Minu blogide loend

neljapäev, 27. oktoober 2011

Töö on töö on töö

Eile oli siis üks neid sügise kuldseid päevi. Muide selleaastane periood september-oktoober on küll kõike muud kui nurisemist väärt, sest vihmasagaraid on üpris vähe üle käinud ja enamiku ajast on olnud pigem soe kui jahe (see info on endale meenutuseks, kui ma kunagi seda blogi käsikirjast loen).Seega sai eile välja kraamitud kõik rehad ja labidad, kotid ja kärud ning see minu oma väike lapike Eestimaad sai puhtam ja ilusam. Kasutades 8-aastaste aatomikuna rähklevate poegade lapstööjõudu, sain vaikselt hiilida kõrvale riisumise raskest kohustusest (see on üks väheseid töid, mida ma tõesti ei kannata). See-eest aga kaevasin maad, korrastasin lõkkeplatis ja kontrollisin puudealust, põletasin oksi. Ning pärast see tavaline ahjugaelamise draama - tuhk, hakatuspuud, sületäied. Aga kuna sooja ju tahaks ning mis oleks vahvam, kui sõbraga tuld vaadata või hommikukohvi juues kuulda kamina praksumist.Mnjaa, maja ja aed nõuavad ikkagi teist kvaliteeti kui korterielu. Võimlemist tehes pistis nimmes ja tuikas kaelas. Eile sai vist pisut pingutatud. Kuid värske õhk ajas vere soojaks, tulemused olid näha ning üle pika aja ei olnud külaliseks unetus.
Leivarahast tööteemas rääkides - oehh, küll on ikka hea terve inimene olla. Vaadates patsiente, siis on siiralt kahju, mis nendega juhtunud on. Tõesõna - insult on asi, millega tulevikus dialoogi ei astuks.

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Griegi kuulata

Ükskord siin juhtus suvel nii, et ma kuulasin oma kunagist lemmikplaati ja...ausaltöelda pani ikka punastama küll. Kuidas mulle sellised asjad meeldisid? Kõige laiemas plaanis sai seda jah muusikaks nimetada, kuid issand, mis kõlad ja noodid ja viisid. Tänu arengule endas olen ma muutunud ja nüüd voogavad tihtipelae ümberringi helid, mis kannavad maitse nime välja. Mitte et ma ei tunnistaks ja tunnustaks oma ...eee...noorusaegadesse jäävaid palu, aga lihtsalt selline mingisuguselegi vaimsusele viitav meloodia on tekkinud ikkagi nüüd, sügavates 30.-ndates. Loomulikult ei eita ma teatud sentimentaalsust, mis mõne esitaja loominguga mind seob (Clint Eastwood Gorillaz oli nt minu ja poegade isa eriline lemmik; Onerepublic mängis siis taustaks, kui ma möödundaastase armukesega.. nojah, arusaadav eksole?), kuid see mida ma ikkagi oma vabadel hetkedel ja töötaustaks valin või nt poegadega tantsides esitan või üldse, on pigem muu muusika. Ning mõned aariad kohe kindlasti.
Grieg võtab mul praktiliselt alati pisara silma. Miks? Ei tea. Mingid helid ja tunded, mida nad tekitavad on kõiki helli närvilõpmeid puudutavad. Panevad heldima, naeratama ja mõtlema sellele, et näed - siin loob üks mees asju, mida veel 150 aastat hiljem hääl meelel tasub endasse lasta. Ma adun alati sisu, mida mõeldakse ja kuidas seda lugu räägitakse. Peatun sõnadel. Mõtlen kaasa. See on ilmselt see osa, mida mulle õpetas kirjandusteadus, kuid puhtpraktikuna ma lisaks analüüsile mõtlen kasutegurile. Kultuuriline tunne, emotsioon, mis oma noodipead südamesse taob. Kusjuures see analüüs on veel ka interaktiivne ja interdistsiplinaarne - autori ja tema looming ning, otsin ma juurde tema eluloo, vaatan kättesaadavat libretot ja mõtlen maale, kus helilooja elas. Info missugune.
Ja tavaliselt mekutan ma mõtetetga nende pärisinimeste puhangutes. Kuidas Monet maalis, kuidas Ravel orkestreeris, kuidas Hugo kirjutas, kuidas meie oma kunstiloojad seda tegid, mida nägid, tundsid. Kuidas nad oma ande materjaliseerisid ja nüüdki veel oma jumalasulega meie meeleelundeid puudutavad ja aistinguid üles kruvivad. Harivad ja joovastavad ja panevad lihtsalt kadedust tundma. Mis on see imepärasus meie ajaus, mis nende imepärasust sedasi ahmima panevad. Ilmselt samalaadselt toimis ka koopainimese tajumine, kui ta pärast pikka ja rasket talve esimest kevadpäikest nägi ja kütitavate saakloomade ohtrust märkas. Mingi ürgne soov ilu ja harmoonia järele on see. Igatahes on Griegi meloodiatest häid mõtteid tulemas.

pühapäev, 16. oktoober 2011

Mis teema on blondidega?

Üldsegi mitte halvustades ega kriitiliselt suhtudes ja samas ka mitte retooriline küsimus. Vaatan tuttavate meeste elus ringi ja enamasti on nende kõrval blond naine. Reeglina väga armsad ja toredad olevused. Kallim, elukaaslane, abikaasa, eluarmastus, uus pruut - blondid peakesed õlgadel. Küsin endalt, et kas "Härrasmehed eelistavad blondiine?" vastab siis tõele.
Milles on asi? Kas heles(d)us mõjub saksikult? On kuidagi naiselikum? Mõjub kuidagi leebemalt?Meekarva kaunid patsid, õlekarva õhukesed salgud, vesinikuga piinatud õrnad udemed.... Vahel on need blondid juuksed päikeses kullakarvalised, vahel tahedalt hobusesabas. Igasugused võimalused. Kuid ikkagi huvitab mind nende blondide peakeste eriline salapära. Ometigi nõuab hele juus ju tugevamat meiki, et oma näojooni veidigi rõhutada. Ilmseltt on see mingi kunagiste atlantise inimeste jäänuk, mis oma kuninglikke kombitsaid tänapäevasesse tsivilisatsiooni sirutab. Olles kõrgema , kargema ja parema rassi ilmseks tunnuseks, sest vist mingi statistikad ütlevad, et neid on oluliselt vähem. Neid helepeakesi.
Endal vaatan tutvuskonnas ringi ja märkan teatud seaduspärasust - blondpeakesed ei pea mässma nii palju oma eaga kaasnevate hõbeniitide ületurgutamisega, sest need ei paista lihtsalt nii teravalt silma. Blondiinid on reeglina vägagi hõivatud armsamate ja elukaaslaste ja abikaasadega ning nii mõnedki päävad kõrvalsuhteid. Mitmel tutvuskonna meestel on viimastel aegadel tekkinud blondid põhupeakesed (vihje juuste struktuurile ja tervisele, mitte nende arukusele) feisbuuki piltidesse. Müstiline teema, mis jääbki vist painama. Endale blondide meestega on olnud loos suisa vastupidised - ei ole seni tundnud vajadust nendega eriti lävida, sest tõmme on tumedapäise või shatääni poole. Punapeadega on aga see teema, et .. nojah, nagu tema on. Aga see blond juus...




kolmapäev, 12. oktoober 2011

Kuu, see nii selge ja geomeetriline

Eile otsustasin pisut aega maha võtta ja rüübata paar topsi kohvi väljas ja tuttavaga, keda näinud polnud nii 10 aastat. 
St näinud olime, aga nii tere ja head aega tasemel jutt pole naistevaheline jutt. Lisaks me kõndisime soojas õhtus ja leidsime nt Estonia eest süstla ja nõela ning osad hämarad kohad olid priskelt täis kuuvalgust. Pärast kodu poole kõmpides ma vaatasin sellesse selgesse ja valgesse rõngasse ning meenus Kivirähk ja kuuvihtlemine ja üle-üldse see kuumütoloogia, mis meie kaaslasega lõimub, põimub ja põkkub.
Miks ta on selline, et täiskuuööl muutuvat libahundid ja nõiad aktiivseks, miks temasse vaatamine vahel viib soolatüükat ja ihupeki, miks vale kuu ajal lõigatud juuksed ei kasva ja miks pidi kuradiga just kole tee ristumisel täiskuuöödel kohtuma?
Iga folkloor on tulvil selle taevakera pärimusi. On lummanud ja vallanud inimeste mõtete olemust.
Eile temasse vaadates ma mõistsin, et nii selge ja kindlapiiriline gemoeetriline kujund, mis justkui väljalõigatud valgest paberist ennast tumedasse taevasse sättinud, kallates mingi müstilise auraga endast nähtamatuid kiiri, et see ongi müstiline. Ilmselt juba ürgrahvaste nõidarstid mõistsid kuumõõjusid inimesele aj looodusele ning nägid, kuidas tõusuga meri kerkib ja mõõnaga taganeb. Teadmisteta inimestele näis see ebamaine. Meie ajastu õppinud teavad miks see nii on. Vahel sõõrjas, vahel sirpjas, vahel ei ole teda näha. Mõnikord on ta raske ja rammus nagu kerajuust, vahel külm ja kauge kui jäärõngas.
Mõistatuslik ja kauge ja soe ja lähedane ja ilmselt kunagised eesiemad vihtlesidki ennast selle apistel ning pärast õhetades ajasid oma mehed veidraks. Kuumõjud ju!!

reede, 7. oktoober 2011

Kui hull võib üks päev olla

Eile oli üks neid hirmsaid päevi, kui pearinglus, tasakaalutus, iiveldus ja oherdina pähe taguv peavalu mind laastas. Ja ikka sedasi, et vaevu vaakudes sain öövalve anda ära (olles tegelikult liimist lahti mis hirmus ja kolleegid, kes seni mind kokkuliimituna harjunud olid nägema, ehmusid tõsiselt) ning EMO-sse vankuda. Et ma nii tükkideks vajusin - see oli endalegi üllatuseks. Ei suutnud vastuvõtus öelda ühtegi sõna, kontaktisiku telefoninumbri saamiseks andsin oma mobiili töötaja kätte ja too vaatas ise numbri ära. Keegi pani mind ratastooli, keegi suunas kusagile lebama, keegi võttis vereanalüüsi. Ise suutsin vaid öelda, et kustutage tuli ära - seda tehti ka. Ning kodus.. samal ajal olid palavikuga poisid kodus. Mõned tunnid kadusid tilguti alla ja siis keegi vist tegi mingi uuringu või midagi... Ja tuli neuroloog ja kontrollis ning võttis siis mind osakonda sisse, sest ma olin täielik vare. Kahju oli oma valutavast peast ning arsti küsimusele, et kas keegi saab laste eest hoolt kanda, puhkesin suisa hüsteeriliselt nutma.
Loogiline, et tegelikult oleks saanud (venna sõnad - ära sa sellise asja pärast üldse muretse). Aga mina, sellel hetkel viimse närvini paljas ja tundlik, kluuksusin, et ema on surnud ja ma olen üksikvanem ja mul pole kedagi, kes saaks hetkel lastega olla.
Kui otsustati, et pean haiglaravile jääma, siis helistas poeg ja nuttis minu järele. Ohh. Ma palusin arsti, et ta mind välja kirjutaks. Arst vaatas pikalt ja kahtlustavalt. Selgitasin, et olen võimeline koju minema ning üks tubli uinak ja kõhutäis teevad olemise oluliselt paremaks.
Kuigi jah, see vasakut silmakoobast rõhuv surumine on masendav.
Nüüd pean eilse päeva järele tegema. Joped ja kardinad, lambid ja raamatud, kõik mis ostmist ja tegemist vajavad.

laupäev, 1. oktoober 2011

Õun suus magama jääda

Aastaid tagasi, kui sai diplomieelset praktikat tehtud, kus siis tuli erinevate osakondade vahel seigelda - kiirabi, IRO, EMO, hematoloogia, kirurgia, lasteosakonnad, sünnitusmaja etc, etc, juhtus nii, et enamik meist, kes tööl käisid ja praktikat tegid, veetsid põhimõtteliselt terve oma aja haiglas. 
Noorte ja elujanustena ei takistanud meil miski käimast klubides ja kõrtsudes ning uneaega jäi napiks. Siis juhtus vahel nii, et protseduuride toas jäädi lihtsalt magama. Või nt haiglaesisel rohelisel platsil, kus purkskaev, päikesepaiste, haljendav rohi ja laigutine linnulaul uinutavalt mõjusid.
Taolist üleväsimust tundsin ma ka vahetult pärast poegade sündi, kui ma jäin imetades lihtsalt magama ja vääksuv beebi ei seganud und üldsegi. Kuigi jah - tegelikult olid pojad kuldaväärt magajad - alates kolmandast elunädalast ei teadnud ma midagi unetutest öödest. Vahest kolmel või neljal korral tuli nende esimesel eluaastal üles tulla ja vaadata, miks laps ei maga.
Viimased kolm-neli aastat on mind kimbutanud paigutine unetus, kuid eile.. oeh sellest lastega õppimist, patsientidega sekeldamist, ülemuse tõrelemist, tööd ja traumasid täis nädalast väsinuna vaatasin ma telksu, sõin õuna ja jäin magama...
Ärkasin üles sellest, et tundsin läbi häguseisundi, et kurku ei saa ega saa puhtaks. Telekas mängis, tekk vedeles maas. Sedasi ma seal siis lebasin, hommikumantlis, poolik õun käes ja.... hammustatud õunatükk pooleldi sööduna huulte vahel.
Ime veel, et polnud seda kuidagi valesti neelanud, aga kuulge, õun suus magama jääda...
Ja tegelikult oli puhkus just äsja lõppenud, sügisilmas on kuldsemad, vitamiinid peaksid pilgust paistma ja olematu eraelu ei tohiks kuidagi segada pidevalt rakkes olemist.
Aga ikkagi - õun suus magama jääda....