laupäev, 14. jaanuar 2012

Lumevaalude vahel

Öö läbi kuulasin oma nüüd töökohaks oleva kaheksanda korruse ventilatsioonitorudes undavat tuult ja kaesin pööritavat lund. Puud liikusid ja kiikusid ja tänavad olid vagased. Hommik tervitas lumerookimisega ja vaalud kõrgusid väravas. On talv. On lumi. On lumelabidas. On riided seljas ja toas praksuv kamin. On JÄLLE lumi.
Miks? Samas olen harjunud selle toimetamisega - lumekorje on tegelt hea kehaliigutus. Kuigi on libedus ja külm ja märg. Krae vahele pihutab peent jääd... Samas on pärast mõnus toas kibuvitsateed juua ja poistega elust rääkida.
Nad on põnevasse faasi jõudnud - neid huvitavad asjad ja teod ja inimesed. Minu lapsepõlv ja kooliskäik. Õpigud ja nende isa. See on muide üks neid eriti köitev teema. Kuna nad on tabanud isegi ära selle nendevahelise sarnasuse. Kuna nad on nii oma isa moodi poisid. Ja kui ma temast kõnelen, siis need tema pojad kuulavad suure elevusega. Niivõrd kuivõrd ma oskan neile E-st kõneleda. See oli ju nii ammu aega tagasi ja mälestused on kuidagi tuhmid. Imelik. Nagu oleksime saanud kokku ainult tolleks korraks. Aga nojah.Kuid need tema pojad on humoorikad, nutikad, aktiivsed ja iseseisvad.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...