Kedagi pilguga lummata ja enese lõksu püüda on tegelikult väga lihtne. Selleks on vaja ainult pisut tuld silmadesse, mõtisklev-nõiduslikku naeratust suurnurki ja järgneb kerglusele viitav, kuid samas täiesti süütu flirt, mis hoiab naise meeled ergud ning annab mõista, et kaks sugupoolt on olemas ning näevad ja panevad üksteist tähele.
Kuid kui kaugele võib minna mäng? 19.sajandi rannikuaristrokraadid, inglise aadel, vene õukond ja ilmselt veel mõned need, keda märgiti sõnaga 'siniverelised', panustasid mitme sugupõlve mõisad ühele kaardile ja vajusid pärastisesse hullusesse, kui panus vale või suur oli. Mängiti orjadele, ehetele, sündimata lastele ja ...oma enese eludele. Mõttetult raisati ennast.Tõenäoliselt on kõrgete hindadega kaardimängud tänapäevalgi olemas. Lihtsalt ei tea. Moodsa elu allüürid aga nõuavad ikkagi oma osa, sest ega bioloogiat ei huvita võimalusetus mammutit küttida ning kasutamata jääv energia tuleb kanaliseerida mujale. Nüüdisinimesel on selleks igasugused veidrused, sõltuvused, imelikkused, mille kirjeldamiseks napib sõnalisi vahendeid.
Olles saavutanud tõenäoliselt teatud kulminatsiooni oma seksuaalses võimekuses, asutakse intiimsust asendama veidrate vidinate, omasooliste, rollimängudega etc, etc, etc.
Huvitatult küsitakse, et millised on eelised?
WTF???
Mis eelised? Olen lihast ja luust naine. Tark, asjalik, iseteadlik ning piisab kui on KIRG, MEES ja ASE. Ja tulemused. Segamini juuksed, õhetavad paled, rambe olek...
See on tegelikkus, see mis loeb. Mäng jäägu mujale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar