Oli eile täpselt 669 aastat tagasi.
Pikaveolisel eestlasel sai mõõt täis ning organiseeriti ülestõsu, mille eesmärgiks oli vabaneda saksa ja taani võõrvallutajatest ning plaan oli maha pesta nende toodud ristiusk.
Harjumaal asuval mäekünkal süüdati maja märgutulena põlema ja sealt levis ülestõus üle terve Harjumaa ning kroonikate põhjal ka Läänemaale.
Olla hukatud kõik need, kes vähegi sakasa verd olid: "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema"
Loomulikult hakkasid sakslased lõpuks organiseeruma ja otsustasid läbirääkimisi pidada ja sündmuste järel hukkusid neli eesti kuningat ja nende kolm sulasepoissi. Torgati surnuks, kuna sakslased ei pidand oma lubadust.
Eestlaste saatus on tegelt ikka väga vilets olnud. Tont teab kelle geene ma eneses kanna, kes kunagiste võõrvallutajatena või nende vastu astus? Seda õudu, higi, verd, pisaraid, nuttu, hala, kurbust, meeletust, mida muistsed esivanemad oma õlul kandisid?
Seda alandlikkusega rüütatult, visa ja jonnakat, tugevat ja raskusega mõõdukalt kohanenud eestlust, mis võib olla minuski vuliseb, et ma ikka veel hoolin jüriöö ülestõusust, lahingutest vabaduse eest ja seest.
Kes teab, mis laulu on laulnud esiemad, kui kaugusesse vaadates oma mehi, poegi, vendasid, isasid sõjatandrilt koju ootasid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar