neljapäev, 9. veebruar 2012

Peeglist ei vaata enam kevadine värskus

Poiste kummipallina siledad ja pingul põsed on justkui mopsutamiseks loodud. Nende lapselikud särasilmad, hommikuti kenasti väljapuhanud olemine - kui lihtne on neil taastuda tegelt. Õhtul pesta vannis maha päevaga kogunenud rahutus, kerge mustus, lohakus ja panna selga ööriided, kammida niisked juuksed, musi emmelt ja magama lähevad puhtad ja pestud pojad.
Ning nende peale vaadates mõistan täielikult, et ilmamuutuste eel valutavad põlved ja puusad, aina raskemini puhanuna näivad silmad, jumekas nahk ning kaunid juuksed on midagi, mis on seotud ikkagi selle sädeleva rikkumatusega, mis saadavad inimest esimesel kuni 30 eluaastal (oleneb muidugi eluviisidest).
Ise märkan kurde, tumenemist silma ümber, siit ja sealt voldikesi, mida varem pole olnud. Taastumiseks on vaja veidi rohkem aega, kevad on möödas, suvi on käes. Selline õitsemiste lõppjärk. Aeg pärast jaanipäeva - kuumalained on saabumas, meri hakkab soojenema. Nagu kaasaegne Aafrika - on veel avastamata alasid, kuid on teada enamik väärtusi, mis seal asuvad.
Kahju, et peegel nii aus peab olema.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...