, kui mistahes muu ettevõtmine, sest sealse teekonna lõpp päädib omakorda järeltulijate järeltulijate astumiste nägemisega.
Vahepeatustes mahti pole ning abitunde ei anta. Aega tagasi ei keerata. Minevikku ei muudeta Sealsed otsused on otsustatud ja tiivalöögi efektina lainetavad ma olevikus ning ilmselt ka tulevikus.
Aeg. Tee. Ruum. Aegruumi tee. Teekonna aeg...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar