kolmapäev, 29. juuni 2011

Keeldun inimestele otsa vaatamast ja halbu mõtteid temast mõtlemast

Enam ma seda teha ei julge. Kõik. See on lihtsalt juba absoluutse hirmu tipp minu elus. Vaatan inimesele otsa ja mõtlen mingil põhjusel, et ohh, siin enam pole midagi.. ei tulevikku, ei olevikku, ei metafoorilist homset, ei lapselapsi ega järgmist aastaaega.Korduvalt, korduvalt olen ma näinud inimeste silmis tühjust, mittemidagist, õudu eesootavas, hirmu tuleviku pärast ning... ohh kuidas seda öelda - ennustan inimestele nende minekut nii umbes-täpselt kuuajalise eksimusega.Patsientidega on see mõistetav - pikk kogemus ja praktika ütlevad, et nii ja nii, sellega on tulemas see ja see. Jume, lõhn, pilk - kõik need asjad kokku üheks sulamiks, tõenäosus teooria pluss ja miinus neli nädalat siia-sinna ja mingi aja möödudes loen lehest, et lahkus see ja see kallis inimene või see ja too..Paha sõnaga olen ma ka. Alguses mõtlesin,et see on pelgalt kokkusattumus, kuid hallooo - kolmel või neljal järjestikkusel korral mõtlesin ja inimesega see juhtus ka.Nt üks õppejõud - selline tüütult vanamoeline ja vanamoeliselt tüütu memm - möödus minust koridoris, olles just nüüdsama tagasi lükanud teistkordselt minu eksamitöö. Memm läks keeltemaja ja peamaja ühendava galerii poole ja ma vaatasin teda ning mõtlesin,et memm võik lävepakul koperdada ning ohhh - pikali ta oligi.Ükskord sõitsin bussis ja imestasin, et MUPO'lased polnud ammu mind kontrollinud. Kolmkümmend sekundit hiljem õngitsesin ID-kaarti, kuna ohhh - seal nad oma roheliselt õõvastavates ülikondades olidki.Paar päeva tagasi mõtlesin ühele oma koolikaaslasele, kellega ma viimati vist viis aastat tagasi kursuse kokkutulekul sõna vahetasin. Ja eile saatis ta mulle facebookis sõbrakutse....Mõtlen inimesele, et imelik, miks ta pole enam üldse kontakti võtnud ja siis kuuled, et hoopis mingi paha asi juhtunud.Kui telefonis tuleb surmateade või mingi muu raske ja murelik sõnum, siis ma juba tean, et see helin kuulutab kurja...Räägitakse legendi suguvõsas, kus emaemaema teadnud manasõnu, et uss lehma ei nõelaks. Ja ennustada osanud ta ka.. Mine sa nüüd võta kinni. Ma vist isegi olen korra või paar seda oma blogis riivanud.Pereliiketest ma sedasi ei mõtle. Säästaks, ah?

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...