Minu blogide loend

esmaspäev, 30. aprill 2012

Ellujääja


Loodus praagib välja nõrgema järeltulija.
Paaritusperioodil pistavad isasloomad erineval moel rinda, et silma paista väljavalitud emaslooma ees. Tugevam skoorib, kandes edasi oma jõulisi geene. Emasloom, teades oma munaraku kõrget väärtust ja kogu lapsesaamiskurna, kruvib oma hinna üles.
Spermatosoide, millest teed alustab umbes miljon, jõuab pärale umbes 100. Nendest 1 tungib läbi munarakku ümbritsevast geeljast massist, kaotab siis oma saba, ühineb munarakuga, jaotatakse ümber geenid. Ja ikka pole veel kõik läbi. Lootekotti ei pruugi alati midagi tekkida. Kui aga teema puudutab elujõulisust, siis saab seal olema kõik. Vastava aja möödudes tuleb ilmale tugev ja elujõuline järeltulija.
Kuid ka sellega kõik ei piirdu.
Järeltulija peab olema võimeline elama, toitu hankima, omakorda sigima ja....ellu jääma.
Mõnikord on mõned isendid erakordselt suured ellujääjad. Neil on kiiremad jalad, teravamad silmad, parem kuulmine ja haistmine. Nad tulevad enam-vähem paljudest situatsioonidest välja elusana. Nad on tugevamad, seega ka elus. See on looduslik valik.
Inimeelus on samuti mõiste ellujääja. Mistahes elu sulle ette ka ei ananks, ikka suudetakse sellest välja, üle tulla.
Nüüd aga küsimus endale ja lugejale - kas blogija on ellujääja? Kas tundeeluline looduslik valik pole teda juba teps mitte praakinud?

laupäev, 28. aprill 2012

Nässus meesuhete olümpiamängudel nelikvõit

Seisan pjedestaalil. Vaatan pisarsilmi oma nimega lippu vardasse tõmmatavat ja taustaks mängi Alla Turca...
Rahvas juubeldab ja aplodeerib.
Tõstan särava karika silmade kõrgusele ja loen kullakarvaliselt kumeralt servalt graveeringut: "Kõige eredamalt tuksikeeratud suheteolümpia permanentsele võitjale".
Rahvas lainetab ja õõtsutab. Loobitakse mütse. Lillesülemite, karika ja kahe kuldmedali ning hõbeda ja pronksiga varustatud mina liigun staadionilt minema.

reede, 27. aprill 2012

Mis tunne on, kui poolel teel tõmmatakse vaip alt ära?

Tegelikult üpris sant tunne on. Kõmatad istukile ja tunned kuidas sabakont kuklani ennast selgroogu mööda põrutab.
Ja siis ahastades tunned kuidas ahelad katkevad ja niidid purunevad. Kuidas kõik, mis kunagi oli, on, hakkas olema, lihtsalt koos vaibaga muretult rulli keeratakse, antakse sulle kukkumisest madalama kui muruna vastu pead ja siis jäetakse äraootavalt sinnapaika.
Osav ja puhas töö. Enne meelitatakse teed käima, siis juhatatakse suuna peale ja siis siuhh...läinud.
Tore, eks?
Aga millal ma õpin? Millal ma saan nii palju targemaks, et vaip jääb kindlalt alla? On sirge ja konarusteta?
Millal ma ometigi hakkan õppima?

neljapäev, 26. aprill 2012

Pronksi valatud mälestused

Miks minust sai mitteaktiivne abipolitseinik?
Sest hulk purjus ja primitiivseid mitte-eestlasi leidis, et neil on õigus MINU LINNAS märatseda, lõhkuda ja võimu näidata.
Ja mees, kelle nime ma ei nimeta, kuid kes figureerib tihti linnapeana piltidel, "unustas" oma linna valvamise ja on viis aastat hiljem  ikka linnapea....
See öö on siiani teravalt meeles. Inetu laamendamine, teravad tunded, meeleolud, ärevus.
Tõenäoliselt olime me 10 cm kaugusel kodusõjast, kuid ise seda toona ei teadnud.
Kusjuures tekkis lõhe eesti ja mitte-eesti inimeste vahel üpris sügavaks.
Kuid ikkagi.. pronksi valatud öö mälestused...

kolmapäev, 25. aprill 2012

DNA-päev

See väike ja imeoluline vidin meie organismis, mis räägib paljudest asjadest....
Kannab infot, on ainulaadne, pole muudetav.
Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees  hästi lahustuv aine. Geen ehk pärilikkustegur on kromosoomi kindlas lookuses paiknev pärivustegur, mis määrab otse või kaudselt (tihti koostoimes teiste geenidega) ühe või mitme tunnuse arengu. DNA molekuli funktsionaalne lõik, mis tavaliselt sisaldab informatsiooni (mRNA vahendusel) ühe valgu (või polüpeptiidi) sünteesiks.
Organismi kasv, areng ja reproduktsioon põhinevad raku jagunemisel. Raku jagunemine on protsess, mille käigus üks rakk jaguneb kaheks tavaliselt identseks tütarrakuks. Selleks on vajalik kõigepealt genoomi igast geenist paljundada koopia – DNA replikatsioon.
Olgem siis tänulikud oma esivanematele ja nende geenidele.
Ja tänulikud neile, kes seda DNA koplitseeritud ja ülitähtsat ahelat muugib ja puurib.

teisipäev, 24. aprill 2012

Jüriöö ülestõus

Oli eile täpselt 669 aastat tagasi.
Pikaveolisel eestlasel sai mõõt täis ning organiseeriti ülestõsu, mille eesmärgiks oli vabaneda saksa ja taani võõrvallutajatest ning plaan oli maha pesta nende toodud ristiusk.
Harjumaal asuval mäekünkal süüdati maja märgutulena põlema ja sealt levis ülestõus üle terve Harjumaa ning kroonikate põhjal ka Läänemaale.
Olla hukatud kõik need, kes vähegi sakasa verd olid: "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema"
Loomulikult hakkasid sakslased lõpuks organiseeruma ja otsustasid läbirääkimisi pidada ja sündmuste järel hukkusid neli eesti kuningat ja nende kolm sulasepoissi. Torgati surnuks, kuna sakslased ei pidand oma lubadust.
Eestlaste saatus on tegelt ikka väga vilets olnud. Tont teab kelle geene ma eneses kanna, kes kunagiste võõrvallutajatena või nende vastu astus? Seda õudu, higi, verd, pisaraid, nuttu, hala, kurbust, meeletust, mida muistsed esivanemad oma õlul kandisid?
Seda alandlikkusega rüütatult, visa ja jonnakat, tugevat ja raskusega mõõdukalt kohanenud eestlust, mis võib olla minuski vuliseb, et ma ikka veel hoolin jüriöö ülestõusust, lahingutest vabaduse eest ja seest.
Kes teab, mis laulu on laulnud esiemad, kui kaugusesse vaadates oma mehi, poegi, vendasid, isasid sõjatandrilt koju ootasid?

laupäev, 21. aprill 2012

Kolm aastat tagasi....

..hingasid sa viimast ööpäeva.Vaikselt. Rahulikult. Teadmatuses.
Nüüd hiljuti sa olid minu unenäos. Oma prokurörikostüümis - tead selles hallis, suurte taskutega pintsaku ja sinu väga ilusaid jalgu näitava lühikese seelikuga? Lõheroosas pluusis. Lõhnastatu ja meigituna. Nii nagu sulle kombeks oli.Vaatasid ja küsisid, kas olen õnnelik? Ja ma olin õnnelik. Selles unes. Nii nagu olen nüüdki, kuigi see tundub nii uskumatu.
Kolm aastat tagasi ei arvanud ma, et olen võimeline kunagi uuesti naeratama, naerma või üldse midagi tundma. Aga... märkamatult on sinu olelmasolutus saanud päeva osaks ning ma olen vist harjunud selle mõttega, et sa pole minu elus maise kehana. Kuigi ma arvan, et minu ja R kokkusaamisel ja jäämisel on vist sinu emahool omamoodi mängus?
Kuigi jah - tarvitseb mul pelgalt mõelda, et mida sa teeksid ühes või teises olukorras, siis saan ilmselt sinult mingi võnke, vaistu, hetke, mille ajel oskan edasi liikuda.


reede, 20. aprill 2012

Arvates millestki midagi

Mõõdukalt mõjus on külvata inimesele millestki midagi arvates idanema kahtlus kui selline. Üks sekund viivitatud vastus, üks pikk ja seletamatult umbusklik pilk, üks tegu varjata püüdev liigutus (käed taskus, soni silmini vms), üks veidras toonis sõna.
Aga...lõppeks olen ma peagi 36 ja alates 3. eluaaastast olnud uskumatult iseteadlik ja iseseisev (kadunud ema sõnad). Julgus elule otsa vaadata, söakus võtta vastu otsuseid, vaprus taluda tagajärgi... ja lubada ennast uuesti armastama. Kartmata jällegi murda abaluid suurest südamevalust.
Sest - kui õnnerattal veab, siis õnnerattal veab. Kõik.

neljapäev, 19. aprill 2012

Psühhoanalüüs

Arvake, millega ma tegelen? Jah, loomulikult isand Freudiga:
Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on psüühika topograafiline käsitlus, isiksuse strukturaalne mudel, psühhodünaamika, ökonoomika, genees ja psühhoseksuaalne areng. Jüriloo ja Vahingu refereeringul asuvad psühhoanalüüsi psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel nagu teadvuses (psüühika pealispinnal); eelteadvuses (teadvuse piirimaal) ja alateadvuses (ka "teadvustamatuses" või "mitteteadvuses", psüühika sügavamates kihtides).Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu. Id ("Miski") on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. on samastatav bioloogiliste tungidega sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Id on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Id lähtub naudinguprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus. Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Neid on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks Freud eristas kaht mõtlemistüüpi primaarset ja sekundaarprotsessi mõtlemist. Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed mõtlevad primaarprotsessides unes, loomingulises inspiratsioonis või patopsüühilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp iseloomulik imikutele.
Või nagu ta ikkagi kõige kohta armastas öelda "Sometimes is sigar just a sigar"

kolmapäev, 18. aprill 2012

Kevadõhtupäikeseline taevakuma

Lilla, roosa, veidi helesinist, taamal tumedad varjud, siinpool heledad pilvekuhilad..
Tumesinised viirud lõikamas pooleks õhtuvärsket taevast...
Toomas Liiv ütles kunagi, et koopainimest, aafriklast, eskimot ja haritud eurooplast ühendab armastus näha ja vaadata paikeseloojangut. Aristotele koopavarjud elu matkimas küll, kuid ikkagi oskamas tunda Looduse Tahte mängulisust, võlu ja midagi veel.
Kadunud ema ütles küll järjekordset päikeseloojangut maalides, et tal on sellest viirutamisest villand. Kunstis ehk tõesti, aga natuuris sellest ei väsi ega väsi...

teisipäev, 17. aprill 2012

Kas Kliimaisandad on purjakil?

No hommikul on lörts ja jäätand õhk ümberringi, päeval paistab päike, öösel ladistab vihma. Lumisel oksal, kohe-kohe punguvate lehtede peal säutsub rõõmus linnukene.... Aprilli kolmas dekaad hakkab peale, aga ma ei julge veel lumelabidat ära pista. Mine tea.....

esmaspäev, 16. aprill 2012

Laienenud meespere

Omavahel on nüüd tuttavad need mehed, kellest üks saatis eluteele ja teine, kes kõnnib eluteel minu kõrval. Toekal moel käed surutud, üksteist üle vaadatud.
Hinnatud ja mõtiskletud. Äiapoolne esimene ülesanne olemas.
Ja kuidas küll mina - östrogeenist õrn naisolevus - olen sattunud viie meeshinge keskele. Kõik mehelikud ja iselaadi.

pühapäev, 15. aprill 2012

Õhuke piir

Kuidas mõista KUMU-s kolmandal korrusel leedulase Sauka töid, mis kujutavad erinevaid ja väga infantiilseid ...eeee...värvikombinatsioonidega ja kuidagi korralikest proportsioonidest väljas..eeee...pilte? Tegelt oli nii, et veetsin oma meesperega seal kenasti aega, kuni vanem poeg teatas, et lugu nii ja nii, et huvitavad pildid, minge vaatama. Esialgne ja värvikas vene kunstiteoste mõnus emotsioon asendus silmi katta tahtva tundega. Ma ei suutnud neid "maale" vaadata ja R talutas mind enam-vähem kättpidi sealt saalist läbi. Õudne, mida ikka kõike kunstiks nimetatakse....
Poegadele aga jättis see kuidagi kustumatu mulje.
Ning õhtul ma siis mekutasin mõtteid selle üle, et kuidas leida üles kunstnikult tehtud...eee...kõige laiemas kontekstis.. lõuendile kantud teoses...eee. kunstile omased...eee... jooned?
Õhuke piir, see on õhuke piir...

laupäev, 14. aprill 2012

Kui ise ei tee, on tegemata kõik

See on müstika!!
Panin tööl ühele meie kasutatavale aparaadile alla 20 sendise. Lihtsalt sedasi, et näha, kas keegi ikkagi koristab ja kraamib meie töövahendeid nii nagu peab, kord ja käsk ette näevad.
Panin selle 20-sendise vist märtsis, kuskil keskpaiku. Ja mis te arvate, kas see raha oli aparaadi all?
Loomulikult oli. Seda aparaati ei olnud põhjalikult liigutatud. Ometigi on meile kõikidele ühtemoodi kehtivad kirjad igal pool väljas. Laupäevane õde teeeb seda ja seda, pühapäevane õde seda ja seda. Puhkeruumi külmikut on hakanud ikkagi mõned õed veel kraamima ja korraldama...
Aga seda segadust, mida osad kolleegid endast maha jätavad. Oehh....

reede, 13. aprill 2012

13. ja reede ei olnud tavaline, ei olnud

Oehh, et see päev vedas viltu - ukse vahele jäänud sõrm, kerge peapesu ülemuselt, pikk ja lohisev päev, kojuununenud telefon, poistel kojujäänud võtmed.
Ohh, igatahes oli 13 ja reede oma tähendust väärt.

neljapäev, 12. aprill 2012

Head kosmonautika päeva!!!

Selline soov siis lugejale ja olijale ja vaatajale.
Et siis 12.04.1961 lendas Gagarin, Juri kosmosesse. Et kuidas ta ikka lendas, seda me ei tea, aga ajaloost väidetavalt oli see ikkagi nii juhtunud.
Ja selle meenutuseks aastatetagune maiuspala Miljonasadelt:

kolmapäev, 11. aprill 2012

Visiitidest ja ringkäigust

Kolmapäeviti on vahel tunne, et kolleegid on marutõppe jäänud. Visiidipäev (ringkäik palatites ja pärast meeskonnatöö) tähendab seda ette enne 12.00 tormavad kõik arstid oma soovidega enne visiiti sinu juurde, kuna nad tahavad ikkagi teada, kuidas on arenenud sidemed ja kuidas on epitsüsto ümbrus.
Ja pärast on sugulased seal ja üldse....
See on nii tüütu päev, kuid tal on õnneks mõned plussid - ta möödub kiiresti.

teisipäev, 10. aprill 2012

Pärast Törley't..

..pole käsi eriti kindel ja telefoni tirisevad tüütu pinevusega pidevalt.
No ja sai pisut liiga tehtud kahjustamata keemialaborile paremal pool roidekaare alusi....
Tundus küll kuidagi liigne olevat kõik need vestlused ja lobisemised ja haigetega tegelemised ja uni kippus peale. Oehh, kuidas kül suudetakse võtta paar klaasi ja siis töötada?
Ilmselt minu esiemade neetud alkoholismi kalduvus mulle geneetiliselt ei pärandunud.

esmaspäev, 9. aprill 2012

Riiulitele avarust

Paljad seinad kaetakse riiulitega ning need tuubitakse igaugust kirjasõna ja trükipilti täis. Paremaid ja halvemaid, hinnalisi ja vähem väärtuslikke. Kuid kuidas organiseerida niigi reglementeeritud riiulid kahele vaimuinimesele vastuvõetavaks? REORGANISEERIDES seniseid mahtusid. Kohendades ja kahandades mõndade riiulite senist täituvust.
Ja ülla-ülla - ikka veel õnnestub loetavat mõttevara sättida nii, et riiulid hingavad oma elu, tarvitades selleks vajalikul määral raamatutolmu.
Ja kui palju seda viimast veel leiduda võib....oi-oi-oi.

pühapäev, 8. aprill 2012

Keegi, keda ma kunagi tundsin

Somebody That I Used To Know:
See on üks neid laule, mida nimetatakse lahkumineku looks. Midagi, mis meenutab kauget kaja kunagistest tunnetest kellegi vastu.
Nüüd - armastatult ja armastades küsin - olin see tõesti mida, kes patja nuttis? Kes mentaalselt oigas, unetuse käes vaevles, soolast silmavett lasi ja ahastuseojasid mere ääres istudes voolata lasi?
Kui ammu see tundub olevat....
Kui hästi see laul paistab kõike iseloomustavat...
Nüüd on teised meloodiad.

laupäev, 7. aprill 2012

Täielik paigaljooks

Vist ligi kümme aastat pole ma maganud 12 tundi puhast, selget ja kuukollast und. Lihtsalt see eilne rassimine väsitas kõikide nende munavärvimiste ja sõpradega istumiste jooksul nii ära, et sügav ja puhas väsimus vajutas ihu kenasti voodi. Hommikul aga ei saanud ma ennast kuidagi käima. Kolm tundi vedelesin ausalt ja puhtalt kohvitassiga köögis. 
Kaks tundi võtsin hoogu, et alustada libahundiuluga. Kui kihlatuga kontakteerusin, siis läks kiireks, sest lõpuks pidi ju vabanema hommikumantlist, kammima ära juuksed ja panema selga rõivad ning kööki asutama ennast sööki valmistama.
See on uus kvaliteet mu elus küll - toitu tuleb teha suuremas koguses, sest tulevane abikaasa täisverd mehesuses on midagi muud, kui kaks linnupojana nokkivat pesakurnajat ja mina.
Ahjaa, vedelemiste taustaks oli "Kelgukoerte" uus hooaeg, mis - tuleb tunnistada - on päris hästi üles ehitatud ja huvitavaid keerusid sissetoov. Pragmaatiliselt põnev. Paratamatult kaasakuulatav.
Kusjuures ega ma ikka nii paigaljooksja ikka ei olnudki - LUND sai ikka lükatud. Vandesõnade saatel.

reede, 6. aprill 2012

Kütisetegu ja kevadenägu

Et siis esimene päikesepaisteline ja pilvevaba hetk tõi töösügelevad pihud toimekalt aeda. Oksi põletama. Mis ei õnnestunud, kuna ja-jaa tuuleke, puhuja huuleke, ignoreeris süütevedelikku, laevaõlinartsu, toosi tikke ja vandesõnu. Pisut sai siit ja sealt rehitsetud ja riisutud, pisut asju tõstetud.
Hommikul oli koolis ettekanne. Sisehaige õenduses. Õnnestus õnnelikult. Öövalvesse sai mindud. Tööd sai tehtud. Pisut, mitte midagi õõvastavalt palju.
Sellel kevadel on teine hingamine ja lõhn ja maik ja rütm.

kolmapäev, 4. aprill 2012

Kõik meie päevad on päikesest rikkad...

...tänust ja õnnest me süda on kuum,
laulud meilt kajavad läände ja itta,
Stalin on võitmatu, Stalin on suur/.../
Umbes nii või sedasi ma eile rõkkasin luulet lastes, meenusid sellised read. Lugesin neid vist oma öökapiraamatust "Niguliste" ning meeles on see tänaseni. Hämmastav suisa.
Kurb ja traagiline ühteaegu. Ligi 60 aastat hiljem on see aga mõõdukalt humoorikas.
Luule on üldse midagi sellist, mis lõikab oma sõnaservadega südamekõrvadesse, pilguheidudesse.

teisipäev, 3. aprill 2012

Aprillinaljad jätkuvad

Millega tegeleb üks pereema, õnnelikult armastatud ja armastav naine, usin õde ja hea tütar AD 2012 03.04. kell kuus hommikul?
Teeb kohvi? Võimleb? Katab perele hommikulauda? Käib dushi all? Paneb kassile sööki? Ei, ei, ei, ei ja ei.
Ta on hoopiski lumelabidaga terrassi kraamimas. Aprillis on varemgi tuisanud, kuid WTF?!, ikka veel jätkub seda lund, lund, lund...
Mäletan, et poegade ootel 2003. tuli 6. ja 7. aprillil nii paks lumi maha, et ma Järve haiglasse mäekülge üles rühkides ennast tõsise sahana tundsin, sest lumi oli rinnuni ja kõhupesapojad olid hiirevaikselt ja tasa-tasa, sest ootamatu möll looduses pani neid kartma.
Ja sedasi siis ma munapüha eel oma koduhoovis jällegi rühkisin. Ikka jõulust saati ja sagedasti ja ikka veel. Oijahh.
Kuid loengutes on lahe, elu edenev ja toitumine tõhus.

esmaspäev, 2. aprill 2012

Looduse esimene aprill hilines?

Uneähmasena hommikusele ringile minens häiris silma üks asi. Mis küll? Lumi loomulikult. Tere talv. Sõna otseses mõttes.
Nagu temast poleks juba küll, aga ei - ta ikka paneb meie kannatuse proovile.
Ei taha enam suusatada (sic! tegin seda viimati 86. aasta talvel, murdsin suusad Aegviidu metsade vahel ja pärast seda mitte üks samm, tõuge, hoog ega liug) ega kelgutada ega lund lükata. Sest täna on juba aprill ju!!!
Muide koolinädala algab ja sellega on nii, et kui nädal läbi, siis jääb kolmteist nädalat kõrgkooli lõpuni.

pühapäev, 1. aprill 2012

Kolmas kuu lubadust mittepeetud

Märtsis läks blogipidamine pisut pinevaks. Ei saa ju tühja sissekande tõttu kiiremas korras kusagile avalikku internetti klõpsima minna, tööl tegin sissekandeid, ka oma kihlatu kodus, aga kirjutamine kui protsess nõuab siiski teistsugust lähenemist ja pikaldasemat vaimu turgutamist, kui kiires korras kribinal-krabinal sõnu süüdlaslikult üles seades.
Märts oli meeldejääv kuu. Pika ja pühadeta töökuu jooksul juhtus ühte ja teist. Märkimisväärset, fundametaalset. Olulist.
Kaunis võimas tunne on olla teadmises, et ma abiellun. Mehega, kellest hoolin, inimesega, kelle kõrval tahan elu veeta. Mind ümbritsev meespere on väga mõistlik ja toetav. Pojad, kellele ta on kasuisa ja vend, kellega ta on põgusalt juba tutvunud.
Üks inimene, kuuldes minu peatsest perekonnaseisu muutusest, küsis, et kes see julge mees küll oli? Siis lisas oma keele vääriti mõistmise juurde, et mitte, et mul midagi viga oleks, aga 'sinusuguse lõvinaise juurde arg mees tulla ei julge'.
Tjahh, eks seal ole omajagu tõtt, kuid ma ütlen, et turvatunne, inimese armastamine, ühes suunas vaatamine ja enam-vähem ühesuguste ootustega tulevikku astumine on kindlasti suur samm mõlemale. Olles ikkagi väljakujunenud isiksuste, intelligentsete, haritud kaaslastena üksteisega täielikult võrdsed paarilised, kus on olemas kehakeel, vaimumeel, sõnajõud ja ihuvägi.
Igatahes kui seni on olnud töö, kool, EÕL ja usaldusisikukus saamine kohustused ning pojad, maja ja hobid meeldivad tegevused, siis lisandub nendesse sektoritesse midagi, mida varem pole kunagi isegi plaanis olnud (käepalumise 'jah' tuli 1 sekundiga!!).