Minu blogide loend

kolmapäev, 29. veebruar 2012

Haruldane kuupäev

Tänane kuupäev on selline imelik. Sellel päeval pidavat naised tegema meestele abieluettepanekud. No need, kes ise seda väga ootavad, aga mees ei tee. Huvitav, mitu naist siis kosivad? Ja kas nad kasutavad traditsioonilisi kosjaviinu??
Ehh, see on vanker, karikas ja meeleolu, mis minust kaugele maha jäävad.
Aga kuidas ja millal tähistavad 29.02 sündinud inimesed oma sünnipäeva? 28.02? 01.03?
Ja miks on üldse liigaastad?
Delfi.ee seletas asja sedasi:
Ja kaheldav, mitteteaduspõhine, aga informatiivne ometigi, vikipeedia omamoodi:
Iseenesest põnev asi, kuigi see uus kalender ja vana kalender ja see ühtlustamine.. Kellelegi oli see ikkagi vajalik. Ja miks mitte siis arvestada aega troopilise aasta järgi.
Vanasti teati teisiti.

teisipäev, 28. veebruar 2012

Usaldusisik

usaldus ‹-e 5› s. veendumus, et kedagi v. midagi võib usaldada (1., 2. täh.), et keegi v. miski ei peta ootusi ega valmista pettumust.
isik ‹-u
2› s. 1. üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige. 2. inimese individuaalne olemus v. laad, isiksus (1. täh.). 3. keel grammatiline kategooria, mida väljendatakse isikuliste asesõnadega mina, sina, tema v. meie, teie, nemad; pööre (verbidel). 4. jur õiguste ja kohustuste kandja. a. (inimese kohta). Füüsiline isik. b. (organisatsiooni kohta). Juriidiline isik.
usaldus+isik=usaldusisik - usaldusmees. a. ettevõtte töötajate esindaja suhetes tööandjaga. Ametiühingu usaldusisik. b. jur isik, keda omanik on usaldanud oma varandust käsutama, volitatu. c. esindaja, saadik, agent. KGB usaldusisik. Konkureerivasse firmasse saadeti usaldusisikud. d. usaldusalune
Arvake ära, kellest käib jutt?

esmaspäev, 27. veebruar 2012

Kleepsupaber arvutis

On üks selline programm, mille saab sisse lülitada ja nüüd hängib arvuti nurgas üks tohutu pika kuupäevade roduga meeldetuletus. Kõik need asjad, mida vaja teha on...
18 kuupäeva, 18!!!! Olulised asjad - testid, teksti analüüsid, kokkuvõtted, õenduslood....
Halb on see, et õppejõud panevad su igasuguse hoiatuseta fakti ette, et materjal on kättesaadav seal ja seal ning töö on selline, selline. Konspekt nii ja nii. Kõik.
Kurtes, et kontakttunde jääb väheks, aga kas nende kontakttundide mõte pole mitte selles, et osad küsimused arutatakse siiski seminarivormis ja korralikult läbi. Ok, osades ainetes ei kurda- seal on asjad väga paigas ning kontrolli alla, kuid enamikes ainetes on asjad pisut ligadi-logadi. Õppejõud nõuavad asju oma järgi.
Kuid mis seal ikka. 15 nädalat kõrgkooli lõpuni.

pühapäev, 26. veebruar 2012

Priius, priius - kallis anne!! (Natuke Kerouaci)

Üha selgemaks saab selle väljendi sisu. Samuti mõte, et sildu ei põletata, vabadust käest ei anta. Sest vabadus on anne, mille säilitamine sõltub nii paljudest asjaoludest - tervisest, haridusest, materiaalsetest võimalustest.
Priius - prii olemine, vabadus... Kuid kuidas seda saab näha ja tunda? Taibata?
Seda teemat käsitlesin ma kunagi ühes seminaris. Mõtlesin,et paneksin korra siia juurde ja üles ka ühe asja - lugemiseks.
„Teel” Jack Kerouac. 1957 Ilmunud e.k. 1996, tõlkinud Peeter Sauter
Tegemist on džässist, alkoholist, erinevatest naistest, lõppematutest Ameerika teedest pungil raamatuga, mille kirjutaja oli kõige ehedam biit.
Beatkirjandus tekkis 50ndail Ameerikas protestiks väikekodanliku elulaadi vastu. Beatpoeesia mõistmiseks oli tarvis teada, kuidas elati Ameerikas sel ajal. Biitkirjanikud olid radikaalsed, trotsi täis ning loomulik osa nende elust oli narkootikumid, seks, alkohol ning pop- ja jazzmuusika. Biitpoeesiat tuli teha spontaanselt. Jack Kerouac oli kõige ehedam biitkirjanik, kes on öelnud 1958 aastal,et komponeerida tuleb metsikult, distsiplineerimatult, selgelt, kirjutades sellest, mis sisemusest pinnale kerkib, olles mida hullumeelsem seda parem.
Kirjanik ise oma elus kui ka tema tegelane Salvadore Paradise kihutavad näiliselt põhjuseta mitmeid ja mitmeid kordi üle ja läbi Ameerika, mis pole küll väga kahjustunud pärast maailmasõda, kuid vajab raputust (siinkohal silmaspeetud ühiakondlikku kuvandit, mis vastandub absoluutselt muudele sõjajärgsetele ühiskondadele). Raputajateks on omanäolised hulkurid, keda tunneb maailmakirjandus mitmeti (kohati saab paralleele tõmmata
Hector Malot "Perekonnata", kus seiklevad ka kaks kamraadi, otsitakse naist; ka on sarnaselt „Teel” tegelastega leiva ja juustunäppamise motiiv – peategelase ema, Sal Ja Dean otsivad ka pidevalt naist, teadmata miks, aga võib olla emafiguuri puudumisest varases lapsepõlves; Huck Finn, kes tervete päevade muud ei teegi, kui on ja lõpuks läheb veidikeseks rändama, sattudes kodukandis erinevatesse seiklustesse).
Hulkurlust teostatakse rahalaenamise, kerjamise, varastamise, joomise ja sihitu ümbeaelemise viisil. Teel ollakse pidevalt, aeg on täiesti rudimentaalne, kell on nö visatud maanteelinti ja sellest üle veeretud. Karakterid ei joonistu selgelt välja, kuid aimub nende äng, nende kuju kui inimestest, kes väsimatult otsivad ja kunagi ei leia seda, mida nad tahavad.
Samas on nad üllatavalt lapselembesed, mis puudutab titade imetlemisese, vastutustunnet ja kohustusi pole neil siiski kopika eest ka mitte. Omamoodi võib nimetada Sal ja Deani teelolekut mehhaniseeritud purgatooriumiks, katoliiklikuks pihitooliks, kus religioonil on kaudne mõju, sest tegelased, kes raamatust läbi ruttavad, tegelevad kõik suuremal või vähemal määral hingepuistamisega. Ilmselt tekib siin erilise selgusega VÕÕRA kuvand – ennast nähakse võõra silme läbi ning veel – võõrale inimesele, kellelegi, kes on ainult mingi imeliku juhuse tõttu sellesse autosse/bussi/laeva/teeotsale sattnud, on kergem oma südant avada, sest tollele ei lähe võõra mured korda. Ka tundub troostitu see atmosfäär mis kaootiliselt troogidest doseerituna vaheldub: inimtühjad ja kõledad preeriad, neoonküllased ja prostituute, alkoholi, sigarette, mõttetut olekskelu ja veel kord alkoholi prinkis suurlinnad, väikekodanlikku ja kapitalistlikku heaolu väljendavad väikelinnad, juhmistunud politseinikud, seksimaiad ja spiritismist vaevatud teelised/tüdrukud,/mehed/hulkurid,/muusikud.
Romaanis on kõike liiast – liiga palju jazzi, liiga palju viskit, sigarette, seksi, tegelasi, osariike, linnu, juhtumeid, mõtteid, sõnu. Ta sarnaneb jõele – saab alguse allikast, on vahepeal hirmuäratavalt lai, siis hüsteeriliselt koskjas, kitsas, seejärel aga suubub malbelt ookenisse.

laupäev, 25. veebruar 2012

Miks ajab keegi sind närvi?

See on lihtsalt müstika, kuidas mõnikord käib sulle keegi otseselt nii närvidele, et pole võimalik peavaluta pääseda. Mul on üks selline tutvuskonda kuuluv inimene (tööalane), kellega kokkupuude on painav. Ta on lihtsalt nii vastumeelt mulle oma maneeride ja harjumustega, et teades ette 12-tunnist vahetust temaga, siis ma olen õhtul juba eksalteeritud. Iseenesest on ta korralik inimene, kuid ta on laisk ja kaval. Jätab paljud ülesanded teistele, valib salalikult alati selle poole, kus tegelikult on lihtsam.
Ja imelik on tema juures see, et mitte ainult mina ei ole temast häiritud, vaid veel umbes 75% kollektiivist.
Aga miks? See on neurohumoraalselt sotsiaalfilosoofiline ja ei ole võimalik üheselt vastata.

reede, 24. veebruar 2012

Palju õnne 94. sünnipäevaks, Eesti!

Selline lühike ja napp mu mõte täna ongi.
Ilmselt mõtleb riigipea selle kuupäeva hommikul ärgates, et ohh, mine heiska lippu, osale paraadil ja seejärel mine kätlema. Pea kolm tundi.
Ohh.
Aga, palju õnne siis!

neljapäev, 23. veebruar 2012

Pealtkuuldud kõnelus

Kõndisin kodulähedases poes ja kuulsin, mida inimesed kõnelesid, eriti imestasin kahe mehe vestluse üle. Et mõlemad töölttulnud olid õnnelikud lühikese tööpäeva üle ja selle üle, et näe nüüd saab kolm päeva pidutseda. Et sellised pikad nädalalõpud on ikka üliägedad...
WTF??!!
Et neile nagu ei jõudnud jutu järgi küll kohale, et miks homne päev ikka vaba on.
Kummalised on need inimesed. Kursusekaaslastest venelannad mõistavad, et mis ja kuidas, aga minu omad emakeelekaaslased ei näe selles päevas ei muud, kui võimalust kolm päeva pidutseda.
Aga no, edu neile siis.

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Loomu poolest kõrge kolesterool

Teate, mis see on? Mina ei teadnud. Polnud üldse kuulnudki sellises sõnastuses lauset. Aga kursusel on inimesi, kes teavad midagi sellest. Muide see on üldse hämmastav, kuidas iga kord ülikoolis õppides (I astme kõrgharidust omandades) kordub üks inimtüüp - julge pealehakkamisega, kohtlane, alati valel ajal ja vales kohas ning ilmselgeid ebakõlasid kõnelev isik.Nii ka nüüd. Selline omanäoline värskenud, kes kellegi lauset korrates hakkab rumalusi jahuma. Muide nimeks on tal hetkel Ehho - kaja. Kummaline inimene on ta, tõesti.
Omamoodi Tõsikindlus. Nagu TLÜ esimesel kursusel oli. Kes tegi võimalikust 40 grammatilisest veast 39 (!!!). Oleks toona teadnud, et on olemas loomu poolest kõrge kolesterool....hökk, urr, ja khm-khm-khm. Ilmselt tuleks veel mõni onomatopoeesia meelde.

teisipäev, 21. veebruar 2012

Sõnastus on vale

Vot sedasi öeldi mulle. Töös. Mida meie rõõmus ja üpris eluterve suhtumisega grupeering "Cor Acuta" (nime saamis loost tuleb üks teine kord juttu) ühiselt tegi. Tuli välja, et MINU sõnastus on vale ja hägune.
Ja lauseehitusest ei tea ma ka midagi. Ning sõnavara on kummaline. Mitte harjumuspärane.
Nokiti ja nokiti. Üritasin selgitada ühte momenti meie kenas keeles, aga mõttele tuli tõke ette ja ei suutnud ma seda neile selgeks teha. No hüva, vahel läheb paremini ja vahel halvemini, kuid üpris oluline seik oli see, et õppejõud ei öelnud midagi (nokkijateks olid oponendid). Kuulas vaid ja tegi ühe lisamärkuse.
Aga tjahhh...sõnastus oli vale...

esmaspäev, 20. veebruar 2012

Pole midagi klikimat kui...

...likvideerida segadust, mille külvab sinu oma liha ja veri. Nädalapäevad tõbisena toas liikunud ja vähesel määral teovõimelisena püsinud poisid hakkasid ootamatult tegutsema. Esiteks kukkus alla kardinapuu. Ja seejärel... otsustasid need klutid tolmuimejaga oma tuba kohendada. Tolmuimeja juhe aga läks katki. See tekitas lühise. Lühis lülitas elektri välja. Soovides elektrit tagasi sisse lülitada, turnisid nad ühel teatud otstarvet teenival instrumendil WC-s (elektrimõõtja on nimelt selles ruumis) ja see instrument tuli põranda küljest lahti. Oehhh. Õnneks on olemas inimene, kes pani üles kardinapuu, parandas instrumendi selle põranda külge liimides ja ühendas ära ka katkise juhtme.
Sõnad loeti peale, haavad parandati, asjad said korda. Kui palju võivad külvata segadust omad mehed. Tegutsevad ja toimekad, aga noh..
Küll neile seda mõistust ja tegu ikka tuleb, aga nii aegalselt käib see targemaks saamine. Ega isegi saaks veel enese kohta lausuda, et vohh, ma olen nüüd arukam, aga ikkagi. Pead neil vähemalt töötavad sama kiirelt kui emal

pühapäev, 19. veebruar 2012

Vanemale kolleegile halvad sõnad

Ükspäev hakkas minu kolleeg - 76 (!!) aastane hooldaja, elukogenud, vana, julge - mulle tõestama, et ma ei tea oma tööst mitte midagi. Kulm oli juuksepiiril. Kuidas palun? Hakkas mulle tõestama, et õed on saamatud ja rumalad. Minul ärritus tõusis. Kui ütlesin, et enamik hooldajad pole võimelised pt.-l nimegi meelde jätma ja kõnelevad nendest voodinumbri järgi (6-2, 7-4), vaidles ta vastu ja ütles, et nii on lihtsam. Kulm tõusis kuklasse.. 
Väitis, et nemad teavad kõike ikkagi paremini ja arstidki ei tea midagi. Ütles, et mitte keegi meist ei oska eriti elada. Siis mulle aitas. Ütlesin, et imelik küll, ta liigub 80-ndate poole, aga peab ikka veel tööl käima. Pepusid pesemas. Et kui ta nii väga oleks osanud elada, siis tõenäoliselt istuks ta kodus ja kooks sukka, mitte ei üritaks valutavate liigeste ja paindumatu seljaga ikka veel tööd teha. Selle peale ta solvus ja ütles, et ma olen üks noor plika ja ei tea asjadest midagi.Saatsin ta põrgu. Pärast rahunes ta maha ja tegi mulle kalli. Mul aga oli piinlik - endast 40 aastat vanemale inimesele oli piinlik selliseid asju öelda.

laupäev, 18. veebruar 2012

Miitingul. Jälle.

Mis te arvate, kui näete rahvasrohkes kohas pikas ja kärtssinises mantlis, süsimustade juustega pikka ja kurvikat naist? Näe, mingi miitning siin vist ja näe - tema jälle siin.
Igatahes olini ma mingil põhjusel jäänud paarile miitinglasele möödundsügisesest õpetajate kogunemisest (õed avaldasid õpetajatele toetust, eksole) ja nüüd sain ma mitme tuttava võrra rikkamaks, sest üks mustlasest raudteetööline tahtis kohtuda ja üks väga sümpaatne mees, kes miitinglastele plakateid jagas ja ruuporisse korraldusi ütles, sai ka minuga tuttavaks.
Aga mis kogunemine? Mis miiting? Töötavate iinimeste protestimarss vanalinnas ja kogunemine Vene Kultuurikeskuse kõrvale.
Eile helistati organistasioonist ja avaldati tunnustust, et ma neid esindad. Teised ei saavat nii väga kaasa liikkuda, kuna on pered ja lapsed ja omad tegemised. Mul ju pole üldse? Aga mis teha, eks elus ikka ole nii, et mõned saavad ja mõned mitte ning juhuse tahtel on minu abielutus tulnud ainult kasuks.
Aga esindasin, fotografeeriti, räägiti, rahvusvaheliselt tuntud ametühingute laulu refääni lauldi ja sinimustvalge oli mul näpuvahel küll. Ja koju tulin ma sooja, sest vaatamata pakitud peffeni hakkas ihul ikkagi külm. Sest oli imekena talveilm (suur tunnustust talvele minu poolt), nagu sügiselgi, kui ilmaga vedas. Kui ma miitingust osa võtsin. Nagu nüüdki. Jälle.

reede, 17. veebruar 2012

Infokosk

IGA PÄEV sajab sulle kaela miljon tähte ja sõna ja nendest tuleb nii palju teavet, millest sa kasutad ainult 1 %. Kui sedagi. Aga no uudised, materjalid, raamatud, filmid, vestlused kolleegidega etc, etc, etc - see kõik tekitab ühe suure ja võimsa asjade mühiseva voo sinu teadvustatud ja mitteteadvustatud minapilti.Ilmateade, poehinnad, kolleegil sündiv laps, armukese tööasjad, poegade koolitööd, enda koolitööd, tänaval vedelev liiklusmärk, naabrite tegutsemised - teave tulvab tumeda tuulena.Perekondlikud sebimised, siia-sinna tõttamised.Info kui seni veel trajektoori mitte leidnud molekul oma kaootilises liikumises meie ümber seiklemas. Nagu rändrüütel. Info oma koses.

neljapäev, 16. veebruar 2012

Sõbrad naeravad ja nutavad võrdselt

Selleks nad sõbrad ongi. Sest nii on õige ja hea. Täpselt nagu õiges ja abosluutses armastuses - minegid tingumusi ei esitata, kriitika on konstruktiivne ja tõhus ning emotsioone ei peljata. nagu L, kui ta ise seitsmendat kuud poja ootel mind pärast ema surma lohutas. Nagu vend, kellega meil on ikka jätkub kahe peale tegemist töös ja koolis ja majas ja peres...
Ja pojad on sõbrad. Küll mitte ainult, aga lihtsalt nendega on muhe suhelda. Ja siis veel kindlasti on mõni seik. H.-kellega on aastatepikkune suhe, ja isa, kes on lisaks heale vanimale sõbrale ka igatepidi hea isa.
Toredat sõprusepäeva!!

kolmapäev, 15. veebruar 2012

Küpsetus

Väikese tüdrukuna mind kokakunsti võlud ja valud suurt ei morjendanud. Ema õpetas põhilised asjad selgeks, sellega protsessid piirdusid, kuid oleksin võinud ka 18-aastaselt mehele minnes oma abikaasa ümmarguseks söötma...Aga ootamatult hästi istus mulle küpsetamine.
Olen avastanud, et oskan teha üle 30 erineva retseptiga soolast ja magusat asja. Põhiretseptidest on kolm vormipirukat ja kolm avatud pirutak, kuid nüüd on lisandunud veel mitmeid ja mitmeid asju. Igausugused pisikesed kinnised ja avatud , leht,-pärmileht või pärmitaignast meisterdised.Igatahes oli L külas oma pisipõnniga ja selle aja sees sai valmis kookose-õuna vormikook ja mahlakas pitsa igasuguste lisanditega. Armukese sõnad olid hiljem - imemaitsev.Viin vahel kolleegidele midagi ja kuulen sama. Vahel mekin ise ja märkan teatud kombinatsioone, mis tekitavad enam-vähem eelpoolsed mõtted.
Ju siis jumalasulg puutus mind natukene sellega ja oskangi mingi ime läbi küpsetisi voltida.

esmaspäev, 13. veebruar 2012

Kool on kool on kool on kool

Suur hulk raamatuid, käsikirju, konspekte ümber, sõnaramaatud, leksikonid virtuaalselt ja materiaalselt avatud ning töö peaks lendama käpa alt, mis müriseb, aga samas hoiab sind enda kütkes majapidamine valude ja võludega, söök ja ahi, toapõrandad ja pesumasin.
Kuid õppimise võlu on see faktilise pagasimahu võimas pungumine minu väikese tumedas peakeses. Mitmed asjad saavad selgemaks, mõned asjad hägustuvad ja siis leian enanst mõtlemas sellelt, et ma ei tea ikka veel mitte midagi ja ometigi kõnin kõrghariduse teisel rajal juba.
Kool on kool on kool on kool - see mitmepalgeline lausung hariduse saamise kohta annab ainult kerget aimu meie ees ja sees toimuvast õppimisvajadusest.
Aga hüva, töö ootab tegijat

pühapäev, 12. veebruar 2012

Väljendusoskus

Sa hoiad mässavate hormoonidega beebit süles - on mõistetav nii, et sinu hormoonid mässavad ja sa hoiad beebit süles või et sul on beebi, kes vaatamata varasele eale on saanud oma organismis olevad hormoonid kuidagi mässama
Või need parasiitsõnad - ükspäev just sõitsin taksoga, kus juht kordas iga lause alguses, lõpus, keskel ja tegusõnade järel 'ütleme niimoodi'. Kolm korda oli seda naljakas kuulda, aga pärast läks see ikka väga koormavaks.
Ilmselt on endal mõnes võõrkeeles see väljendusoskus imelik, kasin, minimaalne, piiratud, vääritimõistetav, kuid... samas abee Faria "Krahv Monte Christos", ise pelgalt tuhandet sõna teades, õppis selgeks mitmed keeled.
Seega on väljendusoskus siiski kinni meie viitsimises, mitte suutmatuses väljendada.








laupäev, 11. veebruar 2012

Härmapuud

Hommikul oli võimalik imetleda looduse imepärast mängu udu ja külma ja päikesega - kuid vaatamata kogu sellele härmas kaunidusele olgu rõhk sõnal külm. Karge ja külm.
Arktikasse ja Antarktikasse ma ikkagi reisima vabatahtlikult ei läheks, olgu jää, lume, jäälume, lumekõrbe, erinevate samblike, jääkarude ja pingviinide, vulkaanide ning muude imeliste jäämaailma kuuluvate asjade kenadus hingemattev. See ei meeldi mitte üks raas, kuigi kunstniku pilguga vaadates on see tõesti maalimistväärt. Mida Monet ütleks?

reede, 10. veebruar 2012

Mängukutsed.

Olen mitmel korral öelnud, et ärge palun saatke mulle mängude kutseid, kuid ikka saadetakse. Miks?
Ei ole piisavalt arusaadav? Pole konkreetselt korralekutsuv?
Ma ei tea. Muide mitmed tuttavad on tunnistanud, et nad on FB-s olevatest mängudest täitsa sõltuvuses. Kuidas siis nii? On ühe korra mänginud mängu, aga ühte ja sama nii kaua, et sellest sõltuvusse jääda? Ons virtuaalgraafikud nii nutikad, et mässivad mingeid mitteteadvustatavaid hüpnoosielemente ja inimene jääb konksu kinni?
Tegelikult ma ise perioodiliselt mängin tundidepikkuseid strateegiamänge (CSI, mõrvamüsteeriumid), kus ühe asja tegemiseks peab saama eelnevalt mingid muud asjad tehtud. Oleme poistega neis üpris kogenud ja kui teeme, siis nii, et nendel on otsimiseülesanded ja minu omad koostamisel. Kuid FB-s ma neid mängudekutseid ei soovi.

neljapäev, 9. veebruar 2012

Peeglist ei vaata enam kevadine värskus

Poiste kummipallina siledad ja pingul põsed on justkui mopsutamiseks loodud. Nende lapselikud särasilmad, hommikuti kenasti väljapuhanud olemine - kui lihtne on neil taastuda tegelt. Õhtul pesta vannis maha päevaga kogunenud rahutus, kerge mustus, lohakus ja panna selga ööriided, kammida niisked juuksed, musi emmelt ja magama lähevad puhtad ja pestud pojad.
Ning nende peale vaadates mõistan täielikult, et ilmamuutuste eel valutavad põlved ja puusad, aina raskemini puhanuna näivad silmad, jumekas nahk ning kaunid juuksed on midagi, mis on seotud ikkagi selle sädeleva rikkumatusega, mis saadavad inimest esimesel kuni 30 eluaastal (oleneb muidugi eluviisidest).
Ise märkan kurde, tumenemist silma ümber, siit ja sealt voldikesi, mida varem pole olnud. Taastumiseks on vaja veidi rohkem aega, kevad on möödas, suvi on käes. Selline õitsemiste lõppjärk. Aeg pärast jaanipäeva - kuumalained on saabumas, meri hakkab soojenema. Nagu kaasaegne Aafrika - on veel avastamata alasid, kuid on teada enamik väärtusi, mis seal asuvad.
Kahju, et peegel nii aus peab olema.

kolmapäev, 8. veebruar 2012

Pesunaised

Praktiliselt igas eesti kirjandusteoses, mis käsitleb suuremal või vähemal määral vaesema klassi inimeste elu-olu, sisaldab otselt mõnda ametigruppi - sadamatööline, tehasetööline, saunik, sulane, lastetüdruk ja...pesunaine. Ja tihtipeale kohtab motiivi, kus mõnel noormehel/neiul on õnnestunud saada kooliharidus tänu pesunaisest ema nobedatele näppudele või olla osaline pesunaisest sugulase elus (Soomustüdruk, Elu ja armastus, Vihmapiisad, Vabaduse puiestee, Tuli pimendatud linnas, Paigallend etc, etc, etc). 
Katel veega, puud pliidi alla, linade aurutamine, pesude rullimine, kuivatamine, kokku lappamine... Kuid oleks toonased katlakohal kummardajad, pali ja pesulauaga töötanud naised - käed küünarnukini seebivahus ja vahel loputamisveest külmast kanged - aimanudki, et nende järeltulevates inimpõlvedes on naistel elu tehtud nii lihtsaks - sorteerid pesu ära (tume, värviline, valge, villane, teksad, voodiriided nt), paned masinasse, timmid õige kiiruse ja veekuumuse, paned pulbri, pisut loputusvahendit ja lükkad kaaned kinni. Masin teeb vaikselt oma tööd ja sina teed omi asju. Eriti on see ajatamisvõimalusega. Masin läheb tööle nt siis, kui sa kodus pole - käid linnas ära ja sups pärast pelgalt korjad poolkuivad rõivad restile.
Mis võiks veel lihtsam olla. Kuid mõelda enne seda - pese, vääna ja loputa, loputa veel. Raputa lahti ja pane kuivama, korteris lisa veel juurde kausid, mis koguksid allatilkuva vee..
Ohh, tänapäevasel naisel pole põhjust ikka nii vingus olla, kuigi jah - emaema, kes alles viimastel elukümnenditel elektrilise ajamiga pesumasina enesele sai - no nii kiiskavalt valgeid ja puhtaid linu, rätte, särke ja värke pole ma eales näinud. Tema pesi ja keetis pesu, pärast rullis ja raputas õuele - oli siis suvi või talv. Ja pesud olid puhtad ning lõhnasid nii joovastavalt.
Pesunaiseks ma ei oleks tahtnud hakata, toona - kuid mine tea, ehk poegade hariduse nimel oleksin kolmejalgse kõrval võõraid riideid kraaminud.. kes teab.

teisipäev, 7. veebruar 2012

Miks just raamatuerutus?

Raamatupood, raamatukogu, raamatud, raamatutest rääkimine, raamatute lugemine ja ehk oma unistuse teeoks tegemine - kirjutada raamat?Igatahes nendes on see eriline aura ja tähendus ja mõte olemas. Igatahes olin ma raamatukoguretkel ja no kanguta või lahti põranda küljest, kuid nende trükiste lõhn, info ja kogu see tarkuse melu, mis riiulitel sagiseb - need naelutavad põranda külge. Isa mul ostis sügisel raamatulaadalt (teades minu suuri nõrkusi -kohv, käekotid, praeliha, arbuus ja lugemine) mitmeid vanu teoseid. Teades lihtsalt minu kirge.Ning ükskord keegi imestas minu lugemuse üle, väitis suisa, et üllatub kui arvab, et minu lugemus on tema omast suurem (näib et sa oled rohkemgi lugenud kui minusugune lugemishull - need olid tema sõnad). Mul oli kulm juuksepiiril? WTF?Ma olen filoloog, õppisin lugema neljaselt ning kümnendaks eluaastaks oli mul loetud terve "Seiklusjutte maalt ja merelt sari", "Jane Eyre" ei üllatanud mind 12-aastaselt oma paksusega ning selle sisu muutus vastavalt kasvamisele järjest mõistetavamaks.Et filoloogid lugesid ühel semestril vähemalt 20 raamatut - kohustuslik, vabatahtlik, seminar, ilukirjandus+artiklid erinevatelt autoritelt etc, etc, etc.Ja nüüdki tõin ma akadeemilisest ära kuus õeerialast, kaks filoloogidele ja kaks lihtsalt niisama lugemiseks.Õdus õhtu tuleb ilmselt. Raamatutega.Parafraseerides jalgpalli ja seksi vahelist seost - raamatud on enamjaolt parem kui....

esmaspäev, 6. veebruar 2012

Armastuskirjad, need mis kunagi olid

Ise olen ma vist korra kirjutanud südantlõhestava tundeavalduse. Ammu, vist 19-aastaselt. Endast palju vanemale mehele. Haa, jumalale tänatud, et need tunded lahtusid - nüüdseks on toonasest südametemurdjast saanud hallipäine ja ärahooranud rauk.
Kuid oma esimese armastusega vahetasime sõnumeid - sooje, kirglikke, kauneid, tõsiseid, magusaid, mesiseid, pööraseid, ainult üksteisele lugemiseks mõeldud meeltusi..
Ise ma ei mäleta E-le päris armastuskirju kirjutanud olevat, kuid tema mulle kirjutas küll. Tegi mail.ee-s aadressi ja saatis kirju. Ei tulegi enam meelde, noppeid väheseid aga küll:

/.../Tartu on nii udune, et ei näe sõrmegi suhu pista ning ma igatsen su järele, sest päevad on sinuta igavad, tühjad ja pikad/.../

/.../Ma ei taha et sa tihkuma hakkad, kuid see nädalavahetus me ei näe, ma lähen Peterburi ja toon sulle midagi, mis su silmad taas särama paneks/.../.

Tegelt ikka vilksab mõtteist läbi see inimkonna jaoks uudishimu märgina kõlav - mis siis kui?Aga need vanad armastuskirjad... ei, ei, ei. See on nii kauge möödanik, et ajaloo paks tundetolm katab kinni ka kõige haprama virvenduse, mis võiks kunagisest olla



pühapäev, 5. veebruar 2012

Risti seitse

Inimesed armastavad otsida märke, midagi, mis nt aitaks otsustada elutervelt tähtsaid asju.
Vahel satuvad aga märgid ja sümbolid üsna ootamatult sinu teele ja sa ei mõistagi sellega esiti tehagi.
Leidsin tänavalt risti seitsme.
Kuskil kaardipakist oli see välja kukkunud.
Mida see tähendab?
Kaartide panemisel olla selle tähenduseks konkuretsi eemalehoidmine, aga millise konkurentsi? ma nagu ei kandideeri ju kuskile ega ürita mingeid samme teha...
Aga see number seitse, mis ikka ja jälle kordub - elutee number, õnnenumber, kosmilise koodi kolm seitset, olen sündinud aasta seitsmendal kuul. Ikka seitse ja seitse.
Igatahes panen kaardi sinna karpi, kus on igasugused olulised asjad.

laupäev, 4. veebruar 2012

Küllakutse Lasnamäele

Külmal õhtul pole vist ilmselt keegi huvitatud kodunt välja minemises, kuid sõbra nimel seda ikka tehakse. Ja seal olid sõbrad ja koer ja vein ja juust ja kümnenda korruse vaade. Ja vestlus, mis ei viinud kuhugi ning tegevus, mis viis kuskile.Njahh..Aga küll oli jahe öö. Ma ei mäletagi säärast näpistust põskedes ja reites. Ja oma tagumises pooles, selles, mis E-d alati üllatas - et isegi pika mantli ja paksu kampsuniga olid kannid alati jääkülmad. Küllap see üks minu veidrusi oleks.

reede, 3. veebruar 2012

Kui naine poega ei sünnita, siis lahutus või pea maha

Selline oli Henry VIII põhimõte. Naine, kes poja sünnitas, suri lapse ilmale toomise järel. Kui naine hooras, siis surma, kui rinnad ei meeldinud, siis lahutus.
Kui naisest ja tema lapsest sai kõrini, siis kuulutati abielu tühiseks ja laps sohilapseks.. Tegelt pole üldse imekspandavgi, et vaatlusalune kuningas Sinihabeme muinasjutus Sinihabeme üheks võimalikuks prototüübiks sai (kuigi üks prantsuse aadlik oli päris prototüüp). 
Samas ei saa ju eitada tema uuenduslikku meelt, huvi erinevate teaduste vastu ning sportlikkust, kuid need fabritseeritud süütõenditega 'võtke tal pea maha' on ikka väga vastumeelesed tänapäevasele naisele.
Imelik, mis ta oleks öelnud minusugusele, kes kaks poega korraga ilmale tõi?


neljapäev, 2. veebruar 2012

Pime üksikema

Vaatan siin saadet ja hämmastun üha enam. Milline naine ja tahtekindlus!! Kuidas suudab pime naine oma tütrega sellise sideme luua, et see ekraanilt minu tuppa tuleb. Kuidas suutis ta üksinda oma tütart sisuliselt nägemata hooldada, mähkida, toita.
Olen alati olnud lugupidav selliste inimeste osas, kes ei jää viletsalt ohkama. Ja selle naise lapse isa, kes lihtsalt alla andis - häbi tal olgu ja saba tal tulgu... ausalt. Täiesti tervest tütrest ning väga toimekast ja asjalikust naisest loobuda....Jaa.. elud oskavad oma saatust ikka kenasti ankrusõlmedesse keerata. Kuid sellise inimese olemasolust ja selelst, kuidas ta oma aistingud leivaraha lauale tooma pani, masseerides kliente (see pime massöör on kusagilt veel läbi käinud) ning tajudes ka neid kuidagi teisiti, on tõsiselt eeskujuks. Suureks mudeliks, mida vaadata, jälgida ja kellelt võtta elutahet.

kolmapäev, 1. veebruar 2012

Esimene kuu lubadust peetud

Täna, esimesel veebruaril, lausa naksuvalt külmal hommikul, kaminatule ja kohvi juures, saan ma tunnistada, et 1/12 lubadusest on peetud. Tegin iga päeva kohta sissekande (vahel küll hilinenult, aga vaadakem ise - kõik on kirjas), arutlesin põgusalt teemadel, mis mingit päeva puudutasid.
Ja loomulikult mitte ainult päeva, vaid mind ja lapsi ja kliimat ja tööd ja õpinguid ja sotsiaalseid kohustusi.
Vahest oleks vahva kunagi käsikirjaliselt lugeda, mida ma AD siis ja siis tegin tegin. Et vaatan nt. 10 aasta pärast ja üritan tänast päeva meenutada. Et mida plaanisin hommikul ja mis oli õhtuks tehtud ja kas toonane tegu mõjutas kuidagi tulevikus olevat hetke...Ja külm on küll. Ning unenägu oli täis sedavõrd meelast tegevust, et mõne inimese suhtes tekkis kohe huvi.