Minu blogide loend

esmaspäev, 31. detsember 2012

Aasta teeb enesest kokkuvõtte - päädiv 2012

Ma sain 36, pojad 9, vend 39 ja isa 58.
Mis siis juhtus? Võtaks kuude kaupa ette:
*Jaanuar  - tasemeõppe sügissemestri sess, teabepäeva korraldamine ja läbiviimine
*Veebruar - tasemeõppe kevadsemestri algus, esimene kohting R-ga, toetusmarss linnas
*Märts - suhtearenemine R-ga, kõnelemine õpetajate streigil,  R-i isa raamatuesitlus, kihlumine, abieluavalduste sisseandmine
*Aprill - kokkukolimine R-ga, pulmade planeerimine, konverentsiks ettevalmistus
*Mai - kihluse lõppemine, suhte mingimäärane virelemine, konverents, suhte lõpetamine raamatulepingu saamine, esimese kursuse lõpp
*Juunis - puhkuse algus, reis Ida-Virumaale, raamatu kirjutamine, tutvumine it-mees K-ga ühest ametist, kerge suhte tekkimine, päeval, mil pidin abielluma, tuli 16 aastat kaaslasena olnud kass magama panna.
*Juuli - puhkuse jätkumine, raamatu kirjutamine, fotosessioon L-ga, suveetendus Haapsalus, õhtune pidutsemine linnas, raamatu valmimine, puhkuse lõpp, kohtumised K-ga
*August  - suvepäevad Otepääl, poegade sünnipäev, muinastulede öö Lennusadamas.
*September - viimase kursuse esimene sess, meedikute streigi algus, meie ühenduse toetusatribuutikaga möllamine.
Oktoober - streigi lõpp, otsus vahetada tööd
*November - raamatuesitlus, tööintervjuud, isa ja venna sünnipäevad.
*Detsember - proovipäev uues kohas, palju külalisi,  väga meeldivad jõulud,viimane päev taastusravi õena, traditsiooniline Toomas Liivi õhtu.
Ja nüüd lõppeb see intensiivne, sündmustetihe ja lõbus, paljutähenduslik aaasta.

pühapäev, 30. detsember 2012

Eelviimane päev ja...

..Toomas Liivi sünni-aastapäev.
Täna on traditsiooniline surnuaed, küünlad, luuletused, istumine minu juures.
Kolm aastat tagasi ma leinasin. Teda ja ema.
Kolm aastat hiljem, pärast surmast raamatu ilmumist, tunnen, et see lein on läbitud ja nüüd on asjad selgemad ja pisarateta.
Ma saan mõelda nii emast kui Toomas Liivist selle ängistava pitsituseta.
Ja täna on jälle Toomas Liivi õhtu.

laupäev, 29. detsember 2012

Töölt tulekuga asjade lasu

Täitsa hämmastav kui palju esemeid koguneb inimesel viie aastaga.
Pesemisasjad, tass, jalatsid, taimed, materjalid..oehhh.
Tuli, tõin ja panin oma koju.
Viimane öövahetus sai tehtud.
Õde, aga mitte enam palatis.

reede, 28. detsember 2012

Viimane vahetus...

...lõppeb 24 tunnise maratoniga napi inimasustusega osakonnas. Näis mis saa või mis mitte.

teisipäev, 25. detsember 2012

Jõulude vaba(n)dus

Nii. Kuusk, toit, kingitused, eksalteeritud lapsed, soe tuba, hea seltskond.
Aga tegelikult ma lõpetaksin kaasaegsete traditsiooniliste jõulude tähistamise ja tooksin tuppa õled, keerutaksin tule kohal seakülge, räägiksin armsamale jutte ja me armastaksime terve öö. See juba oleks ...jõul

pühapäev, 23. detsember 2012

Kahju kannatades

Kahjusid tekitab inimene endale ja teistele, loodusele. Loodus tekitab kahju inimesele.
Oma laastamistööd võivad teha kosmos lendava asteroidi näol, maalihked, mudalaviinid, üleujutused, keeristomid, liiga külm kliima, liiga soe kliima, saaste.
Põhimõtteliselt kordub ka kahjudes tekitajatena maa-õhk-vesi-tuli neliainus.
Tulega tekitatav võib olla kahetine - tuli puhastab ja soojendab, aga ka hävitab. Nt metsa, maja, linna, auto, lennuki, laeva. Nt riided, naha ja ka juuksed.
Ma olen tuld näinud erinevates kohtades, juustes aga esmakordselt. Ja see pilt pole just joovastama panev.
Põleb kuusk ja põleb tuba vaimus jätkates:
Lauaküünlalt sütitavalt särama lõid juuksed
nüüd on kuulda ainult krussis loki nuuksed

laupäev, 22. detsember 2012

Eile sügis aasta lühima päevaga lõppes, aga maailm mitte

Sedasi siis. Kusjuures tuleb tunnistada - mingi kerge värin oli hommikul pisut sees.
Ostlemas käisin samuti tavapärasest rutem. Õhtul olid külalised.
Paljud inimesed helistasid - oma kümme telefonikõnet tuli kokku küll.
Elame jälle talves, kuid teadmises, et päev hakkab pisut pikenema. Praegu seisab ta paigal. See päev. Toimub nö päikeseseisak.

reede, 21. detsember 2012

Kas viimne sissekanne?

Nii küsisin ära. Kas ma tegin viimast klahvidel tähekombinatsioonidest sõnu?
Ei tea...

neljapäev, 20. detsember 2012

Sööb ja salgab

Vahel ei suuda inimveidruste piire enam üldse mõista - miks midagi teha ja siis seda halvustavalt  salata.
Nagu tobedus või nii ju?
Miks lasta endal aega kulutada asjale, mis  sisuliselt ikkagi ei meeldi?

kolmapäev, 19. detsember 2012

Krudisev

Eile polnud füüsis võimeline tegelema välitöödega.
See-eest tulin just tagasi õuest varastel hommikutundidel praegu ja... nii külm on. Lumi sädeleb, aiateibad pauguvad, labidaga kokkupuutudes jääkülm kristallivesi ümiseb..
Võimelda ma ei viitsi, lund rookida küll.
Ja nüüd soojas toas jumalikku kohvi juua..
Energiat andis see miinuskraadides kühveldamine täiesti omamoodi..

esmaspäev, 17. detsember 2012

Sarnane välimus, sarnane hääl?

Oma ema lapsena aeti meid telefonis alates minu teismeliseeast tihtipeale segi. Lisakas märkimisväärsele sarnasusele meie füüsises olid hääled samuti väga ühte plaani hoidvad.
sama on täditütre ja tädiga.
Lapsepõlvesõbratar ja tema ema - see on selline geneetiline printsiip.
Aga hiljuti ma vaatasin ühte filmi, kus peaosas Renee Zellweger ja märkasin, et lisaks näojoonte hämmastavale ühildavusele on ka hääletämber Ellen Pompeoga (Grey anatoomia)samakõlaline. Teema hakkas huvitavam ning ma leidsin veel analoogseid paralleele:
*Teri Hatcher (Meeleheitel koduperenaised) ja Wendie Malick (Kaunitarid Clevelandis)
*Elizabeth Taylor ja Holly Kiser (mingi modellisaate võitja).
*Adela Noriega ja Marlene Favela (mõlemad ladinaseebi tähed).
*Jeffrey Dean Morgan (Magic City) ja Javier Bardem (No Country for Old Men)
*Ian Somerhalder (Vampiiripäevikud) ja  Rob Lowe 
*Portia de Rossi (kunagi oli Ally Mcbealis) ja Drea de Matteo (Sopranod)
Ja ilmselt võib seda jätkata ja jätkata ja jätkata

laupäev, 15. detsember 2012

Kas tunded küsivad, kui nad tulevad?

Vaimses tervises on probleem, et kas tunded küsivad rassi või muid olulisi näitajaid?
Minu meelest ikka natukene küsivad.
Igatahes kaduda võivad küll valest asjast...

neljapäev, 13. detsember 2012

Rongid

Aiman, mida Anna Karenina perroonidel tundis ja millest mõtles, kuigi oli pururumal naine.
Ma mõistan täielikult seda väljendit - rong tõmbab enda poole.
Nendes on mugav sõita. Istud vagunis, kilomeetrid kihutavad, saad kohvi juua, arvutis istuda, juhuslikke inimesi vaadelda.
Kuulata nende kauget signaalitamist ja vaadata, kuidas nad mööda uhades ülejäänud maapealse liikumise seiskavad.
Rongid, viivad kaugusesse..

teisipäev, 11. detsember 2012

Trauma

Oktoobris käisin ma ühel kohtingul ning sealt tulles koperdasin ma nii õnnetult, et parem jalg tegi nõks-nõks hüppeliigesest ja põrguvalu kiunatusega liipasin ma tookord lähima taksoni.
Ja haige koht jääb ju alati ette.
Ma olen oma jalga väänanud viimaste nädalate jooksul korduvalt.
Eile ma sain noorema poja abiga trepist üles ja tuppa - no lihtsalt õudne, kuidas intensiivne 5-6 palli valu paremast jalast jälle läbi jooksis..
Trauma, kunagine vana rahvatantsutrauma, annab ikka tunda...
Elastik ja Diclac-geel. Olemas. Pidevalt.

esmaspäev, 10. detsember 2012

Tuli hüpnotiseerib ennast vaatama

Kes meist poleks jaaniõhtul lõkke ääres vajunud mõtlikult istudes tuleleekidele vaatama...
Kui lauas põlevad küünlad, siis tekkib mingi seletamatu võlu juurde, varjud seintel. Kaminauksest silmitsevad meid oranzhid tulekeeled ja viivad täide oma nõudlikke otsuseid.
Tuletikuga kõrvetaustunne on lapsepõlvest meeles vist paljudel...
Alates sellest, kui inimene tuletegemise oskuse omandas, on see kaitsevahendiks, söögi paremaks muutmiseks, turvalisuse, soojuse ja ühtehoidmise sümboliks.
Tema on vee ja maa ja õhu kõrval üks NEID.

pühapäev, 9. detsember 2012

laupäev, 8. detsember 2012

Ammulubatud teadmised vanalinnas(st)

Poegadele antud lubadusi tuleb täita.
Üldse inimestele antud lubadusi.
Vaatasime ükspäev vanadest fotodest/maalidest/dagerrotüüpiatest koosnevad raaamatut vanast Tallinnast (mõistes endisest) ning me otsustasime minna retkele.
Enne olime talvisel fotoseansil (sellega on seotud üks teine lugu) ja lõunatasime linnas (selle koha pealt on pojad puhta minusse - nad ootavad alati huviga selliseid käike.
Pööraselt palju küsimusi oli poistel - miks see siin nüüd on ja mis selle asemel oli ja miks nüüd seda nii nimetatakse ja kuidas siit ikka need asjad läksid...teadmistehimu.
Tegelt on see iseenesest huvitav.

reede, 7. detsember 2012

Piparkoogitajad

Muna õpetab kana.
Pojad palusid piparkooke. Linnas käies mõtlesin, miks mitte ise teha. Vormid on olemas.
Ostsin taignad, ostsin glasuurid ja andsin poegadele...
Ja nemad tegid - rullisid taigna, panid plaadile, panid küpsema, pärast glasuurisid.
Köök oli .. no vajas mind.
Aga kausitäis piparkooke on olemas.
Ja nemad õpetasid täna mulle, millal piparkoogid ahjus valmis on.

neljapäev, 6. detsember 2012

Nigulapäev

Rahvakalendris on nigulapäev olnud 19. sajandi lõpul üsna tundmatu ja eeskätt teati 6. detsembrit kui ilmade külmenemise tähist.
Tuntud vanasõna „Siim tegi sillad, Nigul needib need kinni” kinnitab tähtpäeva seotust ilmaga. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta järgi on saarlased öelnud, et nigulapäeva öö on aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest ta küüned väsivat oksast kinni hoides ära.
Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel oli nigulapäev õigeusu püha, kus viidi keskse sündmusena läbi ristikäik. Vanade kirjalike allikate järgi on seda päeva peetud 18. sajandil karjapühaks ja seostatud püha Nikolausega. Nigulapäev oli 19. sajandil külapüha Helbi, Jermakova, Seretsova, Tailova ja teistes setu külades, ka mõnes Ida-Virumaa külas.
Nigulapäeval tõi püha Nikolaus, mitmel pool Euroopas ka püha Martin või mardivana headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa.
Enda esimene seos nigulapäevaga oli raamatust "Hõbeuisud" - vaimustav jutustus Hollandi lastest, seotud Hollandi ajalooga, sealse kultuuriga.
Üks esimesi lugemisvapustusi teadlikuma lugejana.
Vähemalt Madalmaades oli nigulapäev 19.sajandil määramatult tähtis ja oluline.
Nüüd loen siin BERTA-t ja vaatan, et tore teada ja teadmisi teistelegi jagada.

kolmapäev, 5. detsember 2012

Kaubakeskuses parimal ajal

Nimekirjastatud perevarustajana olen ammu tähele pannud, et parim aeg erinevate keskuste külastamisekss on reede hommikul enne kahtteist ja teisipäeviti enne lõunat..
Miks?
Reedega on see teema, et nädalavahetus algamas, inimesed tulevad endal kärusid täitma ja välja pannakse värsked kaubad. Valik on suur. Erinevatel poekettidel on erinevatel toodetel head hinnad.
Teisipäeval on kauplused tühjad, inimesed enamasti tööl, tooted on head. Vähemalt siis, kui ma olen poes käinud.
Kuna ma aga igasugust ostlemist ei talu (erandid on tööriistakauplused ja raamatupoed), siis teen seda rangelt nimekirja alusel. Enne kontrollin kodus kõik kapid, sahtlid ja varud üle ning reastan ostud.
Poes jälgin kilo- ja liitrihindu. Majapidamispaberitel arvestan isegi jooksva meetri hinna välja ja näen, millal ma missugust kokkuhoidu saavutan. Söön eelnevalt kõhu täis, et ei tekiks ihaostusid.
Aga...kõige kohutavam on käia Kristiine keskuses kell kuus õhtul.... jeerum, et siis jookseb kuul kokku ja see ümbritsevate inimeste paine ajab nutma ja naerma. Kuid... vahel lihtsalt ei saa teisti.
Pojal läksid saapad katki. Enne palgapäeva. Oehh...
Õnneks sattusin kohe sobivatele jalatsitele. Sellega sai ühe kuluartikli jälle ära miinustatud.
Aga need sabad, mis pea puuviljalettideni vooklesid...
Tõttavad, käratsevad, pahurad inimesed. Üks prouakene hakkas mind takka kiirustama, kui ma oma varustusoperatsiooni täites kaupu nelja kotti laadisin.
Õnneks olen ma õppinud selle ära - mina elan ikkagi oma rütmis ja ei loobi asju kotti pelgalt seetõttu, et kellegi pahane silmapaar tüütult laupa ja kaupa puurib.
Kuid kella kuuest linna ilmselt ühes käidavamas kaubakeskuses olla..Ma olen väsinud. Tõeliselt väsinud. Ostlemisest.

teisipäev, 4. detsember 2012

Allumatus

Eilne hommik tõi mõningast selgust töö juures. Kolleegidevaheline kõnelus ja sain teada et ei meeldivat minu allumatus:
*et ma keeldun käimast vabadel päevadel osakonnasisestel koolitustel  (täiesti vastuolus töö-ja puhkeajaseaduse ning täiskasvanute koolitusseadusega)
*et ma keeldun töökitli alla panemast t-särki
*et esmajärjekorras ikkagi töö ja siis alles muud asjad.
Ma pidavat olema kange  iseloomuga ja hakkavat vastu.
Mul olid pisarad silmas - ühesõnaga mõtlev inimene, oma aega planeeriv täiskasvanud naine, peab riides käima nii nagu öeldakse. Ja kaks lauset hiljem sain teada, et tegelikult on õed suured tüdrukud ja nendel pole vaja mingit kaitset..
Muidugi selles kanguse osas on osaliselt õigus, aga.... vanemate kinnitusel olin ma kolmeselt ebatavaliselt iseteadlik laps. Ja julge ka.
Aga allumatus? Ma ju ei tõrgu süsteemile vastu. Järgin töödistsipliini. Järgin juhendeid.
Aga ei. Mida peab siis tegema inimene, et ta oleks nö allunud?

esmaspäev, 3. detsember 2012

Kahed vennad

Ükspäev ma mõistsin, et lisaks minule elavad siin majas täiesti oma iseloomu, välimuse, mõtlemisega, maitse-eelistustega inimest, kellel on oma tutvuskond, sõbrad ja ajaplaneerimised.
Ja tegevused, mis nõuavad kisa, kära, lärmi, asju maas ja laual.
Ja nagu eilegi - poegade parim sõber oma noorema vennaga ja kisa oli taevani .....

laupäev, 1. detsember 2012

11. kuu lubadust ei peetud

Vahel lihtsalt ei jaksanud enam kirjutada. November on läbi. Mitu olulist sündmust on seljataga.
On detsember. Lume ja külma ja  kütmisega. Nagu ikka.
Tuisu ja vinge tuulega. Ja hämmastama paneva lumevaikusega.
Kui üldse lumes midagi head leida, siis on selleks liiklustasasus. Linnakära ei paina. Vähemalt mõneks ajaks.

reede, 30. november 2012

Andresepäev

Tavaks on teha öö läbi tuld.
Enne magamaminekut loitsitakse, et näha oma tulevast unes: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest."
 Loitsu lausumise ajal tuleb voodi ette heita peotäis viljateri või linaseemneid.
Enne voodisse minemist tuleb süüa soolast, asetada voodi alla veenõu.
Uinudes peab soovima: tahan oma tulevast unes näha.
Unenäos ei tohi aga midagi vastu võtta ega ära anda, mis tähendas halba, tõmbavat õnnetuse ligi. Loitsul nagu kaks otsa - üht tahtes ja saades, võid sellega ka riskida, et millestki ilma jääd.
Andrease rist pidavat tõrjuma välku. Täna ilmselt välku ei löö...
Head andresepäeva igatahes kõigile!!!

neljapäev, 29. november 2012

Juustuhüpertoonia

Kui meie kaubanduses hakkab ninna eriliselt magusvärskelt maitsev lõhn ja oranzh värv, siis on teada - peagi on vaja elamine koristada, kuusk ehtida, road lauale valmistada, kingid leida ja pakkida...sest kätte on jõudmas lõhkisöömise ja juustuhüpertoonia aeg.
Piparkoogid ja külaskäigud.
Söök, söök, võrratu söök.
Mandariinikoorte lõhn kaminatules...

kolmapäev, 28. november 2012

Kummitus või?

Ma olen realist. Müstika, esoteerika, paranormaalsused, ufod, maailmalõpp, lumeinimesed, jumalused, maagia - need on midagi, millest kuulates saab  fantaasiat ergutada, kuid suhtuda ülima skepsisega.
Aga täna öösel - no ma ei tea, riiulist välja kallutuvad raamatud, aina avanevad uksed, tunne, nagu kõnniks toas pikad valged inimesed...
Ja ärgates on  uimane olla...
Kas pärast surmateemalise raamatu kirjutamist otsustasid esivanemate hinged tulla tänama?
Või üldse - mis kurat see küll oli?

teisipäev, 27. november 2012

Väikesed ja suured mured

Vanem poeg uuris murelikult missugused probleemid on väikesed ja missugused suured.
Pärast selgitustööd ja mõtlikku arutelu vennaga, tulid mõlemad minu juurde ja küsisid, et kas mul on praegu suured või väikesed mured.
Ma olen väga üllatunud. Ja kuidagi omamoodi tundega - kas tõesti on nad jõudnud sinnamaale, et oskavad küsida mehelikul moel asju, mida tavaliselt ikkagi meessugu ei küsi.

esmaspäev, 26. november 2012

Udu, udu, udu, uttu etc,etc.....

Udu on vahetult aluspinna kohal heljuvate veepiiskade, harvemini jääkristallide või mõlemate kogum, mis vähendab nähtavust väiksemaks kui 1 km. Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100%. Udupiisad moodustuvad, kui veeaur kondenseerub kondensatsioonituumakestele.Eestis on keskmiselt 50...70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvem esineb seda mai ja juunikuus.Rannikul esineb udu harvem kui sisemaal.
Udu vähendab vahemaid, mille piires on võimalik esemeid selgelt näha (nähtavus), ning on seetõttu ohtlik liiklejatele.
/wikipeedia/
Lisaks ilmastikunähtusele on udu üks kuradima sünge asi.
Meenuvad igasugused kriminullid ja Inglismaa ühes oma soode ja niiske kliimaga.
Ja niiskuse toob see kohe kindlasti liigestesse.



pühapäev, 25. november 2012

Head kadripäeva!!

Vahel ma siin vaatan meie meediasse ja kaubandusesse jõudvaid ameerikalikke mõjutusi ning arvan sagedasti, et tegelikult peaks ikkagi esiemade -ja isade kombed taastama ja hakkama iidseid rahvapühasid taas mõistlikult tähistama.
Kohe täitsa sedasi, et lööd kalendri lahti ja võtad kätte ja organiseerid ürituse.
Tõsiküll - mingid reklaamid on kõrvu jäänud mardipäeva lauluga.
Kuid tänasel päeval nimepäevaks - kõikidele Katariinadele ja selle nime mistahes keeles mistahes vormile.
Olgu nimepäev sama kena ja armas kui kõik muud päevad selles kuus ja aastas...

reede, 23. november 2012

Teise sünnipäeva õnnitlused mulle

Kaks aastat tagasi sain teada, et minuga on korras, kõik on korras.
Kes mõistab, see mõistab, kes mitte, siis kahju muidugi.
Aga nüüdseks on see selja taha jääv mälestus.

kolmapäev, 21. november 2012

65 aastat abielu

Täpselt nii kaua on koos olnud inglise kroonitud pead. St abielus.
Vaatasin nende fotogaleriid ja nägin hämmastavat keemiat nende kahe vahel.
Tõesti-tõesti: neli last, kaheksa lapselast ja kaks lapselapselast, pikad valitsusaastad, esindusülesanded, pidev fookuses olemine - see annab kokku selle, mida võib nimetada ühiseks asjaks ja eluks.
Nad olid saanud vaid 50.-ndate alguses, Maltal elades, tunda tavainimese elu.
Tõsiküll - nad on rikkad, ilusad (olgem ausad, et seisus nõuab) ja .. eee noh kaotanud oma olulisuse sotsiaalsest seisukohast, kuid ajalugu kannab nendes ennast ning see peaks olema üpris oluline - kõik see detailselt dateeritud elu-olu.
No igatahes pole nad ilmselt vaid lihtsalt abielus, vaid nad on ka sõna tõsises mõttes koos.

teisipäev, 20. november 2012

Hääletus

Kunagi õpetaja maguskibedat pala süües oli tavaline, et nii kord kuus kadus hääl olematuks - helisid tõstes.
Nüüd siis juba paar päeva kõnnin jällegi ringi nii, et kõrist tuleb vaevu mõistetav inimkõne - häälepaelad oleks justkui regenereerunud.
Ei tohi inimene sedasi kurnata ennast, et jahedamal päeval aias töötades on hõlmad valla ja nahk niiske - tulemuseks on kohe mingi imelik viirus, mis ründab ja laastab. Ja millal on võimatu kõneleda.

esmaspäev, 19. november 2012

Kui ei kraamiks, siis...

...kui kiiresti elamine kattuks saastaga?
Uskumatu, mida sisaldab vahel nt voodialaune või üks kogumissahtel.
Siit ja sealt säilitatud "mälestused".
Siginenud ei tea kust...
Ilmselt kraamimatuse korral kattuks kõik saastaga nii 36 tunni jooksul.Vähemalt siin majas. 

pühapäev, 18. november 2012

Vahel heliseb telefon ja...

...ja sind üllatab terveks päevaks inimene, kellega oled pikaajalises statsiti osatäitmises.
Terveks päevaks!!!

laupäev, 17. november 2012

Ühest 'esimesest' on saanud ainulaadne kogemus

Nii. Esimesed on alati meeldejäävaimad. Ja kordumatud. Suure tõenäosusega tuleb eilsele esitlusele mingi aja jooksul lisa. Loodan, et lumeteras veereb.
Tehtud.
Sain hakkama, tulin toime oma õendus-filoloogilise sümbioosi ettekandega
Solarise Apollos, kohal mõlema eriala kaaslased. Lilli sain viimati nii palju, kui mu 9.-ndikud lõpetasid.
PP ettevalmistu, vennapoolsed plakatid, 
kauss kommidega, visiitkaardid, mikrofon, kirjastuse esindajad.
Kerge värin, aga...miks küll?
See pole ju kraadikaitsmine või süütuks tunnistamine, vaid oma esimese romaani esitlus.
Pärast jagasin autogramme.
Inimesed olid järjekorras, nimeline pühendus, kuupäev, nimi, allkiri. 
Väga imelik tunne on.
Nagu lisaks senitehtule olen veel midagi märkimisväärset saavutanud .....

reede, 16. november 2012

Viisakusest ja isa sünnipäev on ka

Sündmuse eel ütles noorem poeg:
"Ma tänan sind väga kutse eest, osaleksin seal hea meelega, kuid kahjuks olen haigestnud."
Kas pole mitte viisakas? Kust see küll tulnud on?
Kummaline, kuidas mõned asjad jäävad lapsele lihtsalt külge...
Isal on sünnipäev. Päris palju aastaid juba. Ja päris vahva mees on ka.

kolmapäev, 14. november 2012

Aiatööde mõnusus

Eile vaatasin ahastades lehekorda ja masendavat tänavat - tõesti, kuidas see hulk tööd küll ära teha.
Aga kui õed ja vennad asja kätte võtavad, siis läheb kõik nagu õlitatud.
On suur mõnu olla selliste poiste ema ja sellise venna õde, kus meeskonnana asjad üks-kaks-neli lehed kokku ja kotti aetakse ning tänavgi mõõdukalt kasitud saab.
Ning siis kamina äärde ja teetassi taha mõnulema...

teisipäev, 13. november 2012

Edukalt kaitstud projekt

Korras.
Kaader on purgis - nii vist ütlevad filmimehed, kui saavad suurepärase stseeniga ühele poole.
Meie stseen on esitatud.
Õde-venda said asjaga ühele poole.
Nüüd on jäänud veel selles vallas lõputöö.
Materjale on palju, kõik on teaduslikud, ilmunud eelretsenseeritavates ajakirjades, teema edukas - läbipõlemine.
Ise olen läbipõlenud - ja veel kuidas.....

esmaspäev, 12. november 2012

15 päeva auditoorse töö lõpuni

Algab eel-eelviimane koolinädal.
Päris pöörane värk. sisuliselt on jäänud 15 päeva loengute lõpuni, seejärel on veel vaid valikainetega ühele poole saamine, kellelgi praktika ja lõputöö... oujee.
Nõudmised on sellele küll erilised...
Juba uurimuse projektiga saab vatti ja vilet.

pühapäev, 11. november 2012

Kena isadepäeva!!!!

Siis kõikidedele lugejatele, kes on isad, kellel on isad ja kes täna mälestavad oma isasid - olgu tore siis neid tervitada või mäletada.
Minu isa on parim :)

laupäev, 10. november 2012

Pillapalu II

Teine ajurünnaku tööpäev.
Hommik on karge, kohv kange, keha ja vaim väsinud.
Eelarve ja järgmise aasta koosolekute planeerimine.
 

reede, 9. november 2012

Pillapalu I

Selle-aastane töökoosolek algab.
Süvenegem siis asjadesse.
Protokollid, töödokumendid etc, etc, etc.
 

neljapäev, 8. november 2012

Silma ees ninnutav naerataja, selja taga saabliga suskaja

Uhhh... vaenlane ei maga.
Mitte kunagi.
Ning inimloomus on tõesti nagu... nagu ettearvamatute loodusnähtuste kalgilt kalkuleeritud biosünteetilised tulemused.
Miks just sookaaslased on valinud sellise tee, kus sinu suu ees ninnutatakse ja räägitakse õrna häälega, aga selja taga ollakse nagu topeltspioonidest julmad ristisõdalased, kes lisaks kuumale tõrvale lukustavad sind vajuva raba peale ehitatud tuleohtlikust materjalist lossi, mida ümbritsevad mürgimaod ja kus igas toas varistsevad inimpommkummitused...
Jubedad on sellised kahepalgelised susistajad- ninnu-nännutajad, kes naeratades uneartereid nähtamatu skalpelliga läbi lõikavad..
Kui läheks ja ütleks ning valaks vastu kõrvu laksuva kõrvakiilu....

kolmapäev, 7. november 2012

Revolutsioon - 95 aastat tagasi

...oli suur ja võimas.
Bolševike võimu kehtestamine Venemaal. Jama, mis laienes igale poole.
Keiser kukutati, hiljem hävitati kogu pere julmalt.
Rahvas juubeldas ja oli õnnelik. Luuletajad kirjutasid võimsaid ülistusi, kunstnikud püüdslesid kriitilise realismi piirimail jäädvustada õnneõdeanguid.
Haa - olid nad õnnelikud?

teisipäev, 6. november 2012

Täna sündis minu esimene, kuid samas nagu oleks kolmas

Raamatu loomist võib tinglikult nimetada vaimseks raseduseks.
Seda algusaja närveerimisega kaasnevat erutusiiveldust, mis kulmineerib õdusatesse mõtetesse, kui laused saavad jooksvalt paberile.
Esimeste peatükkide valmimine kui lapse arglikud üsaspõksimised.
Aina toekamaks muutuva käsikirja kriitiline hindamine - võrdne igakuise arstliku kontrolliga ja pihapaisumise mõõtmistega.
Lõpuks annad käsikirja üle - kui raseduse kolmas trimester, kus raamatu saamine tegelikuks meenutab pidevat tungi WC vahet joosta, piimast punduvaid rindu, üüratuks kujunenud keha, paistes pahkluid, kroonilist ebamugavustunnet ja siis.. tunde vältavad väitused, mille lõpuks sa näed justkui oma kauakantud ja eostamisest alates armastatud last -  see esimene raamat sai valmis, on nüüd ametlikult valmis.
Olemas.
Autori, toimetaja ja kujundajaga. Müügis.
St kirjastuses müügis, aga kas ka kauplustes - seda ma veel ei tea.
Edevusest lisan lingi: http://www.tnp.ee/raamat?id=1305
See oleks nagu kolmas laps...



esmaspäev, 5. november 2012

Enda jaoks avastatud Bruce Springsteen

Vahel haarab nostalgia sind haardeisse. Ja sa otsid seda maagilist hetke, mis lummab, võlub, paneb ahhetama.
Veidralt nõudlikuna mõjub vanameister Springsteen, kelle omanäoline tämber ja soliidne isasus panevad kuulama. Süüvid sõnadesse, mõtled tantsule, mida tegid vahest 15 aastat tagasi kellegagi, keda enam hästi ei mäleta, kuid "Sad eyes" mängis toona ja sa tead selle õhtu meelte koostoimet.
Otsid netis, loed sõnu, tabad tundeid.
Hea on aeg-ajalt avastatada midagi unustatut, kuid kuidagi ootamatu värskuse ja uudsena mõjuvat.

pühapäev, 4. november 2012

Hommik nagu "Baskerville'de koeras"..

...udune hommik, märjad lehed vastu poriseid kõnniteesid, õunapuu on kurb ja longus.
On pühapäev, vaikne ja kõle nagu Baskerville'de soo.
On november, on  pimeduse ja hämaruse romantika.
On lipendavate lehtede ja aastalõpu ootuse aeg.
On helkurite aeg.
On varajaste magamaminekute aeg.
On lihtsalt üks sügisene aeg.

laupäev, 3. november 2012

Kes on daam?

Intelligentne, hea käitumisega ning arenenud maitsega naine.
Reeglina kaasneb see teatud daamilikkus eaga.
Kuid kuna vanasti oli öeldud nende nn eestlaste kohta, kes üritasid kaunisti sakslased olla - kadakasakslased, siis tasuks parafraseerida ja öelda daamina esineda püüdva naise kohta kadakadaamlus?
Igatahes on väga veider näha naist, oma ema täpset eakaaslast, vahutamas sõnadega, mis ei peaks üldse kuuluma dialoogi keskmesse...
Masendav, et tahetakse olla daam, aga käitutakse nagu orjapidaja.

reede, 2. november 2012

Hingedepäev

11 aastat tagasi oli Tallinna Ülikoolis esimese kursuse üks reedetest. Kursuseõel oli sünnipäev. Saarema tüdruk. Tahtis lennukiga koju minna, kuid auditooriumi laeakende pidev müdin ja vastu klaase peksev raju ei jätnud võimalust.
Õppejõud rääkis loo möödalennanud puudlist ja pangaaparaadid olid rivist väljas - mingid lühiühendused.
Tänane hingedepäev meenutab sama ilma ja olu. Puudlit ei lenda küll mööda, kuid aed on täis lipendavaid ja koltunud lehti. Tuul ulub korstnasse ning lühike novembripäev ... on lühike novembripäev.

neljapäev, 1. november 2012

10. kuu lubadust ei peetud

Ei olnud võimalik lihtsalt.
Mõistus oli sagedasti lühises.
Ja otsused võtsin ka vastu.
Mõistlikult olulisis otsuseid.
Aeg on muuta asju.
Tähtsaid asju. Sisse-välja.
Edasi, uuendused, põnevused.
 

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Seletuskiri

Seletuskirja kirjutatakse reeglina sündmuste taastamiseks ja selgitamiseks kindlal dokumenteeritud kujul.
Eilne õhtu algas tööl omamoodi põnevusega -  mulle oli jäetud nõue, et ma pean kirjutama seletuskirja vahejuhtumi kohta, mille tõsidus tundub väga lapsik.
Lisaks mainiti, et mul on tööl palju vaenlasi ning ma peaksin oma kitlinööbid kurguni kinni panema või hakkama kandma T-särki, sest niimoodi rindadega lehvitamine on ebaeetiline ja häirib kolleegide tööd
WTF???
WTF???
Seletuskirja kirjutamisest ma keeldusin.
Nõudsin täpselt fikseeritud kellaaegadega ja kuupäevadega sündmuste nimekirja, kus ma olevat endale vaenlasi kogunud.
Samuti ma ütlesin, et täiskasvanud naisele ei tulda ütlema, mida ja kuidas ta selga paneb.Arvestades veel, et kostüüm on koledat värvi, sünteetilisest materjalist ning ei mõju mitte kuidagi ahvetlevana.
Ühesõnaga - aeg on lahkuda töökast kollektiivist ning asuda mujale.

teisipäev, 30. oktoober 2012

Pahkluu

Kuni sa kõnnid kahel jalal ning ei tunne oma kehas mitte midagi (see näitab, et sinu füüsiline, vaimne, emotsionaalne ja psüühiline tervis on tasakaasalus väliskeskkonna mõjutustega elik sa oled terve), on kõik hästi.
Aga... pruugib vaid meie õnnetu heakorraga kõnnideedel  väheldasel jääkirmel ja kõrgkontsastatud saapas jalal kalduda õigelt kursilt kõrvale ja nüüd ma liipan mööda elamist, sest tänaseni praktiliselt olematu pahkluu annab ennast teravate valusööstudena tunda, on paistes ja sinakas...
Kurat võtaks.

esmaspäev, 29. oktoober 2012

Tule võlu

See on omamoodi hommikune purgatoorium - võtta tuhk tuleasemelt, panna paberid ja küte ning süüdata tikuga põlema. Nagu puhastaks iga hommik ennast teatud jahedusega ning seejärel alustaks lisavärskendust.
Tules on ju alati olnud mingi ürgne salapära. Oli see mitmete kümnete tuhandete aastate eest, kui inimene õppis seda soojendavat jõudu taltsutama. Enda kasuks panna tööle. Ning teada tule kontrolli alt väljumist..
Kui tihti oleme jäänud vaatama küünlaleeki, suunanud silmad lõkkesse ja jäänud mõtlikult oranzhide tulekeelte liikumist jälgima..
Hüpnotiseeriva võimuga võlu

laupäev, 27. oktoober 2012

Jäisest stuuporist välja

Imelikult unikaalse konstruktsiooniga inimesel on vaja väga väikest tõuget, et alustada sisemist mässu enda vastu.
Üks pilguheit peeglisse ja tõuseb küsimus - kas ma olen siis nii tahtetu, et üks mõneleheküljeline tekst pole teostatav?
Pisut enesesõimu, mõned kiitused ja nii ta läheb..
On võimalik ennast vaimselt jäätunud seestumisest välja raputada. Ja imelik, et see kordub igal sügisel. Ikka ja jälle, ikka ja jälle. 

reede, 26. oktoober 2012

Oktoobrilõpu deja vu

Kell kolm kuulsin ma tuttavalt tüütut sahinat kõrghoone aknalaudadel. Kiigates uulitsale - jah, sadas lund.
Oktoobri viimastel tundidel!!!
Ja ma tulin koju ja ma rookisin leheseguga kaetud lund terrassilt ja õuest ja tänavalt.
Pärast toimekat tundi ja korralikku kõhutäit tundsin ennast väljateenitult väsinuna ning otsustasin pisut pikutada.
Pojad, kelle koolivaheaeg on möödunud mõõduka mõnususega, läksid lumevõitlusesse - kelkudega, kinnastega, tunkedega, talvesaabastega, mida ma ei lootnud veel niipea pakkidest välja võtta.
Ja ohh seda deja vud, kui ma lõõgastunult unest ärkasin ja jälle käepärase, kuid mitte käemõnusa lumelabidaga vehkisin.
OKTOOBRIS!!! Kaks korda päevas!!!
Ja kolm kuud tagasi umbes samal ajal lösutasin ma Pirital. Päevitades, meres summides....

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Oled sa kunagi joonud kohvi...

... sügiseses spaa välibasseinis?
Elamus, elamus, elamus.
Logelesin eile meesperega spaas - seda mõnu ja lõõgastust.
Vesi ja ujumine, saun ja sukeldumine, mullivaan ja isaga rääkimine, poistega võidu vees sumamine. Väga mõnus oli, mõnus, mõnus.

teisipäev, 23. oktoober 2012

Kui kaugele minna lapse nimel

Enda jaoks olen selgeks mõelnud  - kui loodus poleks lapsi andnud, siis ei oleks ma nende saamise nimel pingutama hakanud.
Puhtalt minu  - ju siis pole geen piisavalt tugev, et paljuneda.
Aga munarakudoonoriks olemine, surrogaatlu, kehaväline viljastamine etc..
Iseenesest head asjad, kuid kui kaugele peab minema, et oma liha ja verd ilmale tuua?
Ok, minul vedas ja õnnestus  seni suhteliselt probleemivabad järeltulijad saada..
Olen siin hakanud mõtlema nende imeilusate kolmanda maailma beebide peale - Indias, Hiinas, Ladina-Ameerika riikides - kes nendele oleks valmis kodusoojust, ema paid ja isa kallistust pakkuma. Kui keeruline see oleks?
Sirvisin siin ühe India lastekoduga seotud internetilehte ja ... süda tõmbus valust lihtsalt spasmi. Need imeilusad lapsed, kes on korvides ja kastides jäetud treppidele ja tänavanurkadele...

pühapäev, 21. oktoober 2012

Ema saanuks täna 58

Palju ma mäletan 21. oktoobrit? Ema sünnipäeva, kus vahel olid peo ettevalmistusteks kaasatud kõik majaelanikud - kes küpsetas kooki, kes segas salatit, kes abistas koristada.
Oujee. Isa pani valmis plaadid, lauad oli toidust lookas, lillesülemitega ema saabus töölt. Naabreid oli hoiatatud - pidu võis kesta varaste tundideni.
Kui rahvas oli piisavalt söönud ja joonud, läks tantsuks. Lood, mis toovad tänasel tunnil intensiivselt meelde vahel ülehüppamahakkava plaadimängijalt - isa toodud plaadid merereisidelt nt. Boney M  - http://www.youtube.com/watch?v=kvDMlk3kSYg
Või ema 40. sünnipäev, kui ta oma kaupluse avas, esimese näituse korraldas ning seal kaupluseruumides võimsa peo maha pidas (see ruum osales Kelgukoertes ühe kuriteopaigana).
Või ema 50. sünnipäev. Teletornis. Imeilusal sügispäeval. Hea toit, hea seltskond, head joogid, hea muusika, lõbus meeleolu....
Ja 54. sünnipäev, kui ema väsinud ning tuhmunud silmadega otsa vaatas ja minu tehtud kooki viisakalt püüdis süüa, sest näha oli - ta ei tahtnud mitte midagi, ainult magada. Ja kas ta ise ilmselt aimas siis, et see oli üks neid viimaseid....
Ohh.
Igatahes, ema - kus sa ka ei oleks -  siin me mõtleme iga päev su peale.

laupäev, 20. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted VIII

Kes meist ei teaks "Jumalaema kirikut Pariisis"? Lugu ihast, himust, valest armumisest, inetust ja ilusast?
Aga ülla-ülla, kui keegi võtab Quasimodo ja Esmeralda ja Frollo loo kokku umbes selliselt, et sündis saatana värdjaks kutsutud KOZIMODO, kes röövis printsessi ja elas kuskil kloostris.....
Anna jumal kannatust selliste avalduste ees....

reede, 19. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted VII

Tavaliselt klikib päevas blogile 30 inimest.
Konkreetseid postitusi loeb 5-6 inimest (statistika).
Irratsionaalseid mõtteid loeb päevas kuni 20 inimest.
Miks huvitab inimesi just irratsionaalne mõte? Tundub kuidagi hämaram ja intensiivsem?
Halvem?

neljapäev, 18. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted VI

Miks peavad  looduse poolt ..eee... kuhjaga meelaid kehavorme saanud naised näilise stoilisusega taluma kolleegide märkusi või nt patsiendi krabamisi.
Kas see on mingi märk? Märguanne?

kolmapäev, 17. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted V

Miks peab sügisel vihm sadama ja sellega tekitama tunde, et sa oled ninuli lehehunnikus, põsega pori puudutamas, jalas ebamugavad kummikud ja seljas jopp, mis ei meeldi?

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted IV

Kui halvav on korduv ja korduv ja korduv unetus, mis on tingitud närvesöövast kiirusest?
Ja igapäevased teabeüllatused  - a la HIV on ju suguhaigus, miks ta peaks sind puudutama.
Või et AIDS'i viirusel on erinevad tüved ning kui Aafrika pigi põrutada, siis suure tõenäosusega selle tüvega HIV-d endale ei saa?
Kuidas tekivad inimestele sellised mõtted?

pühapäev, 14. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted III

Beebi sünnib puhtana. Vaimselt ja füüsiliselt puhtana. 
Emotsionaalselt puhtana. ja vanemad või siis esmased kasvatajad hakkavad sinna peale jooni tõmbama - milliseks kujuneb ükskord see süütu laps.
Millal lööb välja jõhkrus ja julmus, ükskõiksus või egoism?
Alguses on ju kõik nii puhtad ja süütud...

reede, 12. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted II

Kas koerad peavad haukuma?
Nt kell kolm öösel ja seetõttu, et üks hilisvarane joodik mööda jalutab?
Miks nad peavad seda tegema?
Miks veereb kausist liigne õun toa kõige kaugemasse nurka?
 

neljapäev, 11. oktoober 2012

Irratsionaalsed mõtted I

Kas ma olen hea ema?
Mis selle tingib, et enda kohta üldse midagi sellist öelda?

teisipäev, 9. oktoober 2012

Sulaselge hommikuinimene

Lapsena juba imestasid emapoolsed vanavanemad, et mis see nüüd ometigi on - lapsed saavad maal kaua värskes õhus magada, aga see tirts näed tuleb pool viis lauda manu. Ilmselt meeldis mulle juba lapsena midagi selles hommikuses karskes vaikuses.
Igatahes tunnen ma ennast pärast võimlemist ja pesu kohvi juues reipalt ja mõnusalt ning olen valmis tegutsema - saadan kirju, maksan arveid, koostan  PP-d, täidan blobi.
Selles on midagi jahmatavalt imetabamatut - selles varajases ajavihus.
See vaikus ja päevane puutumatus.
Habras päikesetõus, inimtühjad tänavad.
Veel harjumatult puhtana tunduv niiske sügisõhk.
Hommikul võib vaadata päevale lootusrikkalt - veel ei tea, mida päev toob, veel ei tea, kuidas kulgevad loengud või arstilkäik, kuidas istub õmbleja juures püksipaar ja pluus.
Veel ei tea, kas homne PP õnnestub, kas sukkpüksid jäävad terveks, ega pojad halba hinnet ei saa.

pühapäev, 7. oktoober 2012

Sündmusteahelad

Mis juhtub päikesepaistelisel sügishommikul ärgates ja vaadates kuivkollaseid lehti aknast möödumas?
Seda, et aknad on pesemata. Seda, et kardinad on mustad. Seda, et tolmurullid tillerdavad toa ühest seinast teise. Põrandatelt paistavad plekid. Toalilled vajavad värskendust. Raamaturiiulitel on raamatud sinka-vonka. Kirjutuslaud näeb välja nagu mõnes asjade otsimismismängus, kus suurest hunnikust tuleb leida loetelus olevad asjad...
Sügisene päike on sama reetlik kui kevadine.
Aknaid ju ei pese, kui kardinaid ei kraami? Ei jäta ju ämblikuvõrku toanurka, tolmuimejaga raamatuid ülesuristamast, laudu ja kappe liigutamast - kõige seda löömaks elamist puhtaks ülekoormatud naise mitmenädalasest suutmatusest majapidamisega oskuslikult ümber tulla kuhjumistest.
Ehhh....
Õhtul oli küll mugav ja rahulik vajuda puhaste voodilinade vahele. Ja lülitada ennast kaheksaks tunniks kõigest täielikult välja...

laupäev, 6. oktoober 2012

Kunagi ei maksa liigselt kindel olla

Kell neli reedeti on kaubakeskused üsna rahvast täis.
Ja kui palga tulles inimene oma igakuise esimese varustusretke teeb ja avastab üllatusega, et kastidekast on tühi, siis peab kasutama viimasel ajal ärapõlatud kilekotte.
Nii kuus tükki kindlasti.
Meeletu, ma pidin oma mugasvusstsoonist välja tulema ja mitte saama kasutada kraami vedamiseks mugavaid kaste.
Ei maksa kunagi liiga kindel olla selles, et kui eile oli nii, siis täna on ka kindlasti nii...

neljapäev, 4. oktoober 2012

Arahnofoobia täiesti uus aste

Sünnipäraselt julge suhtlejana olen ma varemgi maininud ühte oma suurimat hirmu - ämblikud.
Kuidas sellest üle olla, ma ei suuda enam. Ma olen püüdnud mõelda neid väikesteks ja süütuteks ja mitte nii hirmsasti pikkade jalgadega sibavateks olenditeks, aga..
eile õhtul oli maja haudvaikne. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas liiv palkseinte vahel voolas. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas puu otsast kuivanud lehed vaikselt katusele sahisesid ja siis kuulsin ma veel ühte imelikku heli - kellegi vaikselt sebivaid jalgu põrandal.
Lühinägelikuna ja kaelasirutavana üritasin ma mõelda, kas see on üks neid hiirepere jõmpsikaid - aga oma kohkumuseks - see oli suur, priske ja rammus ja jõle ämblik, kes vaibast puutumata põrandapinda oma jubedate jäsemetega puutus.
Ma tean, et peaks olema auasjaks olla sellest üle - pimedus, kõrgus, kinnised ruumid, maod ja veri ei kõiguta mind, aga sisuliselt laialiastutav kaheksajalgik paneb mul peopesad higiseks tõmbuma, hingeldama, suu kuivama, ja jätab lambi põlema, sest ma ei oleks mitte tahtnud näha teda kusagil enda lähedal turritamas.
Lähedased ütlevad, et peaksin arsti juurde pöörduma.
Arahnofoobia on nii irreaalne, kuid samas üks põlisemaid hirme inimesel - minu meelisajast - ürgajast pärit. See on mitteteadvustatud mälestus kunagsitest mürgistest elukatest.
Ma ei saa isegi fotosid neist näha. "Loomade elus" ei suuda ma pöörata neid lehti, kus kõigusoojased lülijalad seisavad.
 

kolmapäev, 3. oktoober 2012

Mõttelaiskus

Kui inimene ei viitsi, ei suuda, ei taha ega oska mõelda, siis on see üks väga ebameeldiv asi.
Kuidas peaks käituma ühes või teises küsimuses, kuidas peaks haritust kandma üle inimsuhetesse, kuidas suudaks inimene interdistsiplinaarset mõtlemist endale vastuvõetavaks teha?

Esemetel oleks toimiv mälu....

Asjad meie ümber kestavad inimesest tihtipeale kauem.  Muusemites oleme näinud üle saja-aastaseid muusikariistu, käsikirju, rõivaid, nõusid, mööblit, raamatuid, kirjutusvahendeid, automobiile etc, etc.
Ja nendega kõikidega käib kaasas oma lugu.
Kuid mõelda vaid kui oskaks seda keelt, mida esemed meie ümber räägivad. Nende saamislugu, omanikuni jõudmise lugu, hävimise lugu.
Kas valmiti tehases - suurtel lintidel, ühesugustena või hoopiski käsitöölise laualt tulnuna?
Kas osteti, kingiti, vahetati?
Kas asja on osatud hoida, on teda hooldatud?
Ja ilmselt asjad rändavad ning seiklevad. Nt minu sinine kohvitermos.
Oli üritus, kus õde nõustas linnarahvast. Minul oli kaasas minu sinine kohvitermos - ostetud veel ema eluajal. Ja ühtäkki teda enam seal telgis polnud. Neetud, narkarid, kisrusin, pooliku kohviga termose panevad pihta. Aga siis...sain selle eile ootamatult kätte. Selgus et oli ühe organiseerija autosse sattunud.
Teab kuhu mu termos rändas, kus käis ja mida tundis...