reede, 27. aprill 2012

Mis tunne on, kui poolel teel tõmmatakse vaip alt ära?

Tegelikult üpris sant tunne on. Kõmatad istukile ja tunned kuidas sabakont kuklani ennast selgroogu mööda põrutab.
Ja siis ahastades tunned kuidas ahelad katkevad ja niidid purunevad. Kuidas kõik, mis kunagi oli, on, hakkas olema, lihtsalt koos vaibaga muretult rulli keeratakse, antakse sulle kukkumisest madalama kui muruna vastu pead ja siis jäetakse äraootavalt sinnapaika.
Osav ja puhas töö. Enne meelitatakse teed käima, siis juhatatakse suuna peale ja siis siuhh...läinud.
Tore, eks?
Aga millal ma õpin? Millal ma saan nii palju targemaks, et vaip jääb kindlalt alla? On sirge ja konarusteta?
Millal ma ometigi hakkan õppima?

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...