reede, 20. aprill 2012

Arvates millestki midagi

Mõõdukalt mõjus on külvata inimesele millestki midagi arvates idanema kahtlus kui selline. Üks sekund viivitatud vastus, üks pikk ja seletamatult umbusklik pilk, üks tegu varjata püüdev liigutus (käed taskus, soni silmini vms), üks veidras toonis sõna.
Aga...lõppeks olen ma peagi 36 ja alates 3. eluaaastast olnud uskumatult iseteadlik ja iseseisev (kadunud ema sõnad). Julgus elule otsa vaadata, söakus võtta vastu otsuseid, vaprus taluda tagajärgi... ja lubada ennast uuesti armastama. Kartmata jällegi murda abaluid suurest südamevalust.
Sest - kui õnnerattal veab, siis õnnerattal veab. Kõik.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...