Minu blogide loend

neljapäev, 22. september 2011

Kes harjunud kaaviari sööma,see praetud räime....

...nii naljalt enam meelisroana ei võta. Kuid miks minna kööki ja hakata gurmeest etc rääkima?
Haa, seetõttu, et ma käin jälle koolis. Oma leivaametile rakendust nõutamas, oma praktilisele meelele uuemad suundasid küsimas ning... see tekitab mulle omakorda küsimusi - miks ma ei ole magistrantuuris, miks istun ja kuulan õppejõude kordamas seda, mida ma tegelikult kas juba tean või saan kohe teada.... Oehhh. Lisaks on siin nii, et metafoore kasutades - kõik värvid pole alati kirkad ja seda ka seal, kus väljub vahutavast veest 40 ..eee....ee....õpimeest. Loona Tuisk kirjeldab uues, värskelt avatud tütarlaste gümnaasiumi õpilasena oma klassikaaslasi kui selginevat ja settivat akvaariumi, kus kaladel on oma sotsiaalsed kuuluvused ja seega justkui kihistatakse kogu pisikene ühiskond.
Aga hetkel ma tunnen, et mind tassitakse kui titte grammatikamaastikule, üks proteese naksutav õppejõud ketrab loengust loengusse teemal, et kloostrite kadumisel (16. sajand reformatsioon, katoliku kiriku lõheneminee etc) kadus ka põetamine ja oli pime aeg..
WTF???
Minu humanitaaraju töötab ja mõtiskleb, ma kõhklen ja kahtlen. Mulle tundub, et ma astusin tagasi kuidagi madalamalt ja raskemalt ja lapsikult ja oehh.... mulle ei tundu see õppimine siin kuigi raske, kuigi on erinevaid asju



kolmapäev, 14. september 2011

Kõik pole alati loogiline

Ilmselt loevad paljud igasuguseid krimilugusid ja vaatavad vähemalt 1 krimisarja, kus pingelised mõrvalood lahenduse leiavad. Asitõendid, DNA, tunnistajad, sõrmejäljed, telefonikõnede eristused, rattajäljed etc,etc, etc. Vahel ütlevad kahtlusalused, et see pole nii nagu teile tundub ja vahel tuleb välja, et tõesti pole asjad nii nagu kellelegi tunduda võivad, kui lõppkokkuvõttes jooksevad enamik asju täpselt nii nagu peab, kurjategija võetakse kinni ja selgitab äraspidisel moel, nagu oleks tema mõrva motiivid kuidagi kaalutletud ja asjalikud ning moraalselt õigustatud.
Tavaliselt on uurijad nutikad ja väga täpse mäluga, oskavad leida igale sündmuskohale viibinud tõigale asise seletuse.
Well, päriselus on aga vahel asju, mida pole kuidagi võimalik asiselt seletada.
Nt minu kodukohas. Seisan bussipeatuses ja tõmban närviliselt suitsu (jaa, ma olen suitsetaja, jaa, see pole ilus, olen kursis, püüan ennast parandada) ning lühinägelike ja kaunikesti meigitud silmade kissitades näen, et kolme meetri kaugusel bussipeatusest on üks kõrge taraga piiratud ala, mille ääres kasvab puu, mille üks võimas ja jäme oks sirutub nii kahe meetri kõrguselt üle tara kõnniteele ja selle oksa küljes on.....kiik. Nailonnööridega ja puitalusega kiik. Loomulikult kilkavad pojad rõõmust ning hakkavad üksteisele kiigel hoogu tegema. On reede ja rahvast kaheksa paiku tänavatel üllatuslikult vähe. Kontrollin kiike - sõlmed on tugevad, nöör terve.
Alguses mõtlen, et see on ajutine. Kuid laupäeval on kiik omal kohal, samuti pühapäeval ja esmaspäeval ja teisipäeval ja täna, kolmapäevalgi kõigub kiik tormituulega võidu.
Mingit seletust ma ebapraktilises kohas sellisele asjale ei leia, kuigi kaldun arvama, et võimalusi on:
1)mingi firma eeldatav reklaamitrikk
2)lähikonnas elava riigikogu liikme tähalepanuäratuseks soov kohtuda valijatega
3)osavasti kavandatav tähelepanu kõrvalejuhtimiseks läbi viidav manööver
4)võimalik märguanne suitsidaalsele inimesele nööri sihtotstarbelisemaks kasutamiseks
5)salaliku pedofiili plaan meelitada lapsi kiigele ja siis .. põõsasse?
Sõnaga, see kiik häirib mind, aga maha võtta ma ka seda väga ei tahaks, sest mine sa tea, mida see kõik tähendab.
Äkki on üks neid fantaasiajutu kombineerimisi, üks võimalus kirjutada pingestatud, kuid lõputa novell?
Igatahes on kiik ikka veel puu küljes.

teisipäev, 13. september 2011

Parim hinne võimalikest

Kümme aastat tagasi, TLÜ-s, esimesel kursusel ja üpris arglikult filoloogias õpingute sammukesi astudes, tundsin ma enamike kursusekaaslaste ees teatavat aukartust - nad olid arukad, asjalikud, tuubil teadmisi, mida minul enam/veel polnud. Loengutes vastati küsimustele ruttu ja teadlikult.Pingutasin, et olla tasemel. Kuid siis.. selgus, et minul oli kogemus, mis puudus neil - eksamisess. Ning üllatuslikult spurtisin ma edukuselt üsna sinna esiviie hulka. Keskmine hinne oli kenakene. Kevadsemestri tegin juba kergemini ja teisel kursusel vabastati mind õppemaksust - heade õpitulemuste eest. Olin toona oma eksamitulemuste üle pisarateni õnnelik. Esimene viis (tähesüsteem tuli meil vist kolmandal kursusel) pani käsi plaksutama ja plikalikult enda ümber keksima.Mäletan ka selgelt 18. jaanuari 2006. aastal, kui kärekülmas talveilmas oma bakalaureuse kaitsesin ja närvipingest kangete jalgadega trammi ei suutnud ronida. MA TEGIN SEDA!!! Ma suutsin täiskohaga töötades ja kahte pisikest põnni kasvatades ülikooli nominaalajaga lõpetada!!!
Kuid see pole minu suurim saavutus ja tegu. Vähemalt mitte vaimu,-ja teaduse maailmas.
Möödunud nädalal said mul mõlemad pojad lugemise ja koduste tööde eest emakeeles viie. Ja see on parim, mis kunagi seni juhtunud. Nende esimene viis. Minule parim hinne. Seni.

reede, 2. september 2011

Ametitest

Vahel on isa rääkinud mulle mõnest oma tööpäevast merelootsina. Nt talvel, kui rüsijääskuhjadest jõesuus on raske manööverdada laeva sadamasse ning loots peab libedal trapil turnides minema ning juhtima võõramaa aluse oma sadamasse. 
Öösel, külmas või nt suurema tuule ja tormiga. Vahel olen ma kuulnud tuletõrjujat rääkimas, kuidas eluohtlikust majapõlengust ei saadud kedagi välja tuua ja jäi vaid üle must keha õuele tuua. Vahel olen ma jälginud kassiiride tööd - piiks, piiks, piiks, piiks, kaup käib käte alt läbi, vahel elab närviline klient ennast vaesekese peal välja. Vahel olen ma mõelnud ise enda töö peale, mida teinud vahedega kokku nii 18 aastat ja mõelnud nendele verejooksudele, elustamistele, rütmihäiretele ja kõigele muule, mis tuletavad rangelt võttes meelde, et ma olen andnud ametivande ja seda rikkuda ei tohi. Ja vahel olen ma mõelnud sellele tööle, mida ma ka siin aastaid tagasi tegin, kui ma värisevi põlvi klassi ees seisin ning ennast igati kontrollides üritasin klasse käpa alla saada ja tegeleda maasoolalikeimaga ametitest - olla õpetaja. 
Ühes avalikus foorumis (perekoolis nimelt) tekitatakse perioodiliselt teemasid, et õpetajad ärgu unnaku. Nendel niigi hää amet - pool päeva vaba, terve suve saab ringi puhata, minegid muresid sellega ei kaasne. Võta aga palk vastu, tubane töö ja küll seda on kerge teha.
Kuigi ma ise mäletan sootumaks muud. Esimesed kaks kuud ma tulin vaimselt tapetuna koju ja palusin kaks tundi ennast mitte puudutada. Palusin raadio,- ja telksuvaba elu ning toppisin vatitupsud kõrva, sest koolile omane lärm ja sealne 45-minutiline rutt kuus-seitse korda päevas võtsid rohkem võhmale kui 24-tunnine kardioõeks olemine. Müra ja kära, kiiresti minev tunnipäev, pidev suhtlemine vähemalt saja lapsega ühe õppepäeva jooksul - need olid ikka väga keerulised. Ja algaja õpetajana oli üsnagi see töökavade koostamine, klassijuhatajaks olemine etc rasked. Pidev enese kehtestamine, pidev asjade selgeks tegemine inimestele, kes veel mitte millestki midagi ei jaga. Oehhh. Ja nüüd ei taheta õpetajatele seda väikestki rahanatukest juurde anda, sest polevat kuskilt võtta, aga .... mingeid imelikke TV projekte doteeritakse küll.
Ma ei tea. Kuidas meie ühiskond ikkagi ei mõista, et on osad sellised ametid, kelleta mitte kuidagi ei saa toime tulla. No õpetaja on lihtsalt üks selliseid ja aeg oleks riigiisandatel,-emandatel asuda mõtlema maa soola hoidmisele ja säilitamisele. Muidu on nii, et tõepoolest kogu helgem pool eestlastest suundub väljamaale suurt ja rasket raha teenima ning oma kodurahvale jäetakse vaid võimalus maitsetut pöialt vaadata.





neljapäev, 1. september 2011

Lehte pöörates

Mnjaa...Nihutasin seinakalendri punase ruudukese esimesele septembrile...Uskumatult kiire on olnud selle kella rutt ikkagi.Eile vaatasin poegade pidulikke riideid üle. Särgid on napiks jäänud. Suvel visatud pikkus - hea isu, liikumine, palju värskes õhus olemist. Ujumine ja jooksmine, porgand, kurk ja tomat, arbuus ja marjad, palju päikest, palju jäätist. Ja pikaks veninud juuksed. Ilmselt täna veel viimast korda pandi need pluusid selga, kuid jõuluks ja nendeks pidudeks (mis on tegelikult kohe-kohe) on vaja juba uusi pluusi.Oehh. Täna alustab kooliteed L tütar. E läheb samasse kooli, kus mina kunagi käisin ning täna astub see tirts siis oma esimesed sammud käänulisele haridusrajale. Ja mõtleks, ma nagu eile oleksin käinud L haiglas vaatamas, kui ta oma esilapsega oli maha saanud. Nüüd aga siis kool. Juba...Klutid läksid aktusele. Lilled käes, kotid seljas. Muide isal oli väga õigus, kui ta möödunud aastal need võrdlemisi odavad, kuid nägusad ja vastupidavad seljakotid ostis sõnadega : "Selle raha eest on siin kotti küllalt".Eks näis mis sest aastast siis saab. Nüüd hakatakse hindeid panema ning ilmselt võib sealt tulla nii mõndagi. head ja halvemat. Kusjuures üks imelik asi juhtus suvel - olles mõttetult mitmele logopeedile raha andnud, osutusin r-tähe õpetajaks ikkagi mina. Vanem poeg ütleb seda puhtalt ja pingutuseta, noorem on selle poole teel. Üsna kenasti tuleb see häälik välja klusiilide kõrval (kriitika, triikima, traktor), eesvokaalidega samuti (kirik), kuid tagavokaalidega on veel tööd teha.Esmaspäevast algab aga täisprogramm peale. Kolm korda nädalas ujumine, kool, kodused asjad, õppimine ja muidu möll.Oehhh.ja eks endalgi läheb elu taas kiireks, nii kiireks. kahju ainult et magistrantuuris ei saa jätkata - aega ja raha lihtsalt pole. Ning teaduskraad on teine tera, seda ei ole võimalik põlve otsas ja kuidagi moodi teha, seal peab süvenema ja tegema ja lugema ja olema...TTK on aga midagi veidi lihtsamat. M arvan vähemalt nii.