Minu blogide loend

esmaspäev, 29. august 2011

Silme ees mustaks

Tsahh - kapiuksed lahti, tsiuh-tsäuh ümbrikuks lapatud voodipesud, käterätid, vannilinad omale kohale, kõik rivid sirgeks, trahh - kapp kinni. Lops-lops masinast võetud asjad restile. Kurat, kellegi klots jäi jala alla ja kes ometi pani küpsetuspaberist korvikese lihtsalt niisama just läikima pühitud kamina ette?
Kill - koll nõud puhtaks, sähh- mähh noad sahtlisse, lusikad oma kohale, taldrikud virna. Nii kus on käärid? Polegi ühtegi? Pagan, köögi omad on siin ja ainult siin. Arglikult poetatakse punased, sinised ja siis need kirurgilised mulle köögilauale.
Ahh, et kass kraabib ust? No mis tal vaja? Pilk kellale - ahsoo, söögiaeg. Kausid tuppa, tulise vee alt läbi, trahh-trahh konserv lahti, lusikaga kõutsile ninaesine, piim teise nõusse, pauhh-krauhh kausid õue.
Ahh et ilm kisub vihmale? Pole hullu, murukäärid või hekikäärid vms kätte ja paekividest laotud peenraservad raginal ja ruttu tasaseks. Kas niiduki jõuab välja tuua? Murelik pilk taevasse -ei tea, vist mitte, ehk homme.
Juba hakib nuga kapsast, klõbiseb porgand ja kartul, juba töötab pliidi teine auk ning hakkliha säriseb pannil. Soll- sahh potti vesi ja pulgongiks materjal sisse. Köögivili pudiseb ühes kuhjas, liha siriseb omal toonil. Pesumasin piiksub ning vaja oleks veel tõmmata üle toapõrandad.
Üks trumlitäis lätsub kaussi, kauss rändab tuppa. Tolmuimeja sisse. Üheaegselt saab valmis potis köögivili ja puhtaks vaibad.
Ema kiirustab. Prügikott vahetada, külmikus on midagi riiulile langenud, vaja sellest lapiga üle käia.
Sooh, tund täietud tihedalt ja möödas.
Tundub nagu veidi hüsteeriline tegutsemine, eksole?
Tegelikult pole siin hüsteeriaga midagi pistmist. Vahel on emad veidi endast väljas, naised närvilised, tüdrukud tigedad. No on igasugused asjad, mis joovad su tundepiirid eest ära ja sa paned tähele, et hääl on kõva, käed liiguvad vahel lausa sihitult siia ja sinna ning üks väheldane närv paremal kulmul teeb mingeid oma trikke. Selliselt tobedalt, jättes mulje oma iseseisvast jalutamisest.
Sest... miks? Sest millal sa tead öelda, et pidu läheb käest ära ja lõppeb nt kohupiimaga kõnniteel ning kellegi üksiku sandaaliga postkasti juures? Siis ongi pärast silme eest must. Lihtsalt nii ongi.

esmaspäev, 22. august 2011

Läinud see puhkus ongi

Seitsmenädalase puhkuse viimane päev. Sedasi pikalt peesitada sain ma tõenäoliselt viimati kuskil algklassides, sest hilisemad laagrid ja esimesed töökohad võtsid oma osa. Mida ma siis tegin üldse? Selle suvega ja ajaga? Mida ma jõudsin?Igatahes linnakodu on nagu külalishoov, pidevalt tulevad siia inimesed, viibivad ja lähevad. Sõbrad peredega muidugi eelkõige, poegade sõbrad, vahel astub sekka mõni sugulane läbi ja no siis selline 'ei liha ega kala' mees. Sõber nagu pole ja armukeseks ei küündi, vaenlane ammugi mitte. Kuna aga ta minust noorem ning oma pere poolt kuidagi laokile ja ripakile jäänud, siis on ta pigem sellise noorema õe või venna rollis. Korda paaar üritasime mingit teemat välja pigistada, kuid kui ikkagi tõmme ja keemia ning silmades SEE puudub, siis pole ikkagi midagi teha. H pole kordagi saanud läbi astuda. Korra võtsin juba ühendust, et teada, mida see armastaja siis ka teeb, sain napi vastuse,e t temal olla närvid korrast ärra ja tema joob. Well, ei hakka mina kellegi närviparandusasutuseks, mul endalgi need tihtipeale viimase vindini teravad ja pinge all.Aga kokkuvõtteid tegeva inimesena ma siis resümeeriksin pisut - sain tehtud puud ja korda krundi põngapealse; sain parandatud kõik katkised ja vanad; katkised või vanad või siis lihtsalt vanad raamatud; sain sorteeritud pesukapid; korrastasin tööriistakapid; komplekteerisin nõud; lihvisin ja õlitasin telekakapi. See, et vennas vuntsis köögi ja vannitoa üle, see oli muidugi suur asi ja isalt kingitusena tulnud täispuidust köögimööbel....Lisaks sain ma joone peale ligi 50 aastat emaperelt korraldamata albumitega. Fotod on sorteeritud, komplekteeritud. Igale leheküljele tuleb juurde info - kes on pildil, miks, kus.Aga nagu ma juba korra siin kommenteerisin, et keegi pole enne mind eriti vaevunud seda infot kirjutama, siis ma teen nagu omamoodi kaks või isegi kolm kärbest ühel löögil - albumid teemade järgi (pulmad, matused, ema looming, perepildid, venna album, poegadele, endale etc,e tc), ning kronoloogilis-ajalooline materjal juures, et tulevased põlved ei peaks kiruma ja vanduma, et see on nii või naa ja miks ei tehtud seda või toda...No samuti ma arhiveerisin isakodus asju, sättisin kappe ümber ja korraldasin nõusid ning fotosid.Muidugi sai veel rannas käidud ja rattaga sõidetud, järves ja meres ujutud, muru niidetud, uusi kooke küpsetatud, poegadega logopeedilisi harjutusi tehtud, raamatuid loetud, arbuusi söödud. Võimeldud ja kehakoorimisega enese välimust ja tervist parandades.

Doonoriks käisin, Vabaduse laulul käisin, külas käisin. Ja mis muidugi kõige olulisem - ma sain lihtsalt puhata. Ometigi kord tunnen ma ennast jälle reipa ja särtsakana, valmis minema tööle ja sulpsama ülepea tegevustesse. Sügis tuleb tihe igatahes


kolmapäev, 10. august 2011

Kes ma siis ikkagi olen?

Mitmel korral, kui ma olen oma sotsiaalse ja bioloogilise kuuluvuse, seosed religiooniga ja poliitikaga paika pannud, mõelnud, et milline on minu maailmaline filosoofia? Olen ma peen udutaja, kellele meeldib epikuurlaslikult targutada hea söögi ja joogiga, taustaks maitsemeelne muusika ja kaminatuli?Olen ma thomasmorelikus Utoopias elav ideeinimene? Olen ma viimase veretilgani aatemees? Olen ma roosaprilselt ilma vaatav optimist ja läbinisti positiivne inimene, kes arvab, et paremad päevad on veel ees? L, see minu hüva sõber ja ilmselt parim, kes kunagi olnud, leidis eile, olles ise idealist-naiivik - lootes alati üha paremat ning olles uksumatult sinisilmne inimeste hääduse osas - realist-konkretisti jooni. Täpne oma määratluses, tuleb leida, et tõepoolest, seisan kahel jala maal, ei taha eriti mingeid oletuslikke ja umbes tehtud otsuseid ning parema elu nimel ja kaunima kodu saavutamiseks tuleb tööd teha ja ränka vaeva näha õnneks ning rahuloluks.Kord juhtus nii, et kellapealt planeeritud seminar magistriõpingutes, kus oli minu kord teha ettekanne (tuleb tunnistada, et teemat ma enam ei mäleta, kuid see oli intrigeeriv) ja ma pidin tookord olema tööl. Sai siis sedasi planeeritud, et ülemus võttis mul tööpäeva tunnivõrra lühemaks, minul oli takso tellitud ja ma pidin sisuliselt juba lahkuma oakonnast, kui üks haige, kellel oli veidi imelik ilme, läks väga halvaks. Ta sai käte vahel infarkti ning sellel ajal, kui tegelikult pidin juba jalutama keeltemaja kolmandale korrusele, pumpasin ja puhusin eluvaimu haigele sisse. Kõik läks õnneks, käigupealt vahetatud riided ning kümme minutit hiljem olin juba seminaris, hilinenult küll aga siiski. Vabandasin oma viibimist, hingeldades seletasin, et näed just tulin reanimeerimast ja kaks minutit, ma kogun ennast ning siis võime alustada.Igatahes toonane seminar õnnestus suurepäraselt, materjalid olid ette valmistatud ülima täpsuse ja põhjalikkusega ning loomupärase esinemisjulgusega nakatasin ma kursusekaaslased tõsisesse vaidlusesse. Järgmisel seminaril küsis õppejõud, kas ta oli ikka õigesti mõistnud - ma olin seminari saabunud patsiendi elustamiselt. Saanud jaatava vastuse, imestas õppejõud, miks nii reaalse ja inimliku töö kõrvalt õpitakse nii udust asja, nagu seda kirjandusteadus sisuliselt ju on?.Vastasin, et meditsiin on kui pikaajaline abikaasa, kelle rüpes saab tunda turvalisust ning kirjandusteadus on kui kirglik armuke, kelle seltsis leian põnevuse, ohu, meelelisuse etc.Tegelikult ma laveerin selle kahe eriala vahel ega tea, kuhu ma ikkagi kuulun, kuigi mind visiitkaardina saatev realistlikkus saadab nii siin kui seal. Ja seda nii 'siin kui seal' saab võtta mõlemat pidi, kumb just esimesena meeldib.Ma olen otsekui ühiskondlik hermafrodiit, kes kandes endas mõlemale soole omaseid tunnuseid (parafraseeri: kannan mõlemale erialale omaseid tunnuseid), on jäänud lõksu iseenda tegude ja mõtete maailma.

teisipäev, 2. august 2011

Miks fotodele taha ei kirjutata, kes on pildil, millal ja miks foto tehti?

Täitsa masendus tuleb peale. Vanaema fotoalbumid on täis põnevat ajalugu, aga lihtsalt ei tea, kes pudenes sellelt poolikult fotolt, kes on see õnnelik abielunaine oma väikese beebiga või mis seltskond see nendes ühetemoodi triibulistes võimlemisriietes metsaserval seisab? Kes on need noored ja naervad mehed? Kelle ümbert hoiab kinni vanaisa ühel rahvarohkel üritusel - laadapäeval, mingil hobunäitusel vms?
Oehh, see on lihstalt vitsaväärt, kuidas me ei oska hoida suguvõsalugu. Tõsiküll ma enam ise sugupuu koostamisest huvitet pole, sest ..noh juhtus asju, aga see ei tähenda, et ma oleksin kuidagi hoolimatu või mõtlematu oma mineviku, oleviku või tuleviku suhtes. Nt ema tööalbum, kuhu ma koondasin fotod, kus peal ema maalid, tema näitused, need korrad, kui ta kuraator teistele kunstnikele ühes galeriis oli või kui ta oma lilleäri pidas, omal ajal üsna kõrgel kohal riiklikus kindlustuses töötas ja erinevatel üritustel eksklusiivsete riietega ennast ja asutust esindas - kõik on ühes suures nahkalbumis, mille ma varustasin lisaks ema portreedega ja kirjutasin, kellega tegu, kes olid vanemad, kes oli abikaasa, kes lapsed. Fotodele kirjutasin juurde infot, mida teadsin ja mäletasin, varustasin aastanumbritega.
Sama tegin venna pulmafotodega.
Suur hulk on matusepilte ja pulmapilte. Keda maetakse, kes abiellub - oehh, miks inimesed ei viitsi informatsiooni talletada ja lisada. Mälestuseks Viivelt Vollile - see ei ütle mulle midagi..
Ning nüüd tuleb oluliselt appi üks seik - mulle heideti terve lapsepõlve ette, et ma toppisin nina igale poole ja kuulasin pealt täiskasvanute jutte. Haa, nüüd on selles tõsiselt suur kasutegur saanud, lisaks toimib hästi minu mammutmälu. Ma tean rohkem jutte, mälestusi, pärimusi ja legende, kui keegi teine. Lisaks on veel see, et emapoolse suguvõsa välised tunnused ja geneetiline pagas töötavad hästi ning veri tunneb piltidelt vere. Küll mitte nendelt, mis kuuluvad 20.sajandi algusesse - nendelt võõrastelt ja kuidagi kalgilt jäädvustatud nägudelt ei oska ma midagi välja lugeda. Kuigi mäletan oma lapsepõlvest kolme-nelja fotot, millle peal oli olnud keegi kõuk ja nüüd ma siis luubiga neid fotosid uurin ja teabekilde kogun. Tõenäoliselt saaks minust väga hea CSI spetsialist....

esmaspäev, 1. august 2011

Kärbes

Milline ärritav putukas see kärbes on!! Võiks ju saada puhkuse ajal piisavalt magada etc, kuid iga jumala hommik ajab mind üles kellegi tüütu põrin ja väikeste vastikute karvaste jalgade kõdi põsel või olal või jalal, mis teki alt väljas. Nüüdki ma ajasin lihtsalt mööda tuba taga seda jälki elajalooma. Ei saanud kätte, kusjuures. Ja saatuse imeliku irooniana tuli mulle meelde aastatetagune lugu.
Olin siis seitsmenda klassi õpilane, pahuksis matemaatika ja süvendatud saksa keelega. Kuid humanitaarained ja loodusteadused polnud siiski vastukarva. Ja meil oli sügisesel poolaastal eesti keele õpetajaks nüüdseks kadunud näitleja Sulev Nõmmiku tütar. Võin mäletada nime valesti, aga äkki oli Marju või Maris Nõmmik. 
Isa moodi tütar oli igal juhul. Ja tema oli selline loomupärane boheem, kes luges meile Puškinit ja lasi kirjutada erinevasisulisi kirjandeid suhteliselt vabadel teemadel. 
Ükskord oli teemaks "Minu eelmine elu" ja mina kirjeldasin oma päeva kui kärbes. Mäletan esimest ja viimast lauset: "Ärkasin üles, sirutasin välja oma kilejad tiivad ning pesin puhtaks tagumised koivad./.../Käis hele plaks ja ma tundsin, kuidas elu minust välja voolas." 
Õpetaja luges selle kirjandi ette ja sain väljateenitud viie. Tema oli ka esimene inimene, kes märkas minu omanäolist keeletunnetust ja soovitas tulevikus mõelda kirjutamise peale, väitis, et mul olla annet. Võib-olla tõesti. Ja kui kahju mul on, et seda kirjandivihikut mul alles pole, kuigi ehk ma süüdan sügavalt meenutades selle loo üüesti üles kirjutada. ja kui ma nüüd mõtlen, et vaevalt ma varateismelisena midagi Kafkast ja "Metamorfoosist" kuulnud olin, kuid ilmselt polnud ma inimestest ainus, kes mingit looma jälginud oli ja ennast temaks mõelda suutis.
Kuid igatahes see tänahommikune kärbes tõi meelde need ülejäänud kärbsed minu minevikust ja ma mäletan, kuidas emaema maal kord nädalas aknad ja uksed sulges, elamise ajalehtedega kattis, kõik kohad dihlofossi täis lasi ja meie sellel ajal olime sunnitud tunnikese õues olema. Tund hiljem jäi üle vaid surnud kärbsed maha lükata ajalehtedelt, laibad kühvlile pühkida ja ahju ajada. Mõtlen nüüd, et ilmselt toonased maasuved viisidki mind nii kaugele, et lakkamatault kõiki sääski ja parme ja kärbseid ja kiile ja mesilasi ja herilasi ja vaablasi enda ümber sumisemas, pirisemas ja sudisemas kuuldes arvasin ennast mõningal määral nende olematu hinge salasoppe tundvat ja teadvat..
Nojah, sedasi selle kärbsega on. Igatahes üks jõllitas mind oma saja silmaga riiulilt ja ma mõtlen, et kuhu ma selle lapatsi ikkagi panin....