laupäev, 31. detsember 2011

2011 - ja läinud see ongi

31.detsember raputab sind igal aastal varahiberneerivast seisundist ja kütab meeled kuumaks, kui seinale tuleb uus kalender. Ongi nii, et aasta läbi? Oli ja sõrmenipsust läinud? Vaatad paaniliselt peeglisse ja märkad, et kurd suunurgas pole enam seotud teps mitte väsimuse ja kõhnumisega, vaid sellega, et rakk ei taastooda ennast enam nii kiiresti ning üritad "vanadusevastasust" peitekreemidega matta ja katta. Ometigi mäletad sa endise elava elevusega, et kakskümmend aastat tagasi oli ju samuti aastavahetus ja mäletad, et isegi 30 aastat tagasi tuli uus aasta ja mäletad end kahtlustavalt vaatavat näärivana, kelle pöial oli täpselt samasugune, kui su isal. Keda sellel hetkel ju seltskonnaski polnud. Ja mäletad ennast vaatamas napilt neljakuust poega, kes rakketide valgel ja sinu kätel oma esimest aastavahetust nägi...
Ohjaa, nii ta on.
Kuid kui nüüd mõtlen ennast ette kolmekümne aasta pärast tagasi vaadatavat 2011. aastale, siis mida ma mäletaksin? Tööd, tööd ja palju tööd. Palju haigeid. Esimest minu korraldatud õdede päeva konverentsi, osakonna parimaks õeks nimetamist, pikka suvepuhkust. Otsust minna tagasi õppima oma teisele erialale. Teadmist, et surma luidrad sõrmed mind oma kaarikule ei korja. Taaskohtumist kunagise peaaegu armukesega, kuid kes otsustas Eesti lörtsi vahetada Austraalia liiva vastu.
Köögikorda, palju randa, palju päikest, lõbusaid aiaistumisi, suvepäevi ja bändipoisse, kellega öises Nelijärves ujusime. Kuigi pidev ajavajak ajab hulluks, oli ütlemata stabiilne aasta.
Loodan ennast mäletavat edaspidigi eluvaibas selle aasta lõngasid.

reede, 9. detsember 2011

Inimeste käitumisest

Võrdlemisi suure skandaalitsejana ning suhtelise sõnaväänajana oskan ma vahel endast välja minnes öelda asju, mida tegelikult nii väga ka öelda ei sooviks. Mõnikord on need obsöönsused, vahel sulaselged vuajerismid. Ehk lühidalt - vahel ma ropendan, kui asjad käest lähevad. Oma loomupoolse temperamendi tõttu plahvatan põlema kui suru all olev hapnik ning seda näilsest tühi-tähist.
Kuid eile juhtis minu ülemus tähelepanu sellele, et kriitilistes ja probleemsetes olukordades käitun ma arvestavalt, kainelt ja mõistlikult, võttes vabalt ja sujuvalt üle juhtimise ja situatsiooni eest vastutuse. Olin üllatunud ning see oli mulle päris suureks tunnustuseks.

Meil oli siin mõni aeg tagasi üks võrdlemisi piinlik situatsioon. Tööalaselt saabus patsient, kes polnud mitte mingil moel meie profiili haige - ta oli kindlustamata, ta oli teadvuseta, ta oli palavikus. Organiseeriti kopsupilt, saatekiri ja veel mõned seigad ning patsient saadeti teise osakonda.
Saabumise päeva õhtul aga väljusid asjad kontrolli alt. Patsiendi sugulased tulid õe juurde, sõimasid personali läbi ja tõid patsiendi sellet osakonnast väevõimuga meile tagasi. Valvearst karjus ja andis ebamõistlikke korraldusi, sugulased karjusid ja lubasid meiega igasuguseid asju teha. Teised, kes sellel hetkel meie läheduses viibisid, vaatasid kõike kriitiliselt pealt. Kole oli.
Kuid üllatusega selgus, et muidu kõige ägedam meist osutus kaalukalt rahulikuks. Selgitustöö sai hiljem tõhus olema ning nüüdseks on ülbitsevatest ja vaenulikult meelestatud sugulastest saanud segaduses ja nõuküsivad inimesed, keda õpetada,suunata ja juhendada. Võta sa nüüd kinni kuidas see inimese käitumine peaks olema. Kas nii või naa.
Tean oma mitmeid tuttavaid, kes muidu on alati väga rahulikud ja kained, kuid erakorralises olukorras on kui kõrvitsakasvukünkal tuustivad kanad. Miks see nii on, kes seda oskab. Või nagu üks tuttav psühholoog hiljuti mainis, et tal on stress. Ilmselt veel mingid ebakõlad, mis inimeselt inimesele käitumises kummalisena näivad.

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...