Minu blogide loend

reede, 30. märts 2012

Ühe rutulise päeva kronoloogia

8.00 - öövahetus lõppemine
08.45 - kojujõudmine
09.00 - tugeva kohviga arvutis mekutamine
09.30 - huulte värvimine, kodunt väljumine
10.00 - sisekommunikatsiooni koolitus algamine
15.00- sisekommunikatsiooni koolituse lõppemine
15.05 - kerge ajurünnak ühe ürituse raames
15.30 - 16.15 aeglane lonkimine pesupoes
17.00 - hädakõne isale
18.00 - kihlatu saabumine
18.10 - 19.30 perekondlik õhtusöök
20.00 - jalutama minek
22.55 - koju saabumine

neljapäev, 29. märts 2012

Planeerimise ägedus

Millal, kus, missuguses riietuses, missuguse muusika saatel. Kes tuleb, kes jääb, milliseks kujuneb õhtu. Kus kujuneb õhtu?
Missugune on see, teine või kolmas nüanss oludes, mida kujundame meie. Kuidas anda ära nimi - tohutult tegemist, kuid selline ühekordne ja eluks ajaks mõjuv üritus meile mõlemale sobima panna (kuigi seda väga vaja vast polegi, sest mitmes toonis, värvis, mõttes, helis, rütmis ja lausungis vaatame üsna ühes suunas ja mõtlik-mõistva ühtekuuluvusega raja algusesse, mida me sisse tallama hakkame). 
Minult küsiti, et kuidas nende kõikide asjadega siis on, et kas ikka eluarmastus või kuidagi muud moodi. Vastasin, et eks kuldpulmas paistab, kas oli eluarmastus või mitte.
Sedasi siis.

esmaspäev, 26. märts 2012

Kihlus

Need kolm sõna, mis ma siia kohe sisse trükin, ei oleks nagu üldse minu omad, aga - MA OLEN KIHLATUD. Mehega, kes tõi tagasi minu elurõõmu ja sulni pilgu silmadesse. 
Ebakonventsionaalsena ei palunud ma sõrmust, vaid ühte sellist raamatut, mida mul veel ei ole. 
Tänan tähelepanu eest.

laupäev, 24. märts 2012

Kus algab mäng ja lõppeb tegelikkus? (Või vastupidi)

Kedagi pilguga lummata ja enese lõksu püüda on tegelikult väga lihtne. Selleks on vaja ainult pisut tuld silmadesse, mõtisklev-nõiduslikku naeratust suurnurki ja järgneb kerglusele viitav, kuid samas täiesti süütu flirt, mis hoiab naise meeled ergud ning annab mõista, et kaks sugupoolt on olemas ning näevad ja panevad üksteist tähele.
Kuid kui kaugele võib minna mäng? 19.sajandi rannikuaristrokraadid, inglise aadel, vene õukond ja ilmselt veel mõned need, keda märgiti sõnaga 'siniverelised', panustasid mitme sugupõlve mõisad ühele kaardile ja vajusid pärastisesse hullusesse, kui panus vale või suur oli. Mängiti orjadele, ehetele, sündimata lastele ja ...oma enese eludele. Mõttetult raisati ennast.
Tõenäoliselt on kõrgete hindadega kaardimängud tänapäevalgi olemas. Lihtsalt ei tea. Moodsa elu allüürid aga nõuavad ikkagi oma osa, sest ega bioloogiat ei huvita võimalusetus mammutit küttida ning kasutamata jääv energia tuleb kanaliseerida mujale. Nüüdisinimesel on selleks igasugused veidrused, sõltuvused, imelikkused, mille kirjeldamiseks napib sõnalisi vahendeid.
Olles saavutanud tõenäoliselt teatud kulminatsiooni oma seksuaalses võimekuses, asutakse intiimsust asendama veidrate vidinate, omasooliste, rollimängudega etc, etc, etc.
Huvitatult küsitakse, et millised on eelised?
WTF???
Mis eelised? Olen lihast ja luust naine. Tark, asjalik, iseteadlik ning piisab kui on KIRG, MEES ja ASE. Ja tulemused. Segamini juuksed, õhetavad paled, rambe olek...
See on tegelikkus, see mis loeb. Mäng jäägu mujale.


reede, 23. märts 2012

Vahepeal toimunust

Vahel satud sa kummalistesse sündmustesse, mille olemasolu või toimumist tegelt ette oodata ei osanud isegi kõige ümmargusemas unenäos. Tundub mõistatuslik, müstiline ja maagiline, et ma olen omadega nii sees kui sees ja suisa õnnelikult. Laps ja kasutusleping pole sugugi mitte ebamäärane mõtisklus mingisugusel teemal, vaid konkreetne jutt.
Üks, mis veelgi toimunud, on see kadunud õppejõu, mentori, vaimse tee rajaja (just lahku kirjutatuna) kogutud artiklid on teise õppejõu valvsa pilgu ja õppejõu poja loomingulise pärandi kasutusse andmisel vormitud heakeeleliseks, sisusidusaks, põnevaks ja haaravalt tipitud vaatluseks Toomas Liivi loomeloole. Ja see raamatuesitlus oli niii sedasorti üritus, kus ma tegelikult ikkagi väga viibida tahan ja see teine, leivaraha toov eriala, on nondel hetkedel kauge päeva kõuekõma kuskil eemal ja taamal silmapiiril, mis ainult täppkiirtena ennast kujundab.
Ja dotsent Liivi luuletused tema enda esituses - ta astus suurelt ekraanilt tuppa oma hallis sõõrhabemes, on isalikmõmiseval toonil, oma tarkade, siiraste, eluhuvitavate silamdega otsa vaadates ja lihtsalt, armsalt toekalt ja toekalt armsalt luulet lugemas. Ohhh, miks, miks pole sa enam SIIN, vaid ületasid piiri ning oled ilmselt SEAL, ilmselt minu emaga, oma emaga, kõikide nendega, kes olid olemas ja kes enam pole, kuid ikkagi endast ja oma järeltulijatega jälgi jättes ikka ja veel midagi annab ja kannab ja toodab...
Pärast jätkus kerge istumine (tavaliselt need magistrandid, kes ikka on ühisrindena kirjandust nautimas) ja kirjaniku poeg istus meiega. Ja õhtu oli õdus ning kohv oli maitsev.


pühapäev, 18. märts 2012

Miks on paljukordi nähtud film kallima kõrval teises spektris?

"Kolme katku vahel" on Russowist Georg Otsa kehastuses. Ajalooline ja tõsiseid inimlikke teemasid puudutav. Ning seda põnevam see ikkagi on. parem ja huvitavam. Sest paljulugenud inimesed lihtsalt oskavad tuua oma värskeid ja selgeid vaatenurki ning asju arutada. Ning imestama, et vist hakkab pere meeste hulka koonduma veel üks mees.
Ning kuigi seni on pühapäevad olnud ikka pühapäevased, siis on lisandunud mingi seletamatu perekondlikkuse nüanss.

laupäev, 17. märts 2012

Sülearvuti teeb kätetuks

Kõlab uskumatuna, kuid elu Isand Vostrota on painav. Ei saa midagi teha, nagu kätetu oleks. Blogi ei saa pidada, foorumites kolada, ei saa kirjutada, ei saa ettekandeid koostada, artikleid otsida ega armsamaga suhelda. Mitte et meid miski takistaks koos ja käsikäes ja ühiselt nt konstruktorit kokku panemast, einestamast ja kluttidega naljatamast.
Aga siiski, siiski...
Sõltuv olen oma masinast, mustast ja läikivast, informatiivsest ja paljudel aegadel mind saatvast... infotehnoloogilisest kaaslasest.
Terve nädala peab taluma temata olekut....

neljapäev, 15. märts 2012

Neljad-viied..

..on minu poiste tunnistusel. Ise õpivad ja ise teavad kuidas oma asju teevad. Luuletused jäävad kergesti meelde, on terased ning nutikad. Hoogsad ja terved. 
Lõbusad ja ladusad, kuid oi kui korratud!!!
Kuid ikkagi - neljad-viied tunnistusel.
Külla tahaks ühele inimesele paar sõna öelda, aga... las olla tema vaev, millest ilma jäi.

kolmapäev, 14. märts 2012

Kõla, kaunis emakeel!!

1801.aastal sündinud Kristjan Jaak Peterson, kelle loominguline pärand alles 1900.-ndatel Reimani kätte ja Gustav Suitsu kaudu üldsuseni jõudis, tegi sellise kena kingituse oma olemasoluga, et meil oli esimene maarahva laulik ning Faehlmann ja Kreutzwald said temalt ainest oma loomingut luua.
Kas oleks ligi kahesaja aasta eest Tartust Riiga suundunud mees oma sügisestel uinakutel osanud näha und sellisest pärandist? Kas oleks ta Tuule kõrtsi laua taga "Laulu" kirjutades arvanud, et temast kui esimesest eesti soost ja eestikeelsest luuletajast.
Palju õnne!!!

teisipäev, 13. märts 2012

Kehamõte aegruumis

No lihtsalt võimatu, kuidas ei suuda hommikul silma lahti hoida. Kohv. Üks tass, kaks tassi, kolmas isegi veereb kulinal hinge alla.. Aga õppida on vaja. Asju on teha vaja. Põnevaid ja paremaid ja halvemaid. Tarkust täis tuubitud peakene. langeb õhtul sügavat lohku jättes padjale, raskus vajutab laaud kinni, tekk ninanli ja järgmise hommikuni on väsinud keha ennast välja lülitanud.
Keha on pisut laisk, kuigi päeva peale muutub toimekamaks. Mõte on kehast oluliselt kiirem. Nagu ei suudaks sünkroonis tegutseda. Kehal on mõte ja mõttel on keha ning moodustavad nad kehamõtte või mõttekeha ning siis kiilub mõtlemine lõplikult ennast laiskunud kehas jäägitult kinni.

esmaspäev, 12. märts 2012

Positiivne sooritus

Tänase testi tulemus oli meelitav. Sooritatud. Üks sammukene ülikooli lõpu suunas.
Mõnikord kuuleb loengus tõelisi pärleid. Tervishoikõrgkoolilik Tõsikindlus üllatamas oma mõttekäikudega. Uhamas põnevaid mõtteuppe laiguti venivasse tinglikult tundi.
Aga vahel tundub, et tegemist on ikkagi kõrgkooliga ja ainetega, mis tõesti on paljuandvad - füsioloogia, biokeemia, patoloogia, kliiniline keemia, kliiniline farmakoloogia - need ainekursused on seni andnud igati välja hea ja tõhusa aine mõõtme.
Samas on erakordselt põnev töid koostada ja esitada. Ja õnnestunult nagu tundub.

pühapäev, 11. märts 2012

Reklaam, mis loob huumorit.

Paljud meist ohkavad alati, kui telksust tuleb mingisuguse meelisvaate ajal reklaam. Minnakse pessu ja pissile, tooma võileiba, tegema suitsu, sirutatakse ja visatakse kütet juurde. Täidetakse need pikad ja värvilise ajupesuga minutid millegi muuga. Kuigi vahel on reklaame, mida tõesti jääb vaatama:
*Viru Valge Jaan Rekkori loetuna (see, kus loetakse Ernst Ennot peale: "Rändavate vete ääres, rändavate vete ääres, palukmarja varte süles/.../)
*Elion - "Ulme"
*Rimi - "Leemetil tuli jälle hoog peale"
*Ja nüüd Aura - "Noh, joome üksi, või jätame teistele ka?".
Reklaamide lühiduse, löövuse, loo ja kaameratöö ning heade näitlejate sümbioos...
Kisub vaatama, kisub ju?

laupäev, 10. märts 2012

Vihmane jalutus

Leppisime kokku, et läheme ühele mõnusale jalutusele. Alguses Kadrirorgu, aga seda naise muutlikku meelt.... Hoopiski vanalinna. Ja kuna ikka ja jälle tuleb tõdeda Eesti ilma uusi suundi, siis tibutas õhtul kaunis kõvasti. Me otsustasime hoopiski Viru Keskuse kasuks. Hängisime sealses raamatupoes. Vaatasime üle meie erialadega seonduvad mentaalsed maiustused, lehitsesime Robert Nermani ja otsisime tema uusimast väljaandest põnevusi, sirvisime Thomas Elioti, kommenteerisime üht ja teist. Kunsti ja lastemänge vaatlesime. Väga hea oli hingel hingata. Kuidagi vaba ja turvaline. Käsikäes ja Robertsi kohvitopisist rütmiliselt luristades.
Hetkel on veel kõnelused, pihtimised, pausid ja pilgud. Värske ja uudne. Köitev. Kummelitee. Nopenäpselt tehtud muffinid. Hell ja õrn kurameerimine.

reede, 9. märts 2012

Kultuuritu hommik ja kultuurne õhtu

Huvitav, kuidas sellega ikkagi on, et töötaja peab käima graafikus vabal päeval koolitusel. Ja et leitakse, et kõik tööga seonduvad asjad ikkagi esikohal ja kõik vabadel päevadel tehtavad sotsiaalsed üritused peaks jätma tegemata, sest on inimesi, kes teadvat paremini, kuidas just sina oma vaba aega sisustad.
Loomulikult järgnes sellele südamepõhjani solvumine ja üks neid hetki kui ma oma kaela uskumatult kangeks ajasin. mainiti mulle veel sedagi, et kui mulle midagi ei meeldi, siis võin ma ära minna. Ning see on üks neid lauseid, mida ma ikkagi kuulda ei taha. Ja ütlesin selle ka välja. Kuid see las siis olla nii, sest õhtu möödus mul teatris.
Vaatasin etendust "Naine minevikust". Ei teagi nüüd öelda, aga toores ja arusaamatu tükk oli see. Mitmele ajaplaanile ja sümboleid täis pikitud. Enam-vähem hästi mängisid kõik va arvatud kandev tala - naine minevikust. Kuid seltskond oli hea. Ja käsi minu peos oli hea.

neljapäev, 8. märts 2012

Ilusat Naiste Päeva!!

Mulle ja sulle, sulle ja sulle ka.
Et kõik lilled oleksid sellel karekäredal märtsipäeval veel paremad kui muiste.
Meie - naised - oleme üks kummaline sugu. Mehed ei kujuta tihtipeale oma elu ettegi, kui selles ei eksisteeriks östrogeenist pehmema ihuga olevusi.
Hans Luik on öelnud - ei kujuta ette päeva naisega ja öid naiseta....
Aga sellised me vahel oleme - tõupuhtalt täisverelised, ümbritsevat enesele ja endasse ahmivad. Teades, et üks väikene killukene meie eripärast ongi just see, mis vastaspoolt kõige rohkem tõmbab.
Edu meile!!

kolmapäev, 7. märts 2012

Tuhanded ootavad pilgud

Mis tunne on olla paljude kaasmaalaste ees, paljude endiste kolleegide ees ja öelda lühidalt ning löövalt sõnad, mis osalejate huulile huiked ja kaasaelamise toovad?
Ma ei teadnud seda, kuid nüüd tean - see tunne on võimas!!!
Streikides (ja jälle meediasse sattudes) on see teema omanäoline, et sa kunagi ei tea, kellega võid tutvuda. Alguses kõrvuti Vabadussamba juures jääkillukesi kiviääre vastu taguda, siis algatada vestlus, saada teada nimi, juua ühisest tassist teed ja elada kaasa teineteise tekstidele. Kiit
a, tunnustada ja eelnevalt õpetada. Pärast aga vahetada numbrid, suruda kätte ja leida, et järgmisel miitingul näeme. Jälle.
Ma ei tea, kas teen õiget asja, ma ei oska öelda, kas sellel üldse mingitki tulemust on, aga kunagi, kauges tulevikus võin ma öelda, et ma vähemalt tegin midagigi, et elule anda paremat ilmet. Ma ei tea, kas minust järeltulevad põlved pajatavad, aga ma loodan, et pojalaste mälestustesse kerkib nende vanaema oma seisukohtadega, sest nii on ikkagi õige ja parem.

teisipäev, 6. märts 2012

Müüja ütles, et kell 15 eurot ja 23 senti

Kiire, kiirus, mul on selline tempo peal, tööl on jube tamp (sic!!) taga - see on justkui tänapäeval normiks. Endal justkui plaanipäraselt vaba päev aga:
*kohtumine PR-firmaga, kus harjutasin streigil esinemiseks ettekirjutatud kõnet. Pausid, rütm, diktsioon, sõnumi enda kohale jõudmine - seda ruuporisse (issand kas mu hääl on tõesti selline?).
*doororifoorum sai 0,5 liitrit verd vaevata enda käsutusse
*raamatukogu sai raamatud tagasi, käekott kolme kilo võrra kergemaks.
*poegade koolitööd trükki ja köitesse
*eksamiküsimused vastustega printi ja kinni
*kaubakeskusesse elamist varustama. Kassas on näha, et noor müüjaneiu on kärme ja nobe. Lahke ja naeratav. Jõudsin oma linditäie kuhjaga temani ja küsisn kella. See lahke ja usin neiu vastas: "Kell on 15 eurot ja 23 senti". Oma viga taibanud puhkes ta rõõmsalt naerma ja tõi muige suule ka veel mitmele teisele. Naljakas oli see tundide ja eurode ühendamine - nagu oleks tinglik kronotoop vormumas.
Õhtul olid külalised.
Sõnaga -jälle üks neid vabu päevi, kus rapsimist oli rohkelt.

esmaspäev, 5. märts 2012

Libedad tänavad

Seda hetke, kui talv tahab veel viimast korda enne kevadet võimutseda, on iseenesest kurb näha. Heitlik külmalaine, päeval sula, erk päike ja õhtul luudesse tungiv külm. Üpris korraliku lumega tänavad muutuvad õhtu saabudes ulatuslikeks liuväljadeks, kus siis kannatajad naised oma kõrgete ja luumurruohtlike jalanõudega kaelamurdvat tänavaakrobaatikat sooritavad.
Nii siis mina ka. Käsikäes Nõmmel kõndides ja Glehni parki otsides (!!!) toetasime üksteist sellel libedal retkel. Kusjuures ühte umbtänavasse jõudes ehmatas mind korralikult aias luuret tegev koer ning ehmunud kanana kiljumine oli ilmselt Ehitajate teele kuulda. Kui libedatest tänavatest saab ükskord küllastumine, siis maitseb õhtune latte heas seltskonnas kuidagi uueks nädalaks valmistavalt ja reipalt.

pühapäev, 4. märts 2012

Bonzo tegi head asja

Eile ma kuulsin üle mitme aja midagi sellist, mis pani sipelgad kuklas sagima. Enim nähtud/kuuldud/vaadatud/tsiteeritud "Viimse reliikvia" laulud Paul-Erik Rummo sõnadega on meile absoluutselt pähe kulunud. Pistoda, Vaba laps, Kindel linn, Mässajate laul, Prostituudi laul. Ja selle prostituudi laulu omapärast nägemust Bonzo oma valge havailase välimusega, kõditavalt madalal häälel esitaski. Ja tunduvalt mitmekülgsemalt, kui originaal seda eales pakkunud oli.
Eesti Laul 2012 iseenesest polnud midagi väga erilist. Võitis see, kes ei meeldinud ja teiseks jäi see, kes ainsana meeldis. Võimsuse poolest.
Ja need vaheklipid "Õige eestlase konkurss" - täielik õnnestumine. Inimesed foorumites vinguvad - ropp ja mage ja mis kõik veel. Aga kuulge - sellised enamik eestlasi ju ongi!!!
Vaadake oma naabrusesse, kolleegide hulka, tutvuskonda, jälgige saateid, mida I, II, III Eestist näidatakse - see ju vastab tõele.
Muide (võin ka ennast korrata, kuid see käib asja juurde):
I Eesti - teab, et on olemas saade "Võsareporter"
II Eesti - vaatab ssadet "Võsareporter"
III Eesti osaleb saates "Võsareporter"
Kuid selgroogu mööda tõmmati külma meeldivuse niite, sest see Bonzo lugu oli ikka väga hea.

laupäev, 3. märts 2012

Mõelda vaid - kaks vaba nädalavahetuse päeva järjest!!

Mõnele tundub see tavalise hüüatusena, aga minule on see tõesti suur asi. Kolm kuud järjest olin ma pidevalt tööl nii, et reede öö ja pühapäeva päev. Alguses ma ei märganud seda süstemaatilisust, aga kui ma jälle pühapäeval tööl külmkappi sulatama hakkasin, võtsin kalendrid ja graafikud välja ning leidsingi, et oehh. ...jälle siin.
Nüüd aga on kolm päeva järjest priid - reede, laupäev ja pühapäev ning tuleb tunnistada et õnnis-õnnis tunne. Saab ometigi veidi lõdvemalt lasta, ei pea ühele õnnetukesele vabale päevale kuhjama kõike ja kõiki ning olema päeva lõpuks ikkagi lätina rahana läbi.
Peagi saan teatrisse minna. Polegi ammu ennast lille löönud ja kultuurijanuselt karikast joonud.
Sotsiaalsed rollid jaotuvad ümber. On märgata ja tunda teatud vabanemisi. Teatud edusust. Teatud mõtteid, mis viseerivad tulevikku. Teatud meeleolusid, mis tekitavad teisi meeleolusid ja soovi olla ümbritsetud vaimu, võimu, esteetilise äraoleku painetest. Sellistest, mis panevad õhtul tundideks rääkima, rääkima, rääkima. Ja avastama, et on olemas väga meeldivaid inimesi. Tarku, ausaid, julgeid, humoorikaid, töökaid ja tundelisi.
Ja kahele vabale nädalavahetuse päevale langev otsatu õnn õppida, majandada, kokastuda.

reede, 2. märts 2012

Teistele mõõdupuuks

Mulle näib, et eestlastele justkui meeldiks, kui kõik oleks ühe vitsaga löödud.
Kui keegi saab lapse, siis raudselt liiga vara või liiga hilja või vale mehega või pole abielus.
Kui ei saa lapsi, siis on raudselt midagi viga on mehel midagi viga või hakatakse lahutama või on mehel armuke vmt.
Kui keegi läheb kooli, siis ta on tõusik. Kui ei lähe, siis on küünetehnik.
Kui abiellub, siis paberi pärast.
Kui ei abiellu, siis mees ei taha teda.
Kui tal on üks laps, siis ta on laisk ja egoist. Kui on palju lapsi, siis ta on asotsiaal.
Kui tal on hea töökoht, siis ta valetab. Kui on halb töökoht, siis ta on saamatu luuser.
Kui tal on bemar, siis ta on roolijoodik. Kui tal on 10 aastat vana ford, siis ta ei oska elada.
Kui tal on juhiload, siis ta on nõme, sest ei vea oma kolleege. Kui tal juhilube pole, siis ta elab teistel seljas.
Kui ta elab oma vanematega, siis ta on memmekas ja klammerduja. Kui ta elab eraldi, siis ta ei oska austada traditsioone ega väärtusi.
Kui ta on peenike, siis ta nälgib. Kui ta on paks, siis ta õgib.
Kui ta tahab välismaale õppima või tööle minna, siis ta on kodumaahülgajast ülejooksik. Kui ta ei taha välismaale minna, siis ta on piiratud silmaringiga.
Ma ei saa aru, kas see eesti rahvas ise ka teab, mida ta tahab ja kas ta kunagi millegagi rahul ka on??

neljapäev, 1. märts 2012

Teine kuu lubadust enam-vähem peetud

Jah, 14.02 jäi mingil põhjusel vahele. Ei teagi miks. Unus vist. Aga ülejäänud päevad olen ma usinasti sissekandeid teinud. Ja isegi kommentaare saanud, kuid mõned kohe ei saa oma suud kinni hoida ja peavad ütlema midagi, mis ei ole üldse asjakohane märkus.
Kuid tegelikult on nii, et esimese märtsiga murdis minu vaimu sisse SUUR KEVAD, mis tähendab seega, et perenaised peavad peagi pesema aknaid, kardinaid, kloppima tekke, patju, puhastama ära iga nurga oma elamises, et vabaneeda talve jookusl kogunenud mustusest, ämblikest, hiirejamast ning tolmust, mis siin ja seal olemas on.
Sest kevadine päike peegeldab olmesaasta plekke, plekikesi, triipe, jälgi etc, etc, etc kuidagi erilise efektsusega. Jõuliselt, värviküllaselt.
Ning oujee selle eluvemmeldamise peale, mis nüüd ümberringi tuuritamas on....