neljapäev, 23. juuni 2011

Segunenud peatõst

Ülla-ülla ei tee kellelegi see, et enamik maailma rahvastest on segunenud/segunemas. Puhtaid rasse ja khm-khm-khm tõuge jääb järjest napimaks, mis on ühtepidi hea ja ühtepidi mittehea. Veri tugevneb, geen kindlustub, huvitavad kombinatsioonid löövad välja ja tulevad erinevad kokteilid (jube ketserlik märkus inimeste suunal, aga no mis sa hing hädaga teed). Mingid eelnevad esivanemad põimuvad ja löövad põnevalt välja.Üks legend emapoolsest suguvõsast räägib seda juttu, et kuskil üks nendest sajast kõugust olla doni kasakate järeltulija. Isapoolsest sguvõsast on aga teada, et isaema isa olnud poolakast valgekaartlane. Igaljuhul on lood aga sedasi, et minus on mingi imelik äkilisus ja temperament sees, mis aeg-ajalt ennast vaatamata minu välistele püüdlustele püsida vaikne, viks ja viisakas naisinimene, teravalt ja tuliselt välja lööb. 
Ja ust prõmmima paneb. Ning soovitab ülemuse pikema jututa põrgusse saata, kuid seda ma ei tee. Kuid seda üllatavam on, et enamik kolleege tunneb mind kaheksa kuni kümme aastat ning nad ikka ohivad perioodiliselt, et ma olen nii äkiline inimene.WTF?? Nüüd alles kogesite seda või? Kümme aastat pole märganud ja nüüd lõi äkki välja?Oehh..Ega see tegelikult pole halb. Ema hinnangul olin ma kõige julgem laps, kellega ta kokku oli puutunud. Et ei kartnud külalisi, ei kartnud esinemisi. Ja ega nüüdki ei karda ma ennast piinlikult paljastada a la mul on häbi, kui mu pisaraid nähakse. Mis siis? Kas sellest muutub midagi? Päike ei paista enam? Maa ei keerle ega pöörle? Suvele ei järgne enam sügis?No ja vahel ongi nii, et see äkiline minu sees tõstab pead ja muutub üllatavalt kiiresti tuliseks muinasloomaks. Eile ma teesklesin uksega tulletõmmet ja sain poole päeva töö tehtud ühe tunniga, sest viha annab inimesele jõudu ja temperamenti maanda ikka õigesse suunda.Oehh...aga tööd on tänu Keilale nüüd nii palju, et ei tea kuhu joosta või mida teha. Õhtul, trammipeatuses tudisevad põlved alla nagu saja-aastasel. Pea puudutab patja pool kümme ja enne seitset ma asemelt üles ei tõuse. Masendav eksole?


Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...