esmaspäev, 28. november 2011

Suure Kunsti Sünd



Ilmselt on varemgi minu sõrme alt moodustunud kaeblemine teemal, kus erinevate jumalasulgede puudutamisel on mul enim kahju, et maalimine kuidagi kaugele minust jäi. 
Emale ja vennale jagus, kuid mulle jäi ainult klaviatuur. Vaatasin siin ühte filmi kunstnikust ja temalt küsiti, et millal saab maal valmis? Tema vastas küsimusega - millal sa tead, et oled lõpetanud armatsemise?Kuna siis sünnib See Suur Kunst? Millal peatub loojal pintsel? Millal katkeb graafikul järgmine lõige puugravüüril? Millal leiab Kunstnik, et värvid on õiged ja absoluutsed? Et jooned, lõigud, varjundid ja gammad on paigas ning midagi pole enam täiendada, puhastada, parandada? Kui kunstnik ütleb, et see töö on valmis, siis mdia ta silmas peab? Seda mis tekkis silma kaudu mõtteisse, sai ka lõuendile pandud?Kord jälgisin ma ühe kunstniku tööd, kui ta mind maalis. Kaunis oli see loomingu nägemine. Kuidas ta süvenes ja perspektiivid ja propositsioonid paika pani. Kuidas valguse sättis ja kuidas minul kehaasendit muutis. Kuidas sobivad akrüülid valis. Kuhu see maal sai?Või üks teine kunstnik, kes portreed tegi. Profiili mõõtis, juuksed sättis ja ühe hetke minu elust jäädvustas. See maal on alles. Ema töödega ladustatud.Ja ma olen alati mõelnud, et ilmselt on Kunst Kunstnikule püha. Asi, mida ei tohi, ei taha, ei saa, ei või, ei olda võimeline kuidagi vähendada/vähendama. Kunstnik on oma hinge Kunsti Põrgule lubanud ja sipleb tõenäoliselt eluaeg Loomingu Leegi põletavas kuumuses. See ongi Suure Kunsti Sünd.Värv, kuju, vari, mõõde, meeleolu, tunne, mõte, hetk, värelus...


esmaspäev, 21. november 2011

Tean, ei tea. Ikka veel

Maailm ei näi koosnevat pelgalt molekulidest ja aatomitest ja rakkudest ja igasugustest erinevatest sfääridest, kudedest, süsteemidest. Tundub et maailm koosneb teadmistest, millega tulevad miksid. Miljonid, trilojonid miksid. Huvi teadmiste, teaduse ja info vastu. Nt pojad, kelle esitatud küsimused ja nendele vastamine hõlmab 1/5 ärkvelolekust. Maailm näib koosnevat veel tegemistest ja igapäevastest õppetundidest, mida elu annab, mida elu ei anna, mida peaks andma ja mida võiks anda.


Ma tean enam-vähem toimemehhanismidest eluks vajamineva protsessi kulgemisel. Ma tean ühte ja teist söögist ja joogist, hingamisest ja sigimisest, sigitamisest ja natukene aiapidamisest, kirjutamisest. ma tean mida, kuidas ja kust on võimalik leida ja otsida või tean, kelle poole pöörduda, kui midagi veel vaja teada on.


Aga ma ei tea kindlalt religioonide eripärast, ei tea maailma algusest, ei tea midagi suhetest ja ei tea sellest, miks miski kellelegi ikkagi meeldib/ei meeldi.


Ma tean miks on vaja õppida ja ma olen selgeks saanud mõiste - tema on ajudega.


Kuid sokrateselikult võin ma ikkagi öelda, et ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Ikka veel. Jätkuvalt. See on nagu püsiseisund. Alaägedalt kulgev. Kaasuv ja kaasnev. Ei tee elamist hõlpsamaks teadmiste mitteteadmine ega teadmiste teadmine. Selline filosoofiline segadusseisund.

pühapäev, 13. november 2011

Mida teab üks harilik naine muusikast, kuigi ta ehk muusikut tunneb...

Oli üks selline üksik vaba päev kesk pikka ja lõputuna näivat novembrit ses mõttes, et kiire, kiire, nii kiire ju kogu aeg. Igatahes sain teha enesele ühe sellise pika hommiku, kuhu kuulus kohv ja toasussid, segamini ase voodis ja veidi telksu oma mitmes võimaluses. Sattusin juhuslikult filmile, mis kajastas 27 klubi ühte esimestest liikmetest - Brian Jones'i. Rolling Stonesi asutaja, kes oma noore elu jooksul loos ja rajas, sigitas ja kargas, jõi ja armastas, lsd-tas ja uppus ära. 
Kuna mind paeluvad enim kunstnikulugudest rääkivad raamatud ja filmid ja etendused, siis see oli just mahlakas ja maistev suutäis kaeda ja katsuda ning mõista loomeinimese elusügavust, kuristikul kõikumist.
Jones ostis/rentis(?) enesele maja, kus oli kunagi elutsenud Lewis Caroll ning aias ringi kõndides arutles Jones selle üle, kus küll kargas ringi jänes ja kus oli see koht, kus avastas Alice, et ta on 3 meetrit pikk. Ning kuidas ta tutvus erinevate naistega ja nende tutvumiste taustaks kõlas üks kummaliste sõnadega lugu. Mälu järgi kirjeldas see Alice kasvamisi ja kahanemisi imeseente abil (ilmselt imedemaa looja kasutas neid ise ja oli teadlik seente mõjust vaimuilmale). Iseenesest kirglik ja kurb elu, kus oli kõike, kuid ühes meenutuses (õigemini postletaalses kõneluses) küsis temalt manager - kas sa oled õnnelik olnud? Jones vastas, et jah, ta on õnnelik olnud, kuid see oli nii igav...
Lasin silme eest läbi enamiku neid 27 klubisse kuuluvaid muusikuid ning tõesti - nende elus oli kõike, kuid krooniliselt vaevas neid pidev närvilõpmeteni ja paljakspõlenud emotsinaalsus. Alkohol, sigaretid, kõikvõimalikud söödavad, joodavad, hingatavad ja süstitavad droogid olid otsekui kohustuslikuks valguks nende söögilauas. Selline enesehävituslik elamine. Selline pühendumine oma jumalasule kuradile, mis alati lõpetas elu liigvarakult.
Jah, ma ei jaga midagi muusikast ning ei mõista seda kiire ja ereda leegiga põlemist, kuigi inimlikult saan ma neist aru. Valu, mida nad eneses kannavad, kuna on valesti mõistetud. Kuid kelle poolt?

teisipäev, 8. november 2011

Tunne elada 20 tuhat aastat

Kuidas oleks elada teadmisega, et sa oled viibinud Maal vähemalt 14000 aastat? Näinud ajalugusid, puutunud kokku Suurte Inimestega, olnud ise üks neist Suurtest Inimestest. Loonud ühe perekonna teise järel ja pidanud liikuma hüljates edasi, kuna ei ole võimalik muutuda vanemaks kui oled ja näha perekonda suremas? Osaleda sõjas, omandada teadmisi, teha kultuuri ja arendada asju, mis võivad olla head või halvad? See võib olla väljakutse, see võib olla karistus. Kumb - seda ei oska öelda.

ma ei tea, kas sooviksin seda. Tõenäoliselt mitte, hirmutav oleks olla teadmises, et sa elad kauem kui teised ning mäletad asju, millest teised pelgalt ajalooannaalidest uurida võivad.

Kuigi - mitmel korral olen ma kujutanud elu tagasi sellesse aega, kus elasid esiemad, selisesse lähimasse 300 aastasse. Selline keeruline sotsiaal-poliitilis-majanduslik ja antinaise aeg. Masinate, elektri, telefoni, interneti eelsesse aega rinnahoidjate, RVV-de ja meigivahenditeta? Kui aluspesu võis vanematele naistele litsimundrina paista ning süüfilis levis tigedana rahva hulgas...

Kui inimesed ei teadnud veel kromosoomide olemasolu, ei osanud mõeldagi, et alamklassid tööliste ja popsidena võivad aadlitele vastu asuda. Kogemus loeks, aga kas 20 tuhat aastat on seda väärt kogumiseks? Kauaks jääda looduse poolt unustatuna Maale ja liikuda geograafiliselt ajast aega ja mäleitada koopainimesi, antiiki, keskaega?

Njaa, uus mõttekäik mulle. Vaatab, kas areneb ka.

laupäev, 5. november 2011

Elamus

"Üks väike rõõm las olla igas päevas, üks pilk või naer, üks õis või värvilaik. Üks sõna hea, kui killukene päikest taevas, üks..(mingi sõna), mis muudab kauniks kõik" Nii lauslin ma naiivse ja sinisilmsena kunagi lastekooris või mingis tütarlaste ansmablis. Või jumal seda, kus ma nii laulsin, aga need sõnad ma meelde jätsin ja veel aastakümneid hiljem need minu peas koos viisiga (mis ei sega mind laulmast asju omal viisil) kumisevad. Et igas päevas võiks olla mingi vähe helgem hetk muidu masendavas elus (mees, kes on kaotanud naise, töö, raha, sõbrad, korteri, auto etc, kannab kolm numbrit väiksemaid kingi. Kui üks tuttav temalt küsib, et miks ta midagi sellist teeb, vastab mees, et kui ta lootusetutelt tööotsingutelt õhtul oma odavasse üürituppa tuleb ning kingad jalast võtab, siis on tal vähemalt üks õnnelik minut päevas ja see aitab elada), tuleb see hetk kuidagi enda jaoks ilusaks teha ja ära märkida. Leida üles tunne, mis valdab, värv mis silma paistab, sõna mis kõrva kajab või heli, mis kusagil võnkeid moodustades midagi ütleb. Ja oma neurohumoraalsel moel meile toimima asudes elamuse loob.Nt. hiljuti puutusin kokku ühe tuttavaga, kellega ma olen ühele orbiidile sattunud ikka väga suurte juhuste tõttu. Meie elud ei lõimu, põimu ega riimu mingil moel, kuid ikkagi õnnestus tal tekitada endast väga naeruväärne mulje. Ei, naeruväärne pole ikka päris õige sõna...mõttetu? Sõnaga inimene leidis kirjutuva blogi olevat liigne isiklik paljastus, et mingid suvalised tondid loevad seda ja siis uurivad mõtteid ja tegelikult miks ma seda kõike kodus kaustikussse ei kirjuta. Temaga ühes ruumis ja ühe laua taga viibides sain ma omamoodi elamuse - tõsiküll mitte sellise, nagu tegelikult lootnud oleks, aga veidi siiski. See on söömise ja salgamise fenomen - blogi ei meeldi, blogija ei meeldi, aga uudishimu kannustab ikkagi järgmisi paljastusi lugema.. Sisuliselt aga ikkagi mõttetu.Järgmine elamus - viibisin mõni aeg tagasi õpetajate meeleavaldusel toetust avaldamas ning ajakirjanik võttis sabast kinni. Lehes ilmus tekst. Lehes ilmus pilt. Ajakirjanik nagu ajakirjanik ikka. Siit sõnake ja sealt lauseke ja kokku sai üks uduvaala. No see selleks. Teovõimelisena vastutan enda sõnade ja tegude eest.
Veel üks elamus - H. See on hüva. Tore ja lõõgastav.
Tuleviku jaoks - Toomas Liivil tuleb detsembri lõpus sünniaastapäev. Seegi aasta tuleb mälestusõhtu ning saatsin osale seltskonnale kutsed. Tema pojale ka. Poeg vastas, et on tulemas. Tore.
Hetkeelamus - oleme organisatsiooniga 2012 aastaplaani koosolekul ühes kenas külalismajas. Viibin AD 05.11.2011 8.15 üksi fuajees, kamin põleb ning kaaslased alles magavad. Siinne vaikus on kuldne ja kosutav. Elamus seegi.



Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...