Mäletan seda hetke praeguseni erilise selgusega, kui mulle näidati 25.08.2011 22.23 esimest poega ja 22.25 teist poega. Kogu sellest pöörasest valust ja ebameeldivusest (tore on lapsi teha ja nende liigutusi üsas tunda, vahva on jälgida laste arengut ja kasvamist, sest lapsega kasvad ja arened ise etc, etc, etc, kuid sünnitamine......) ähmasena, tuli tookord õhtune uni üsna varakult ning hommikul sai alles mindud ja lastetoas vaadatud üle oma kaks poega - kummalgi viis ja viis, viis ja viis, üks ja kaks. Kisa tegid, kuulmine näis olevat koraas, sünnihinne 9 10-st. Noore emana ma muretsesin pidevalt, kas ikka nad hakkavad silmi fokuseerima, kas nad hakkavad õigel ajal pead hoidma, keerama, pöörama, roomama, potile ja lusikaga sööma. Areng oli sõna-sõnalt, kuu-kuult selline, mida kirjeldab mistahes lastest rääkiv käsiraamat. Kõndimine, hüppamine, jooksmine, ronimine, asjade kiskumine - kõik, kõik, kõik nagu kirjas pidi olema.
Olen olnud iga hetke eest Looduse Tahtele tänulik, et mul on sedamoodi vedanud.
Ja eile tundsin ma oma tänumeelt eriti ohtralt. Tulin oma poeringilt ja sattusin kokku naabruses asuva kooli õpilastega.
Nad on ..eee... leebelt väljendudes need lapsed, kellel sündides ei vedanud terveks tunnistamisega. nad on erivajadusega lapsed. Neid oli nii kümmekond ja nad kõndisid hanereas kooli tagasi. Tänuväärt tööd tegevad õpetajad olid nendega ja vestlusest selgus, et oli käidud kusagil ekskursioonil. Lapsed olid õnnelikud, kuid nende välimus ja kõnnak ja pilk ja jutt ja kõne.. Mõne lapse puhul oleks ilmselt olnud targem teha looduslik valik, kuigi, kes olen mina, et selliseid asju öelda?
Mul on nendest siiralt kurb meel, nad on niii õnnetud olevused. Jaa, nad on kelelgi lapsed ja venand ja õed, nad on inimesed, kuid nad on erivajadusega ja nende kasvatamine, nendega tegelemine on pikk töö. Nendega tegelevad kõikvõimalikud spetsialistid ja nendele antakse aega ühiskonnaga kohanemiseks, nad on võimelised isegi teatud piirini tavaklassis õppima, kuid mul on süda kurb, nii kurb.
Oma tugevat, tervet ja seni veel noort keha tunnistades ja tunnustades olen õnnelik, et minu ilmalekantud ihuvili sündis võimalusega olla terve, nagu ma isegi.
Olen olnud iga hetke eest Looduse Tahtele tänulik, et mul on sedamoodi vedanud.
Ja eile tundsin ma oma tänumeelt eriti ohtralt. Tulin oma poeringilt ja sattusin kokku naabruses asuva kooli õpilastega.
Nad on ..eee... leebelt väljendudes need lapsed, kellel sündides ei vedanud terveks tunnistamisega. nad on erivajadusega lapsed. Neid oli nii kümmekond ja nad kõndisid hanereas kooli tagasi. Tänuväärt tööd tegevad õpetajad olid nendega ja vestlusest selgus, et oli käidud kusagil ekskursioonil. Lapsed olid õnnelikud, kuid nende välimus ja kõnnak ja pilk ja jutt ja kõne.. Mõne lapse puhul oleks ilmselt olnud targem teha looduslik valik, kuigi, kes olen mina, et selliseid asju öelda?
Mul on nendest siiralt kurb meel, nad on niii õnnetud olevused. Jaa, nad on kelelgi lapsed ja venand ja õed, nad on inimesed, kuid nad on erivajadusega ja nende kasvatamine, nendega tegelemine on pikk töö. Nendega tegelevad kõikvõimalikud spetsialistid ja nendele antakse aega ühiskonnaga kohanemiseks, nad on võimelised isegi teatud piirini tavaklassis õppima, kuid mul on süda kurb, nii kurb.
Oma tugevat, tervet ja seni veel noort keha tunnistades ja tunnustades olen õnnelik, et minu ilmalekantud ihuvili sündis võimalusega olla terve, nagu ma isegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar