Minu blogide loend

teisipäev, 15. mai 2012

Korra juba kõnelenud, aga - Ravel ja Bolero

Üllatusi täis ja meeleolusid ning infoküllasust tagav youtube.com annab ühele loole mitmeid tõlgendusi ja lahendusi. Üks on Christoph Eschenbach'i juhitud Philadelphia Orchestra esitluses Bolero, kus ma ausaltöelda olen siiras hämmelduses seda vaadates. Pikk ja kiilas mees (väga jõuline ja mehelik kuju, tuleb tunnistada, aga nagu ma olen saanud aru, siis tema sättumus pole teps mitte õrnem sugupool), kes oma läbitungivate silmade ja pelgalt kulmukortsutusega mängitab Raveli ilmselt tuntuimat lugu väga elegantse aususega.
Ravel, kelle olemus ja eelistused elus jäid väga müstilisteks, tundis orkestrit. Nagu ta oma tuntuima loo kohta on öelnud: "Muusikata pala orkestrile", oskas orkestri lahutada muusikast (ei tunne selle eriala terminoloogiat, kuid ma loodan, et saadakse aru umbes nii nagu naise fertiilsus pole seotud naise seksuaalse identifitseerimisega), paigutada ja parendada pillide asetsust ning tundis orkestreerimise nüansse erakordselt hästi (nii vähemalt ütlevad erinevad internetipõhised, kuid teaduslikult mittekinnitatud andmed).
Kuid selles loos on ikkagi midagi väga paeluvat. Selle jõulise trummipõrina ja samm-sammult lisanduvate pillide kokkukõla, mis loodi vene baleriini Ida Rubinsteini esitatava tantsutüki jaoks 1928. aastal, on täiesti ainulaadne (vähemalt minu silmis, eks?).

Ja Bolero saatel võib väga intensiivselt nt mõtiskleda või sedasama blogi pidada või veel teha muid... eee... meeldivaid tegevusi.

Kommentaare ei ole: