Minu blogide loend

kolmapäev, 16. mai 2012

Googlile vaimustushõisked

Google Street View - uus ja moodne mänguasi. Kõik saavad ennast veebipõhiselt kaardil otsida, kõndida oma kodutänaval ja ....zuumida lausa koduakendesse. Enamik lausa kilkab vaimustusest. Foorumites ja teemades kirjeldavad inimesed rõõmuga, kuidas mingil suvalisel hetkel on pildile jäänud kellegi mittesuitsetav abikaasa suitsetamas, kellegi rase sõbratar.
Enamik tunneb karjuvat mõnu pelgalt sellest, et saab ennast vähese vaevaga viia kusagile, kus on tema enese maja, korter, suvila vms.
Internetis on inimesed iseenesest väga avalikud. Igasugustel saitidel. Pisut nutikam ja oskuslikum otsingumootori kasutaja saab küllaldast informatsiooni niigi. Avalikult ja häbitundeta. Pildid, telefonid, meiliaadressid.

Blogid (kasvõi seesama siin. Kusjuures mind on süüdistatud liigselt avalikus kirjanduses). Paljuga sellest infost on nii, et mingi piirini ju võib, aga pagan võtaks - google vahendusel isegi kuivavat pesu oma aias nööril näha, millised aknad ja uksed sul on... ma ei tea. Mulle see ei meeldi. Kuidagi selle sotsiaalse turvakihi võtab väikeseks.
Üks asi on teadmine, et sa oled ISE lubanud ennast puudutavat informatsiooni levitada ja kasutada (no see, kus ma töötan ja õpin ja osalen - need on tegelt sotsiaalsed aktid ning ei oma privaatsuse huvides erilist tähtsust, sest on väljaspool kodu hõlpsasti tuvastatavad), kuid kui ikkagi kõik võivad mistahes kellaajal ja ükskõik kust minu kodumaja aknaid vaadata, siis tundub see sellise lihtsa ja kerge iseenda märklauaks seadmisena.
Mina vaimustusest ei hõiska. Hirmutav on hoopis, et enamik ümberringi sellist mõnuõitsengut tunnevad.

Kommentaare ei ole: