kolmapäev, 20. juuli 2011

Pänd

Eile pärastlõunal andis vanem poeg mulle ühe lehe, kuhu oli peale kirjutatud (kergelt au pihta käivad ortograafiavead, kuid mis parata!): "Täna kell 20.00 otab Villandi mante 1, teniseväliakul pänd". Eilne esitlus oli nagu soojendus või nii, pärispänd oli täna.
Põhimõtteliselt ronisid minu pojad papa vana Fiati katusele, mikokonideks (poegade sõnastus) kohandatud golfikepid käes, trummidena tamburiin ja vana kohver ning pidu võis alata. Viis laulu; "Selver", "Saku originaal", "Põld", "Prügikoll", "Korvpall", "Jalgpall", "Puu". Viis on enam-vähem üks, sõnad asendusid vastavalt vajadusele ning ema ja papa fännasid esitust.
Tegelikult aga hakkas mind hoopiski kummitama seal üks küsimus - kust pärineb julgus sedasi esineda? Turvaline keskkond on, sellest saan aru, kuid kas see on minult põlvnev? Mäletan ennastki esinemas ja julgelt luuletusi lugemas, vennaga tegime ka vist kunagi mingit mussi, aga mitte sedasi teiste ees....
Oehh see õnnis ja vahva lapsepõlv...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...