Mõnele tundub see tavalise hüüatusena, aga minule on see tõesti suur asi. Kolm kuud järjest olin ma pidevalt tööl nii, et reede öö ja pühapäeva päev. Alguses ma ei märganud seda süstemaatilisust, aga kui ma jälle pühapäeval tööl külmkappi sulatama hakkasin, võtsin kalendrid ja graafikud välja ning leidsingi, et oehh. ...jälle siin.
Nüüd aga on kolm päeva järjest priid - reede, laupäev ja pühapäev ning tuleb tunnistada et õnnis-õnnis tunne. Saab ometigi veidi lõdvemalt lasta, ei pea ühele õnnetukesele vabale päevale kuhjama kõike ja kõiki ning olema päeva lõpuks ikkagi lätina rahana läbi.
Peagi saan teatrisse minna. Polegi ammu ennast lille löönud ja kultuurijanuselt karikast joonud.
Sotsiaalsed rollid jaotuvad ümber. On märgata ja tunda teatud vabanemisi. Teatud edusust. Teatud mõtteid, mis viseerivad tulevikku. Teatud meeleolusid, mis tekitavad teisi meeleolusid ja soovi olla ümbritsetud vaimu, võimu, esteetilise äraoleku painetest. Sellistest, mis panevad õhtul tundideks rääkima, rääkima, rääkima. Ja avastama, et on olemas väga meeldivaid inimesi. Tarku, ausaid, julgeid, humoorikaid, töökaid ja tundelisi.
Ja kahele vabale nädalavahetuse päevale langev otsatu õnn õppida, majandada, kokastuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar