laupäev, 18. veebruar 2012

Miitingul. Jälle.

Mis te arvate, kui näete rahvasrohkes kohas pikas ja kärtssinises mantlis, süsimustade juustega pikka ja kurvikat naist? Näe, mingi miitning siin vist ja näe - tema jälle siin.
Igatahes olini ma mingil põhjusel jäänud paarile miitinglasele möödundsügisesest õpetajate kogunemisest (õed avaldasid õpetajatele toetust, eksole) ja nüüd sain ma mitme tuttava võrra rikkamaks, sest üks mustlasest raudteetööline tahtis kohtuda ja üks väga sümpaatne mees, kes miitinglastele plakateid jagas ja ruuporisse korraldusi ütles, sai ka minuga tuttavaks.
Aga mis kogunemine? Mis miiting? Töötavate iinimeste protestimarss vanalinnas ja kogunemine Vene Kultuurikeskuse kõrvale.
Eile helistati organistasioonist ja avaldati tunnustust, et ma neid esindad. Teised ei saavat nii väga kaasa liikkuda, kuna on pered ja lapsed ja omad tegemised. Mul ju pole üldse? Aga mis teha, eks elus ikka ole nii, et mõned saavad ja mõned mitte ning juhuse tahtel on minu abielutus tulnud ainult kasuks.
Aga esindasin, fotografeeriti, räägiti, rahvusvaheliselt tuntud ametühingute laulu refääni lauldi ja sinimustvalge oli mul näpuvahel küll. Ja koju tulin ma sooja, sest vaatamata pakitud peffeni hakkas ihul ikkagi külm. Sest oli imekena talveilm (suur tunnustust talvele minu poolt), nagu sügiselgi, kui ilmaga vedas. Kui ma miitingust osa võtsin. Nagu nüüdki. Jälle.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...