Maailm ei näi koosnevat pelgalt molekulidest ja aatomitest ja rakkudest ja igasugustest erinevatest sfääridest, kudedest, süsteemidest. Tundub et maailm koosneb teadmistest, millega tulevad miksid. Miljonid, trilojonid miksid. Huvi teadmiste, teaduse ja info vastu. Nt pojad, kelle esitatud küsimused ja nendele vastamine hõlmab 1/5 ärkvelolekust. Maailm näib koosnevat veel tegemistest ja igapäevastest õppetundidest, mida elu annab, mida elu ei anna, mida peaks andma ja mida võiks anda.
Ma tean enam-vähem toimemehhanismidest eluks vajamineva protsessi kulgemisel. Ma tean ühte ja teist söögist ja joogist, hingamisest ja sigimisest, sigitamisest ja natukene aiapidamisest, kirjutamisest. ma tean mida, kuidas ja kust on võimalik leida ja otsida või tean, kelle poole pöörduda, kui midagi veel vaja teada on.
Aga ma ei tea kindlalt religioonide eripärast, ei tea maailma algusest, ei tea midagi suhetest ja ei tea sellest, miks miski kellelegi ikkagi meeldib/ei meeldi.
Ma tean miks on vaja õppida ja ma olen selgeks saanud mõiste - tema on ajudega.
Kuid sokrateselikult võin ma ikkagi öelda, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Ikka veel. Jätkuvalt. See on nagu püsiseisund. Alaägedalt kulgev. Kaasuv ja kaasnev. Ei tee elamist hõlpsamaks teadmiste mitteteadmine ega teadmiste teadmine. Selline filosoofiline segadusseisund.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar