reede, 17. juuni 2011

Teine päev. Kihnu

Sedasi siis. Hommik algas jahedalt ja udus. Külalismaja on kütteta ja perenaise mured - kõik hommikul puhtaks, kammida, pesta ja sööta ju vajalik teha. Pererahvas hoiatas, et nemad on hilised, eks ma siis sedasi vaikselt hiilides kööki hommikusööki tegema läksingi.
Igaljuhul kaheksa olime taas majaka juures, kus isa, nägemata ühtegi laeva silmapiiril, näitas meile suuna, kus sõitis laev. Kümmekond minutit hiljem oli näha ka väikene laevakujuline täpike...
Kivid olid ilusad - igas suuruses vedeles neid jalge ees ning poegadega sai mängida mängu - hüppa kivilt kivile. Ro võitis, võistlushimuline nagu ta on.
Surnuaias käies - õigeusuliste haudadel, nagu näha võis - oli loomulikuks käiguks Kihnu Jõnni 92. aastal koju jõudnud säilmete matmispaiga külastus. Rahvamaja seintel oli käsitööasju ja muuseumis peegeldati mitmekülgselt kihnlaste üsna rutiinset elu. Kuigi pulmakombed on neil ebatavalised ja osad jooned kogu nende saarele omases kultuuris meenutab mitmeti juudi pärimusest kuuldut, aga mine sa tea...
Kursna kõrtsu toidud pole pahad, siinsed poed on mitmeti varustatud.
Uurisin pererahvalt prügiteenuste kohta - sain põnevat materjali.
Samuti osutus nende tütar üheks usinamaks kohaliku kultuurielu edendajaks, olles SA Kihnu Kultuuriruumi juhatajaks. Tubli ja mitmekülgne perekond.
Mitmest majapidamisest möödudes, korralikke õuesid ja paate ja võõbatud seinu nähes, jäin mõtlema, et kus peatus Parijõgi. "Maaleivast" loetud tulid muuseumis elavalt silme ette.
Kui hommikul lubas, et lõuna paiku hakkab saartelt sadama, siis nüüd on tõesti tõsi.
Istudes 15.56 17.06.2011 pererahva elutoas ja klabistades läpakat, tuleb tõdeda, et akna taga rabistab vihma ja kerge tuuleke on tõusnud.
Perenaisega lubasime õhtul kooki küpsetada - seegi omapärane kogemus tulemas.










Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...