Minu blogide loend

neljapäev, 31. mai 2012

Rivist väljas

Paar päeva on olnud kummalise vatielu tunnustega. Kolleegid tunnevad muret, et kuhu on jäänud mu energia ja särts.
Kuhu?
No eks ikka massiivse külmetuse taha - nohune nina, köhiv kurk, lohisev samm ja väga väga väga väsinud ja tüdinud olek.
Kuigi jah, täna tegin midagi sellist, mida tahtsin teha juba aasta tagasi - sorteerisin ja korrastasin osakonna raamatukogu ära. Ei midagi suurt - eestikeelsed eraldi, venekeelsed eraldi. Eestikeelsed suurte sarjadena ja siis eestikeelsed väliskirjanikud, eestikeelsed oma kirjanikud ja siis väike näputäis teatmeteoseid. Sai korda majja küll. Ülemus oli õnnelik.  
Tööd on praegu vähe, kuid see-eest on oi-oi-oi kui palju teha koduses majapidamises. Eks viimaste nädalate emotsionaalsed tõusud ja mõõnad on tegevustahtele oma jälje jätnud.
Kui ei peaks mitte nurisema, sest tagasi vallalise elus on jällegi vallalise naise toimetused - libahunditund, vein väikese vurtsuga ja sõbraga varaste hommikutundideni lobisemist.

teisipäev, 29. mai 2012

On siis rahval tõesti nii suur teadmistevajak?

Inimesed peavad rohkem enese eest hoolitsema. Toit (tasakaalusatatud ja mitmekülgne), liikumine, värske õhk - need on tervise alustalad. Kuid jääb pelgalt pead vangutada, et rahvas vajab õpetust.
Palju õpetust.
Varasemad põuarituaalid asendusid ristiusu rännetega, siis punaloosungitega ning nüüd peaks uus aamen olema pikk rongkäik liikuva, õigesti toituva harmoonilise inimesega.

esmaspäev, 28. mai 2012

Tagasi vabadusse


Vabaduse maitse ja lõhn ajavad hulluks. Suvi käega katsuda, pojad kooliaastat lõpetamas, puhkus siinsamas.
Valged ööd, suvised hääled, suvised tegemised. Tänan, et sa mulle selle tagasi andsid. Tänan, sa tead küll kes.

pühapäev, 27. mai 2012

Kas sina teadsid, et...?

Kirel on tagajärjed?
Laps?
Kas inimesed on kursis, kuidas titte mitte teha?
Ma olen. Enamjaolt. Umbes sada erinevat vahendit. Alates steriliseerimisest ja lõpetades tsölibaadiga.
Mõõduka inimesena olen valinud kuldse kesktee.
Kuid mõned ilmselt leiavad, et sigimise ime=kasvatamise imega ning tootlikkus oleneb kvantiteedist, mitte kvaliteedist.
Tubli on.

laupäev, 26. mai 2012

Elektra saatus on lein e turbulents

Ja parafraseering oleks - minu saatus on emotsionaalne elekrtišokk. 
Kuid kummaline, kuidas ühte ust suutliku löögiga kinni pannes avananeb samal päeval sootumaks muu. 
Kes teab, ehk täidub üks unelus, päevauni, üks miski, millest seni vaid sosinal rääkida olen julgenud...

reede, 25. mai 2012

Draamale punkt

Sedasi siis.
Ühe ebamugava kõnelusega sai see suhe läbi.
Ei saa abielunaist, ei hakka kellegagi parema tuleviku nimel käima. Liiga palju on elus veel näha ja teha, et ennast kinni panna inimesega, kellel puudub igasugunegi pidepunkt, kes oma emotsionaalse tasakaalutusega ajab mind unetuse, isutuse, tujutuse ja tahtetuse keerisesse.
Mul pole aega, tahtmist ega energiat.
Draamale tuli punkt.


kolmapäev, 23. mai 2012

Kindel värvidele

Mina ei tea moest midagi. Salapatuna käekotte kogunud, aga riiete ostmine võtab alati tukaaluse higiseks.
Selle suve märgiks on värvid. Värvid ja pluused. Värvid kobmineerituna oma vahel.
Mulle meeldivad värvid. Lilla. Sinine. Valge. Punane. Türkiis. Roheline.
Mul pole palju riideid. Igal perioodil natukene. Aga komplektidena kokku annab neid üksteisega sobitada, vaadata, mis ja kus.
Olen kannatanud lilla perioodi käes ja punase perioodi käes ja oli sinine ajajärk. Nüüd on türkiis ja punane kuidagi päevakorras. Mõlemad sobivad - üks toob esile jume, teine olemuse.
kadunud emagi soovitas alati võtta värve ellu ja sättida neid isekeskis tegutsema.
Püksid - need valged, ja kingad samuti valged ja pluuse nii krellilt türkiis ja samakarvaline kott - milline õnn oli pärast pikki ja tuimendavaid paksultkinnipakitud kuid olla kuidagi värvides ja vaba. Nii vaba, et üks tuttav lausa ütles, et mind tuleks arreteerida - kriminaalne olevat sellist hulka elujõulist seksapiili lihtsalt autosõidule kulutada.
Tore, et keegi nähtavalt armistunud poolkuukujulises rinnakus seksapiili märkab. Ise olin lihtsalt leebelt suvine.

teisipäev, 22. mai 2012

Teekonna alguses

Iga etapp elus on tegelikult seiklusrikas ja ohtuderohke sündmuste, otsuste ja valikute koosseis.  

Rasked, keerulised, vahel lihtsad ja arusaamatud tõlgendused tehtavast. Nagu alpinist, kes hea varustusega asub vallutama uut kõrgust, kuid kellel jääb loota vaid oma osavusele, oskustele, varustusele ning teadlikkusele, mida ja milleks ta täpselt teeb. Ning loomulikult see köis, mis tippu vallutades kaaslastega ühendab. Nähtavad ja nähtamatud lõimed, mis koos hoiavad, ühendavad ja vahel ka... kahjuks ei hoia.
Rännata saab uude töhe, uutesse õpingutesse, uude suhtesse, uude olukorda. Muuta seisu, perekonnaliikmete arvu, elukohta, kollektiivi, haridust ja ka tervist. Välimust.
Muuta ei saa oma iseloomu ja põhiväärtusi. Neid saab pelgalt kohendada vastavalt marsruudile.
Suhte alguses ollakse paremad kui tavaliselt. Püütakse näidata ennast kaunimana, asjalikumana. Meeldivana.
Samal printsiibil kehtivad enamik mistahes suhteid, olgu need koolis või tööl.
Kodu ja perekond on vast need, kus võetakse inimesi sellistena nagu nad tegelikult on. Tundes ja teades läbi ja lõhki, et lähedase kulmuvõngatus see hääletoon toob tavaliselt kaasa midagi, millel on tagajärg.
Ma olen kõndinud erinevatel radadel. Tallanud õpetaja käänulist ja mürarikast pinda. Astunud alguses aralt, kuid siis üha asisemalt õendusmaardlas. Korraldanud merenduse avalikke suhteid, toimetanud käsikirja. Müünud ja saanud teadmisi gemmoloogia vallast.
Olnud otsustavatel muudatustel, asunud mõnuraskusest ohates õppima uusi erialasid ja teadnud täielikult, et need, mida ma teen on minu teekonna ühed punktid.
Üks paremaid matku algas poegade eostamisest. Raske alguse ja valusa vahepeatusega sai selgeks, et midagi nii ürgset kui järeltulijatega koos pereteed sammuda, on kuldkäänuliseim ja krobelisim, kui mistahes muu ettevõtmine, sest sealse teekonna lõpp päädib omakorda järeltulijate järeltulijate astumiste nägemisega. 
Vahepeatustes mahti pole ning abitunde ei anta. Aega tagasi ei keerata. Minevikku ei muudeta Sealsed otsused on otsustatud ja tiivalöögi efektina lainetavad ma olevikus ning ilmselt ka tulevikus.
Aeg. Tee. Ruum. Aegruumi tee. Teekonna aeg...

pühapäev, 20. mai 2012

Neli eksamit ja kolm ettekannet viie päevaga II

Esimene kursus edukalt läbitud.
Valu, ilu, higi, pisarad.
Paberid, materjalid, uus info, uued oskused, uued teadmised.
Oli tore.

neljapäev, 17. mai 2012

Big Brother is watching you

Orwell 1949. aastal kirjutatud "1984" käsitleb totalitaarse riigi kaameratesüsteemi, kus inimestega manipuleeritakse ja nenid kontrollitakse. Kaameraid välja lülitada saavad vähesed. Nüüd selle tobedusega Google mapis on sama asi.
Kas tõesti ikka peab see nii olema?
Orwell oli ilmselt omamoodi prohvetlik, kui ta sellise teose lõi ning ausaltöelda on ju tegelik kontroll inimeste olemuse üle läinud veelgi hullemaks.
Üks klikk ja pank teab sinu majanduslikku seisu, teine klikk ja arst näeb teise arsti kirjapandut, järgmine klikk ja terve sinu sugulussidemete süsteem tuleb e-riigis välja.
Jah - kiirel ajastul on omad hüved. Ei laida internetipanga, i-patsiendi või mistahes muu e-teenuse kasutamist, kuid ikkagi teeb see mind ärevaks.
Big Brother is watching. Me.You, you and you and her and him and you again.

kolmapäev, 16. mai 2012

Googlile vaimustushõisked

Google Street View - uus ja moodne mänguasi. Kõik saavad ennast veebipõhiselt kaardil otsida, kõndida oma kodutänaval ja ....zuumida lausa koduakendesse. Enamik lausa kilkab vaimustusest. Foorumites ja teemades kirjeldavad inimesed rõõmuga, kuidas mingil suvalisel hetkel on pildile jäänud kellegi mittesuitsetav abikaasa suitsetamas, kellegi rase sõbratar.
Enamik tunneb karjuvat mõnu pelgalt sellest, et saab ennast vähese vaevaga viia kusagile, kus on tema enese maja, korter, suvila vms.
Internetis on inimesed iseenesest väga avalikud. Igasugustel saitidel. Pisut nutikam ja oskuslikum otsingumootori kasutaja saab küllaldast informatsiooni niigi. Avalikult ja häbitundeta. Pildid, telefonid, meiliaadressid.

Blogid (kasvõi seesama siin. Kusjuures mind on süüdistatud liigselt avalikus kirjanduses). Paljuga sellest infost on nii, et mingi piirini ju võib, aga pagan võtaks - google vahendusel isegi kuivavat pesu oma aias nööril näha, millised aknad ja uksed sul on... ma ei tea. Mulle see ei meeldi. Kuidagi selle sotsiaalse turvakihi võtab väikeseks.
Üks asi on teadmine, et sa oled ISE lubanud ennast puudutavat informatsiooni levitada ja kasutada (no see, kus ma töötan ja õpin ja osalen - need on tegelt sotsiaalsed aktid ning ei oma privaatsuse huvides erilist tähtsust, sest on väljaspool kodu hõlpsasti tuvastatavad), kuid kui ikkagi kõik võivad mistahes kellaajal ja ükskõik kust minu kodumaja aknaid vaadata, siis tundub see sellise lihtsa ja kerge iseenda märklauaks seadmisena.
Mina vaimustusest ei hõiska. Hirmutav on hoopis, et enamik ümberringi sellist mõnuõitsengut tunnevad.

teisipäev, 15. mai 2012

Korra juba kõnelenud, aga - Ravel ja Bolero

Üllatusi täis ja meeleolusid ning infoküllasust tagav youtube.com annab ühele loole mitmeid tõlgendusi ja lahendusi. Üks on Christoph Eschenbach'i juhitud Philadelphia Orchestra esitluses Bolero, kus ma ausaltöelda olen siiras hämmelduses seda vaadates. Pikk ja kiilas mees (väga jõuline ja mehelik kuju, tuleb tunnistada, aga nagu ma olen saanud aru, siis tema sättumus pole teps mitte õrnem sugupool), kes oma läbitungivate silmade ja pelgalt kulmukortsutusega mängitab Raveli ilmselt tuntuimat lugu väga elegantse aususega.
Ravel, kelle olemus ja eelistused elus jäid väga müstilisteks, tundis orkestrit. Nagu ta oma tuntuima loo kohta on öelnud: "Muusikata pala orkestrile", oskas orkestri lahutada muusikast (ei tunne selle eriala terminoloogiat, kuid ma loodan, et saadakse aru umbes nii nagu naise fertiilsus pole seotud naise seksuaalse identifitseerimisega), paigutada ja parendada pillide asetsust ning tundis orkestreerimise nüansse erakordselt hästi (nii vähemalt ütlevad erinevad internetipõhised, kuid teaduslikult mittekinnitatud andmed).
Kuid selles loos on ikkagi midagi väga paeluvat. Selle jõulise trummipõrina ja samm-sammult lisanduvate pillide kokkukõla, mis loodi vene baleriini Ida Rubinsteini esitatava tantsutüki jaoks 1928. aastal, on täiesti ainulaadne (vähemalt minu silmis, eks?).

Ja Bolero saatel võib väga intensiivselt nt mõtiskleda või sedasama blogi pidada või veel teha muid... eee... meeldivaid tegevusi.

esmaspäev, 14. mai 2012

Otsuse otsustamatus

Üks närvesöövamaid vastuseid on inimesele kahtlemata: "Ma ei tea".
Õpetajale õpilase ees, patsiendile arsti ees, lõhutud lillevaasi ees, ükskõik kus. Ma ei tea, ma ei oska öelda, ma pole selles kindel.
Huh...huh..uuuuuuu... teeeksin selle peale ja trambiksin juurde pisut jalgu.
Kuid miks ei suuda inimesed otuseid vastu võtta? Kardavad nad mingeid väga kummalisi ja kahtlase väärtusega tagajärgi, mida õige otsustamise juures ju tegelikult pole?
Well. Eks iga inimene teab, kas selgitab oma suutmatust hirmu, horoskoobi või karakteriga. Või kõigega korraga.

pühapäev, 13. mai 2012

Emadusest pisut teisalt

Ema kannab last oma üsas 24192000 sekundit (arvestades tavapärase raseduspikkusega). Aga:
*Mitu kilogrammi emad elu ajal toitu koju toovad? Hautavad? Keedavad? Praevad? Küpsetavad? Vormivad? Lõiguvad?
*Mitu liitrit vett on kulunud elu ajal nõude pesemisele, laste vannitamisele, pesumasinatele?
*Mitu tundi on emad veetnud lapsega õppides, mängides, lauldes, jalutades, jutustades, lugedes, õpetades?
*Mitu kilokalorit on emad kulutanud majapidamisest tuulepöörisena toimetanud laste järelt kraamides, kloppides, läikima lüües ja korda luues?
*Mitu halli juuksekarva on oma emale pähe toonud teismelise perutamine?
*Mitu raha on kulunud aastatepikku elamisele seoses lapsega?
*Mitu korda on pidanud ema oma särki vahetama, sest - piim lekkis läbi, laps viskas putru riidele, krookustamise ajal ikkagi tuli midagi riietele ka?
*Mitu mähet on ema elu ajal lastel vahetanud?
*Mitu korda on pidanud ema tundma südames valutorget, sest tema lapsel pole kõik läinud nii nagu ta oleks tahtnud, laps on saanud haiget ja see on ka emale kriipekohaks?
*Mitu kurdu silme ja suu ümber on tekkinud seepärast, et ema on valvanud lapse haigevoodi juures? 
Kui hoolega mingeid valemeid järgida, siis ilmselt on need ikkagi mingil määral mõõdetavad ühikud, aga seda tunnet, mida ema hommikul ärgates oma poegi lillekesi, isetehtud kaardikest, väikest maiustust ja kooriluuletust lugedes tunda võib - see pole milleski mõõdetav. 
Kena emadepäeva.

laupäev, 12. mai 2012

Tallink Spa Hotell ja õdedepäev

Teist aastat modereerimist. Kiires tempos kulgenud päev. Eelnevalt otsitud lektorid, ruumid, toitlustus. Järgitud teemat, vaadeldud teksti, leitud põhivaatenurgad. Pandud ettekanded jooksma. Oldud moderaator, juhitud paneeli. Huvitav, väga huvitav.
Sisukad mõtted ja kena koorilaul lõpetuseks.
Pärast oli aga uskumatuna näiv lõõgastus kõrged sukksaapad jalast võtta ja enanst mullivannis, basseinis, õueujulas ja saunades kosutada....
Edukalt kulgenud aeg.

reede, 11. mai 2012

Vein

Vein (ladina vinum 'vein') on marja- või puuviljamahla kääritamisel saadud alkohoolne jook. Veini tehakse peamiselt viinamarjadest. Eestis on veini tegemiseks kasutatud kohalikke vilju.
Veini tegemisel kasutatakse praktiliselt vaid Vitis vinifera liigi viinamarju. Sellest liigist on aretatud üle 4000 sordi. Veinitööstuse seisukohast on olulised umbes 50 viinamarjasorti. Sordid erinevad üksteisest marjade värvi, suuruse, kuju, mahla koostise, valmimisaja ja haiguskindluse poolest.Mõned kõige levinumad viinamarjasordid on: Riesling, Chardonnay, Sauvignon Blanc, Cabernet Sauvignon, Merlot, Pinot Noir, Gewürztraminer, Muscat, Syrah.
Maitse järgi liigitatakse veine kolme rühma: kuivad, poolkuivad ja magusad veinid. Värvi järgi jaotuvad veinid punasteks, roosadeks ja valgeteks. Liigitatakse ka marjasordi järgi, suhkrusisalduse põhjal või kasvukoha pinnase kvaliteedi alusel. Lisaks on kasutatakse veini valmistamisel mitmesuguseid, tihti piirkondlikest iseärasustest tingitud spetsiifilisi tehnoloogiaid, mille tulemuseks on näiteks portveinid, vahuveinid, šerrid, burgunderid.
Erinevad pudelid, erinevad lõhnad, erinevad maitsed...
Vahel korgitakse aga vein kinni...Selline tume vein. Mis mõjub kangelt ja joovastavalt.

neljapäev, 10. mai 2012

Neli eksamit ja kolm ettekannet viie päevaga I

Kuidas on võimalik mahutada päikeseküpsesse peakesesse neljas suures aines materjali - kliiniline farmakoloogia, psühholoogia, reproduktiivtervis ja geriaatria?
Mis valemiga ma suudan majutada kogu selle mahuka paki olulist infot oma mitte just eriti vastuvõtlikusse ajukesse ning auahnena teha need väga hea peal? Oehhh.
Mis valemiga õnnestuks teha?
Well - tuleb teise ülikooliaegsed nipid käiku lasta - lugemine rahulolekus, juua mõõdukalt kummeliteed, lasta ainel enesest läbi valguda. Analüüsida, sünteesida ja järeldada ühes ja samas tempos. Loota oma seniõpitule, oskusele seoseid luua ja ehk on ka kübeke õnne?
Ses mõttes, et kui mul mujal nagu ikkagi ei vea - ei lotos ega armastuses, siis äkki õpingutulemustes?

kolmapäev, 9. mai 2012

Tõukside kõrinal kooli poole

Vanemaarmastus on vist üks kõige müstilisemaid, salapärasemaid, ürgsemaid ja maagilisemaid armastuse vorme üldse. See tingimusteta tunne, mis tekib, kui nende juuksed kammida, nendele otsa vaadata, nende põske paitada või kui nendega isegi pahandada.
See sinu rakk, mis oma geenidega inimeseks arenes ja sa lihtsalt näed seal iseennast. Keegi kelle ebaõnnestumised, saavutused, elu-olu ja käekäik on märksa tähtsamad kui su enda oma. Absoluutne ja kõikvõimas. Suutes samaaegselt riielda ja armastada.
See pisike tuksuv süda ja kaela ümber haakuvad käed, kui lapsel on mure. Oma mure. Tillukene ja ometigi nii suur. See, kui sa palavikus laubale jaheda käe paned. See, kui oma laps sulle kaissu poeb ja siis saab räägitud kõik ilmaasjad. See, kui vannist tuleb nii puhtaks pestud inimene välja, et ei tundugi olevat seesama, kes pool tundi tagasi mudase, õnneliku ja katkiste pükstega tuppa tormas.
Mäletades väga selgelt neid silmi, mis esimesi hapnikutõmbeid tehes oma elu alustasid ja kõiki neid öid ja päevi ja tunde ja hetki, mida oled jälginud ja näinud nedega koos kasvades ja arenedes ja siis ühel momendil märkad, et... nad tormavad oma tõukeratastega tuhatnelja kooli poole ja sina hüüad: " Ilusat koolipäeva!". ja juba see väikene ning lärmakas kamp eemaldub suurel kiirusel.

teisipäev, 8. mai 2012

Migreenipäev

Ardi Liivesel on "Retro", seal vaatleb ta kahel erineval elujärgul Asso Eljeni lugu ning nimetab esimest osa "Sinepipäevaks" ja teist "Banaanipäevaks".
Parafraseerides ühte oma päeva, siis saab seda nimetada vabalt "Migreenipäevaks". Pühapäevast alates sättis ja sättis ennast midagi kusagile. Pead pöörates oli kerge tinnitus kõrvades, igal sammul viskas silmanägemise selgeks - aura on jälle muutunud võin nüüd kindlalt öelda. Ja nii see siis esmaspäeva hilisõhtul lahti läks. Päädides lõpuks kiirabi, süstide ja absoluutselt mahamagatud päevaga.
Peas ja peal surus inkvisitsiooniaegne hispaania saabas. Lõhnad, maitsed, helid, inimesed - kõik käis vastukarva. 
Alati küsin, et miks minul? Aga jus siis keha annab lihtsalt märku, et kuule, nii ikka ei saa ja kõik, tuleb ennast pisut muuta. Umbes nii, et ahaaa, sa ei anna mulle üldse puhkust - no vaata aga siis, mida ma olen võimeline sulle tegema.

esmaspäev, 7. mai 2012

Lapates vanades kirjutistes

Mõni aeg tagasi siin otsustasin, et nüüd aitab küll ja teen korda oma erinevatele paberitele ja kaustadesse kogutud materjalid magistriõppest - konspektid, arutelud, artiklid. Ka lasin spiraali köita oma loengutes kirjutatud luuletused ja lühijutukesed ja raamatute algused...
Oujeee. Loominguisandale tänatud, aga - hea et ma pole veel midagi paberile ja trükki saatnud. See... see oli nii õudne. Lombakate lausete ja piiratud sõnavaraga, vigase süntaksiga tekstid, milles isegi võis leida idee, kuid see kirjutatud stiil...
Kui küündimatu ja silmaklapiline on inimene oma nooruses ja kui palju saab ta targemaks midagi elust ja elult õppides. Iga aastaga kogunev tundmus, et valus, vähem valus, piinav, haletsev, õnnestav õppetund annab sallivusele ja mõistmisele juurde.
Aga need küündimatud tekstid, mida ma kirjutasin.
Välja arvatud üks luuletus sünnitamisest, mis oli enam-vähem. Tõsiküll rohkem vähem kui üldse midagi, aga midagi nagu seal isegi oli....

pühapäev, 6. mai 2012

laupäev, 5. mai 2012

Ükskõik missugusele küsimusele vastates

Öö. Männitüved, mis kolmandalt korruselt paistavad. Pimeduses. Vaikselt hingates ja vaikselt küsides. Küsides kõike. Vastates kõigele.
Olles nii lähestikku, et iga väiksemgi kurd, õnarus ja nahalapike tunnetab teist nagu iseennast. Läheduse mahedus ja maheduse lähedus... Tundmaõppimine. Mõistmine. Arusaamine.

reede, 4. mai 2012

Lepitus

Lähedase inimesega tunda samaaegselt armastuse paratamatust, paratamatuse armastust, elu ilu valu ja võlu, olla tema kõrval ja samas lahus - seda on palju ja see on kurnav.
"Nigulistes" on üks lõik, kus Tom nutab oma voodil patja, kuna värskelt on lahkunud näitleja Kose Peep (Jaan Saul IRL?). Temaga on koos naine, Ene, hurmav ja lummava naine.
ÜKS NENDEST. Ene tõstab nutva Tomi pea oma sülle ja ütleb: "Niisugune sa siis oledki." Ütleb seda ohates. Imeks pannes ja omaks võttes.
Ka lepitusega, leppimise, andestamisega on nii - imeks pannes ja omaks võttes. Teadmata täpselt seda teed, mida kõndida, kuid ikkagi teada, et kõndida tahaks koos.
Ohates, andestades, leppides.

neljapäev, 3. mai 2012

Andestamine

Loobuge vihast ja andestagem neile, kes seda väärivad. Olgem üllad ja leidkem oma südames see koht, kus on olemas armastus, hoolimine, kaastunne ja empaatia.
Andestama - see tähendab pahameelt v viha tundmast lakkama; süüdistamast v. kättemaksutahtest loobuma.
Kas selleks on ruumi?
Ütleme nii, et puuviljale kirjutatud vabandus on üpris originaalne. Ja julge.

teisipäev, 1. mai 2012

Põder keset linna

Põder natuke kodukandist eemal
Eile, öövalvest tulnud väsinud mina, istus kohvitassiga terrassile mõnuga mekutama, kuni tähelepanu köitis mingil põhjusel laiale kõnniteele sõitnud autode voor ja vilkuvate tuledega punane auto põiki keset trassi. Üllatusin ning nagu ikka korralikule kodanikule kohane (pea alati silmas ümbritsevat naabrust!!) vaatasin tänavale.
Mis seal siis oli? Suur ja noor põder keset kõnniteed. Naabermaja väravast mõni meeter eemal.
Pikali taarumas. Uinutiga süst tehtud. Ja siis terve tunni toimetati tema ettevalmistustega, et saada ta kasti ja viia linnalähedasesse metsa. Ning saada ka üks jalgadest aia vahelt lahti.
Mõni tänavavahe eemal olid need tegelased suisa kellegi garaaži ette ennast sättinud.
Vaat, mis teeb elukogenematus - tulla turvalisest ja omasest metsas hullunud inimeste keskele seiklema.