Minu blogide loend

neljapäev, 28. juuli 2011

Toimetused

Selle suve üle oleks patt nuriseda. Mõnusad vihmasabinad ja äikesetormid vahelduvad kirgaspalavate rannailmadega ning inimesed veedavad enamik ajast ennast meretuulte käes jahutades ja vette kastes. Ning suvel näevad inimesed oluliselt paremad välja - päevitunud, saledamad, enam-jaolt ka ilusamini riides.Kuid rangelt ennast kohustades ja vastutustundlikult majasse ja selle pidamisesse suhtudes eiran mõnikord järjekindlalt tõmmet kaduda linnast liivale peesitama ja olla üks mere ja tuule ning päikesega. Ohates surun alla tungiva vajaduse pikutata, sest mul kapid ja konkud ja sahtlid, mis vajavad kõikjal korraldavat ja reglementeerivat kätt. Juhuslikult MINU kätt.Ja nüüd viimastel aegadel üldse, kui ema surma järgselt olen ma Tondi pärisperenaiseks muutunud (parafraseering Kibuvitsalt ja viide "Paradiisi pärisperenaisele"), tunnetan oma selgust, õigust, maitset ja vastutust väga tõhusalt.Pidevalt pean olema tegevuses, tassin, kannan, annan, kraamin, nühin, koristan, sorteerin, puhastan, asetan.Niidan muru, valmistan küttepuuplatsi ette, pesen terrassi, lõikan aia vahelt tänavale ulatuvaid oksi, pühin pudenenud pärnaõisi, paigutan tööriistu kättesaadavamalt, mugavamalt, praktilisemalt.Sama oli tegelikult isakoduski. Seal pole samuti seda pärisperenaist ilmselt viimased 20-aastat olnud ja kuitahes tegus ja hakkamasaav üks mees pole, on asju, mida teevad ja märkavad naised rohkem, kui mehed ja no ütleme nii leebelt, et on mehi, kelle jaoks on mõned kruvid, karbid ja paberid sekundaarsed ja ning kõik muu primaarne. Mis iseenesest pole vale, sest mõne mehe tutvuskonda kuuluvad nt järeltulevad naised, kes suudavad kaoses luua korra ning sorteerida kärme asjalikkusega kapid sirgeks ja õigeks. Ning loomulikult pole kumbagi sisuliselt laiaulatuslikku majapidamist lihtne hooldada, kuna mõlemad - nii emakodu kui isakodu on vanad, reumast rappuvad ja jahedad majad, kuid neile on nüüd hakatud tegema kergemat ravi ning isakodu on kauniks toimetatud.Et isa toel ja najal ning venna füüsilise abiga, mida lihttööliseks kõrval, on emakodus restaureeritud uksed, ehitatud kamin, tehtud korda köök, vahetatud uksed ja aknad, ehitatud terrass, võetud maha vana kuur, tehtud suureks ja ühtseks poiste tuba, tehtud kenake kompostimüür, istutatud kuusehekk.Toimetamist on olnud, seda tuleb veel.

neljapäev, 21. juuli 2011

Hääled suves vms

Igal suvel on periood, kus ma olen mõttelaisk, ei viitsiks tegelikult ridagi virtuaalsele ega pärispaberile tähendada, kuid mõnikord hüppab mulle ette hetk, kus ma tunnen, et nüüd, vot nüüd peaks selle minuti kuidagi enesele, enesesse, teistele ja teistesse kandma. Nt eile hilisõhtul ja ka praegu, varahommikul. Isakodu rõdul seista ja vaadata taamal laiuvate rabade kohalt tõusvat roosakat udu ning kuulata kurgede ühtlast kluukimist. Neid võis seal olla nii viis-kuus kurge, kes üksteise võidu häälivad ja midagi veel teevad, sest ma neid ei näe, kuulen vaid.
Siis huikas lähedal asuvas salus öökull oma üsna äratuntava uhuuu ning ritsikad saagisid maja ümber. Igasuguses koloratuuris. Külaserval haugatas üksik koer, tuul sahistas haavalehtedes, mürinal sõitis mööda rauda täis kaubarong.
Nüüd säutsub, sahiseb, siristab, mühab, sumiseb, nagiseb mu ümber terve suvine varahommik.
Maja on vaikne, sest sealsed elanikud on alles unedehõlmas, kuid külakuked, üksik lehm ja sookured ikka ja jälle teevaad ja toovad kuuldavale oma helisid, neile liigiomaseid ja pean tunnistama, et üsna helisevaid loomepalu. Ja rongijaama kõlarist tuleb juhiseid, millisele perroonile minna, et sihtpunkti jõuda.
Oli üks film siin mõnda aega tagasi "August Rush" - poisisist, kelle ema on tshellist ja isa rokkbändi solist. Tema vanemad kohtusid ühel peol, kuid nad põgenesid mõlemad New Yorgi'le nii iseloomulikule katusele ja armusid ning armastasid, saateks tänavamuusiku suupillilt tulev "Moondance". Tshellist avastab peagi, et ta on rase, kuid teda ootab ees hiilgav muusiku karjäär ja isa pole selle lahendusega üldse nõus. Mingil põhjusel juhtub nii, et naine sünnitab enneaegu ja pärast sünnitust isa väidab, et laps sündis surnult. Tegelikult aga andis ta lapse adopteerimisagentuurile.
Ja sellest poisist sai kummaline laps. Musikaalselt ürgandekas, hingeliselt tasakaalukas ja üsna keskendunud ühele - muusikale. Mingite erinevate sekelduste läbi satub ta New Yorgi Central Parki ja sealt muusikaga tegelevate tänavalaste ja neid kureeriva Wizardi (võlur?) juurde, veel mitmete keeruliste sekelduste kaudu ja Evanist (nii on poisi nimi) saab ühe maineka muusikaakadeemia noorim õpilane. Ja mitte ainult õpilane, vaid üks õppejõududest märkab tema konspektide hulgas orkestriplaane ja noote ning leiab, et poiss (kes nüüd esineb August Rushina) väärib väikest tähelepanuavaldust kontserdil, orkestrit tirigeerides ning tshellistiks palutakse ... tema ema.
Kontsert kestab ning samal ajal New Yorgis viibiv endine solist, isa, märkab juhuslikult kontserdikuulutust ja oma kunagise armastatu nime. Ta tõttab kontserdipaigale, teineteises kuuljajate hulgas seistes, kuulavad nad oma poja loomingut, kus on esindatud ja ühtseks komplekteeritud kõik eluhääled, igasugune onomatopöale iseloomulik tunnetus ja jäljendus. Kontsert on muidugi vägev ja isa ning ema leiavad ennast taas ja ilmselt ka saavad oma pojaga kokku.
August oli täiesti ebatavaline ning ma siin erinevaid kraaksumisi, sibinaid ja vurinaid keski kuulan ja kuulan ja mõtlen, et neeed hetked peaks ikkagi kuidagi salvestama, sest nende kõla on kuidagi isemoodi.

kolmapäev, 20. juuli 2011

Pänd

Eile pärastlõunal andis vanem poeg mulle ühe lehe, kuhu oli peale kirjutatud (kergelt au pihta käivad ortograafiavead, kuid mis parata!): "Täna kell 20.00 otab Villandi mante 1, teniseväliakul pänd". Eilne esitlus oli nagu soojendus või nii, pärispänd oli täna.
Põhimõtteliselt ronisid minu pojad papa vana Fiati katusele, mikokonideks (poegade sõnastus) kohandatud golfikepid käes, trummidena tamburiin ja vana kohver ning pidu võis alata. Viis laulu; "Selver", "Saku originaal", "Põld", "Prügikoll", "Korvpall", "Jalgpall", "Puu". Viis on enam-vähem üks, sõnad asendusid vastavalt vajadusele ning ema ja papa fännasid esitust.
Tegelikult aga hakkas mind hoopiski kummitama seal üks küsimus - kust pärineb julgus sedasi esineda? Turvaline keskkond on, sellest saan aru, kuid kas see on minult põlvnev? Mäletan ennastki esinemas ja julgelt luuletusi lugemas, vennaga tegime ka vist kunagi mingit mussi, aga mitte sedasi teiste ees....
Oehh see õnnis ja vahva lapsepõlv...

esmaspäev, 18. juuli 2011

Puhkamisest

Poleks unedeski osanud arvata, et kõik see kokku, mis toimub, võib olla säherdune mõnuungas. Suvi on kaunis, ilm on enamjaolt hea, mul on uhke köök, ma sain esimesena sisse tasuta kohale ja sinna, kuhu ma tegelikult nii väga poleks tahtnud õppima minna, kuid tuleviku huvides oleks hää kindlustada tagala.
Arbuus - see külm ja karastav ning nagu mõnest portaalist ma kirjutist sain kaeda - tülitekitav toidus on igapäevane. Käin veekogusid mööda, päevitan, purjutan, võõrustan, loen, kirjutan, tantsin ja võimlen. Ikka hommikuti.
Puhkamine võib olla ikka mõnusasiselt toimekas.

pühapäev, 10. juuli 2011

Mõistes 'läbitantsitud taldu' ja 'pidu kestis hommikuni'

Vot mis tähendab, kui on suvi, on seltskonda, on kohta ja aega!! 
Kaks päeva kestnud EÕL suvepäevad Nelijärvel ja tulemuseks on tulitavad tallad, parmusöödud sääred, kangeks tantsitud puusad ja hulk vahvaid hetki peas keerlemas.
Seda, et ma pidulemb olen, ei peaks vist ilmselt minu tuttavaid eriti üllatama. Kuid et ma olen võimeline igasuguse ergutusvahendita viis tundi jutti tantsima kord bändi, kord diskori muusikaga, et olen võimeline teatevõistlusel paduvihmas tunde fikseerima aegu ja olema igati asjalik õhtujuhi assistent, kes ergutab terve platsitäie inimesi tantsima, kes keelab pimedas järve ujuma tulla tahtjaid igasuguste kehakatetega vett liikumast.. Keegi, kes pilkases vees ujub põiki üle järve ja tagasi, kes õpetab hommikutervitusi ja on viimane, kes viie ringis varahommikul oma tuppa jõuab..
Ahh, mis ma lobisen, tegelikult olen just olnud selline inimene, kes nii teeb. Kusjuures oli kummaline, et enamik küsis, et kuidas siis on, kas pea on ka väga haige?
WTF???
Kaks lonksu vermutit nüüd küll pead haigeks ei tee. Vähemalt mitte sellele, kes ennast stagnaaja õe kitli all, taskute küljes korntangid ja peas punase ristiga müts, hommikust hommikuni higistab, on rakkes ja muidu toimetamas..
Uusi tuttavaid sain ka. ja elamusi ja kogemusi. ja üldse. lahedad minutit möödusid lennutiivi

esmaspäev, 4. juuli 2011

35

Selline ilus ja ümmargune number. Naisel pidi olema põnevalt hea aeg.   Ja tuleb tunnistada, et jah, mitte halb....
Sedasi siis.Enesele on muidugi narr õnne soovida, kuid sellegipoolest - miks ka mitte. Palju õnne, mina. Et siis soovin õnne sellele naisele, kes majutab ennast minu kehas, on hallanud minu tunded ja mõtted, kes hingab minuga ja viskab nalja, vahel võtab kätte ja võtab märjukest nii, et polkat tantsida kell kolm oma suures toas pole üldsegi mitte kummaline ja veider. 
Et see naine minus on olnud perioodiliselt äkiline kui veepiisk kerisel, olnud nutune ja olnud õnnelik, olnud murelik, olnud mõtlik ja usin, laisk ja naljakas, põnev ja igav - kõike omal ajal, vahel aga ühel ajal. 
Õnnitlen ennast, õnnitlen sügavalt.