Minu blogide loend

reede, 3. juuni 2011

Esimese klassi lõpp

Nii. Täna siis on poegadel esimese klassi lõpp. Eile me viikisime ja triikisime, viksisime ja sättisime asju välja. Naaber, kes on üsna abivalmis, tegi väikesed lillekimbukesed ja sedasi need sirgeks kammitud peadega pojad mul esimest klassi lõpetama läksidki. Ühel punane pluus ja veinikarva kikilips, teisel helesinine komplekt. Viigid nii teravad, et lõika lausa lihakamarat.

Tunnistus tulemas enam-vähem. Kuulan muusikat ja mõtisklen. Meenub hetk, kus vanem poeg äsjasündinuna mulle oma tumedad silmad nii sügavale südamesse puuris, et see võttis mind, sünnitajat ikka üsna nutule. Noorem poeg, kes kaks minutit hiljem sündis, kisas. Tema pilgu ja pöidla püüdsin ma kinni järgmisel päeval.

Mäletan seda hetke, kui Ro ei saanud ega saanud rinnanupsu pisikestele huultele püüda. Re tegi sekunditega puhta töö ja ainult kägises mõnust.

Mäletan neid esimest korda keeramas, pööramas, käputamas, voodisse püsti tõusmas. Nende esimesi sõnu, samme ja tegusid. Kuidas nad saamatult putru lusikale ja põske püüdsid, kuidas nad jooksid, mängisid, kuidas kukkusid ja kuidas haiget said. Kuidas nad oma autode klotside, tööriistade ja pehmete loomadega tunde ja tunde mängisid. Kuidas nad vees pladistasid, kuidas me rannas kivilt kivile hüppasime ja kuidas lehehunnikus nendele värve, varje ja aastaaegu õpetasin. Kõik see meenub. Plaju hetki, tundeid, mälestusi, meeleolusid, pisaraid ja naeru, riidlemist ja toimetulekut, kiirustamist, ruttu ja haigusi. Hellust, hullust, head ja halba ja hirmu ja õnne ja kannatust ja muretsemist ja treeninguid ja õpetusi....

Ja nüüd, ja nüüd nad on esimest klassi lõpetamas.

Ujumisega on sedasi, et treener soovitas panna edasijõudnutesse. Väga head eeldused ujumiseks, suurepärane lihaskond. Tugev, sportlik suundumus. Hea rühiga (kõlab küll nagu tõuhobustele tunnuste määramine), kuid tõesti - hea on näha neid kahte, neid MINU POEGI sirgeselgselt, kuid E-kõnnakuga kooli, trenni, poodi, sõprade juurde minemas.

Ja tunnen , et enam ei saagi neid nimetada väikesteks poegadeks, vaid lihtsalt poegadeks.

Et see esimene klass ka nii märkamatult möödus....

1 kommentaar:

sille ütles ...

Ja iga aasta aina kiiremini. On 1.september, jõulud ja tunnistus. Juba läbi 4.klass, siis 9.klassi ja siis gümnaasium...

Ütleb kahe ülikoolis käiva ja ühe hetkel 9.klassi lõpetava lapse ema :)
Aga väga armsasti kirjutad oma poegadest.