Minu blogide loend

kolmapäev, 29. juuni 2011

Keeldun inimestele otsa vaatamast ja halbu mõtteid temast mõtlemast

Enam ma seda teha ei julge. Kõik. See on lihtsalt juba absoluutse hirmu tipp minu elus. Vaatan inimesele otsa ja mõtlen mingil põhjusel, et ohh, siin enam pole midagi.. ei tulevikku, ei olevikku, ei metafoorilist homset, ei lapselapsi ega järgmist aastaaega.Korduvalt, korduvalt olen ma näinud inimeste silmis tühjust, mittemidagist, õudu eesootavas, hirmu tuleviku pärast ning... ohh kuidas seda öelda - ennustan inimestele nende minekut nii umbes-täpselt kuuajalise eksimusega.Patsientidega on see mõistetav - pikk kogemus ja praktika ütlevad, et nii ja nii, sellega on tulemas see ja see. Jume, lõhn, pilk - kõik need asjad kokku üheks sulamiks, tõenäosus teooria pluss ja miinus neli nädalat siia-sinna ja mingi aja möödudes loen lehest, et lahkus see ja see kallis inimene või see ja too..Paha sõnaga olen ma ka. Alguses mõtlesin,et see on pelgalt kokkusattumus, kuid hallooo - kolmel või neljal järjestikkusel korral mõtlesin ja inimesega see juhtus ka.Nt üks õppejõud - selline tüütult vanamoeline ja vanamoeliselt tüütu memm - möödus minust koridoris, olles just nüüdsama tagasi lükanud teistkordselt minu eksamitöö. Memm läks keeltemaja ja peamaja ühendava galerii poole ja ma vaatasin teda ning mõtlesin,et memm võik lävepakul koperdada ning ohhh - pikali ta oligi.Ükskord sõitsin bussis ja imestasin, et MUPO'lased polnud ammu mind kontrollinud. Kolmkümmend sekundit hiljem õngitsesin ID-kaarti, kuna ohhh - seal nad oma roheliselt õõvastavates ülikondades olidki.Paar päeva tagasi mõtlesin ühele oma koolikaaslasele, kellega ma viimati vist viis aastat tagasi kursuse kokkutulekul sõna vahetasin. Ja eile saatis ta mulle facebookis sõbrakutse....Mõtlen inimesele, et imelik, miks ta pole enam üldse kontakti võtnud ja siis kuuled, et hoopis mingi paha asi juhtunud.Kui telefonis tuleb surmateade või mingi muu raske ja murelik sõnum, siis ma juba tean, et see helin kuulutab kurja...Räägitakse legendi suguvõsas, kus emaemaema teadnud manasõnu, et uss lehma ei nõelaks. Ja ennustada osanud ta ka.. Mine sa nüüd võta kinni. Ma vist isegi olen korra või paar seda oma blogis riivanud.Pereliiketest ma sedasi ei mõtle. Säästaks, ah?

teisipäev, 28. juuni 2011

Terve versus puudega

Mäletan seda hetke praeguseni erilise selgusega, kui mulle näidati 25.08.2011 22.23 esimest poega ja 22.25 teist poega. Kogu sellest pöörasest valust ja ebameeldivusest (tore on lapsi teha ja nende liigutusi üsas tunda, vahva on jälgida laste arengut ja kasvamist, sest lapsega kasvad ja arened ise etc, etc, etc, kuid sünnitamine......) ähmasena, tuli tookord õhtune uni üsna varakult ning hommikul sai alles mindud ja lastetoas vaadatud üle oma kaks poega - kummalgi viis ja viis, viis ja viis, üks ja kaks. Kisa tegid, kuulmine näis olevat koraas, sünnihinne 9 10-st. Noore emana ma muretsesin pidevalt, kas ikka nad hakkavad silmi fokuseerima, kas nad hakkavad õigel ajal pead hoidma, keerama, pöörama, roomama, potile ja lusikaga sööma. Areng oli sõna-sõnalt, kuu-kuult selline, mida kirjeldab mistahes lastest rääkiv käsiraamat. Kõndimine, hüppamine, jooksmine, ronimine, asjade kiskumine - kõik, kõik, kõik nagu kirjas pidi olema.
Olen olnud iga hetke eest Looduse Tahtele tänulik, et mul on sedamoodi vedanud.
Ja eile tundsin ma oma tänumeelt eriti ohtralt. Tulin oma poeringilt ja sattusin kokku naabruses asuva kooli õpilastega. 
Nad on ..eee... leebelt väljendudes need lapsed, kellel sündides ei vedanud terveks tunnistamisega. nad on erivajadusega lapsed. Neid oli nii kümmekond ja nad kõndisid hanereas kooli tagasi. Tänuväärt tööd tegevad õpetajad olid nendega ja vestlusest selgus, et oli käidud kusagil ekskursioonil. Lapsed olid õnnelikud, kuid nende välimus ja kõnnak ja pilk ja jutt ja kõne.. Mõne lapse puhul oleks ilmselt olnud targem teha looduslik valik, kuigi, kes olen mina, et selliseid asju öelda?
Mul on nendest siiralt kurb meel, nad on niii õnnetud olevused. Jaa, nad on kelelgi lapsed ja venand ja õed, nad on inimesed, kuid nad on erivajadusega ja nende kasvatamine, nendega tegelemine on pikk töö. Nendega tegelevad kõikvõimalikud spetsialistid ja nendele antakse aega ühiskonnaga kohanemiseks, nad on võimelised isegi teatud piirini tavaklassis õppima, kuid mul on süda kurb, nii kurb.
Oma tugevat, tervet ja seni veel noort keha tunnistades ja tunnustades olen õnnelik, et minu ilmalekantud ihuvili sündis võimalusega olla terve, nagu ma isegi.








laupäev, 25. juuni 2011

Kormoranid

Nii, sai siin siis ükspäev tellitud digiboksist uudisfilm "Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta". Ei osanud ise suhestuda kuidagi, kuid kriitikud on filmi suhtes karmid olnud, leiavad, et üks õudne jant ja naljalugu ja igav ja tühine.
Ise leian, et nendele süngeestlaslikele filmidele, mis on sümboolikat ja määrsõnadest pungil kiima täistuubitud, on see vahelduseks üks ütlemata sisukas ja vaimukas lugu. 
Näitlejateansambel on hea, Guido Kangur teeb vaieldamatult ühe intensiivsema ja põnevama rolli oma elus, ilmselt suuresti parim, mis eales tema käe alt tulnud (kusjuures heaks näitlejaks olen teda alati pidanud). Enamik kõrvaltegelasi särab samuti.
Lugu on iseenesest lihtne - kunagi rock'n rolliga veidi nime ja kuulsust teinud bändi solist tahaks kunagise pundi kokku ajada ning see on seiklusrikas teekond. Tekst on ehe, lahe ja muhe.
Maimik ja Tolk oskavad teha just selliseid rännakulugusid, otsimist, leidmist, võitlemist ja allaandmist ning mis on eriti omanäoline - seda eestlaslikus võtmes (nt nende eelmise film "Jan Uuspõld läheb Tartusse" kohtlasevõitu matusestseen on ju nii omane meile - tuimadele inimestele - võtta napsu ja minna ägedaks, peiel tantsu lüüa ja siis kakelda). 
Naersin mõnel kohal pisarateni ning sellised stseenid nagu filmi lõpupoole Vlassov ja misantseen arbuusiga... njaaa, Vlassovit muide ilmestab üldse see, et ta on selline näitleja, kes on nõus meelsasti proovima põnevaid asju. Soovitan seda vaadata, soojalt soovitan.

reede, 24. juuni 2011

Tõde on radadeta maa

Kuidas ka ei tahaks saada tuntuks mõne säherduse lause või mõttelõnga kaudu, tuleb tunnistada, et pääliskirja sain ma Jiddu Krishnamurthi põhiõpetusest. Kuidas küll too veidi imelik ning hardalt ema armastanud mees ka ei püüelnud, et tema õpetustest teps mitte ei areneks oma ideoloogia või suundumus, on ta ometigi osaliselt inimkonda mõjutanud. Toon mõningad nopped tema nägemusest maailmaasjades:
*Täielik "vaimse" vabaduse võimalikkus, mõtlemine, mis pole kallutatud ühegi religiooni, usu, usulahu, paradigma või tont teab mille suunas.
*Tõde on piirideta, selleni ei saa jõuda ühegi õpetaja abil, tõde tuleb eneses üles leida
*Mõtlemine on protsess ajas ja ruumis
*Aeg on idee ja toimingu vaheline vahemik
*Kasvatus on kunst õppida mitte ainult raamatutest vaid eluliikumisest üldse
Oma humanitaarhariduse jooksul olen ma jõudnud äratundmisele, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi ja see vähene, mida ma tean, ei tähenda maailmas mitte midagi.
Õpi nägema liivateras universumi ja universumis liivatera - ehk et mõista seda, kuidas me kõik siin sissetallatud radadel oma tõde ostime ning peaksime püüdma võimalikult ja valutult ühes eksisteerida...
Kaplinskilt üks salm sobiks tänast sissekannet lõpetama:
/.../ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas, üks aeg ja üks maa/.../



neljapäev, 23. juuni 2011

Segunenud peatõst

Ülla-ülla ei tee kellelegi see, et enamik maailma rahvastest on segunenud/segunemas. Puhtaid rasse ja khm-khm-khm tõuge jääb järjest napimaks, mis on ühtepidi hea ja ühtepidi mittehea. Veri tugevneb, geen kindlustub, huvitavad kombinatsioonid löövad välja ja tulevad erinevad kokteilid (jube ketserlik märkus inimeste suunal, aga no mis sa hing hädaga teed). Mingid eelnevad esivanemad põimuvad ja löövad põnevalt välja.Üks legend emapoolsest suguvõsast räägib seda juttu, et kuskil üks nendest sajast kõugust olla doni kasakate järeltulija. Isapoolsest sguvõsast on aga teada, et isaema isa olnud poolakast valgekaartlane. Igaljuhul on lood aga sedasi, et minus on mingi imelik äkilisus ja temperament sees, mis aeg-ajalt ennast vaatamata minu välistele püüdlustele püsida vaikne, viks ja viisakas naisinimene, teravalt ja tuliselt välja lööb. 
Ja ust prõmmima paneb. Ning soovitab ülemuse pikema jututa põrgusse saata, kuid seda ma ei tee. Kuid seda üllatavam on, et enamik kolleege tunneb mind kaheksa kuni kümme aastat ning nad ikka ohivad perioodiliselt, et ma olen nii äkiline inimene.WTF?? Nüüd alles kogesite seda või? Kümme aastat pole märganud ja nüüd lõi äkki välja?Oehh..Ega see tegelikult pole halb. Ema hinnangul olin ma kõige julgem laps, kellega ta kokku oli puutunud. Et ei kartnud külalisi, ei kartnud esinemisi. Ja ega nüüdki ei karda ma ennast piinlikult paljastada a la mul on häbi, kui mu pisaraid nähakse. Mis siis? Kas sellest muutub midagi? Päike ei paista enam? Maa ei keerle ega pöörle? Suvele ei järgne enam sügis?No ja vahel ongi nii, et see äkiline minu sees tõstab pead ja muutub üllatavalt kiiresti tuliseks muinasloomaks. Eile ma teesklesin uksega tulletõmmet ja sain poole päeva töö tehtud ühe tunniga, sest viha annab inimesele jõudu ja temperamenti maanda ikka õigesse suunda.Oehh...aga tööd on tänu Keilale nüüd nii palju, et ei tea kuhu joosta või mida teha. Õhtul, trammipeatuses tudisevad põlved alla nagu saja-aastasel. Pea puudutab patja pool kümme ja enne seitset ma asemelt üles ei tõuse. Masendav eksole?


esmaspäev, 20. juuni 2011

Põline linnatüdruk

Pole midagi siin öelda - olen linnalaps. Alguse saanud ja sündinud Pelgulinnas, kasvanud Kadriorus, arenenud Kristiines. Tõsiküll - vahepeal arvasin enesele õige paiga Tartu linna olevat, kuid sealne meretu atmosfäär, unise linna talumatu põkkumine ei olnud mitte minu mekk ega maitse.
Kuid ikkagi linn on see, mis mulle meeldib. Valikud, erinevad sihid ja suunad, võimalus minna ja teha, mida tahad.
Iseenesest mõista ei eita ma maa tähtsust ja tarvidust - maa ju annab leiva ja piima ja köögivilja ja liha, maal on õhk, mis karastab ja paitab linnainimese tuhmistunud hingamisi. Sealne vaikus ja rahu, linnulaul ja kastene rohi, üksikud mööduvad inimesed ja kauged haugatused.
Kuid linnas (ja siin pean silmas just seda, mida Teet Kallas "Nigulistes" osundab: "Suslik määrati piiri valvama sellesse võõrasse ja vanamoelisesse linna, kus siluetti ehtisid kõrged kirikutornid ja ta kulges piki mere äärt" - seega siis Tallinn) on omamoodi - hommikul astud kohvitassiga aeda, vaatad möödavuravaid autosid, kuulad linnulaulu ja mõtled muruniitmisest ning pediküürist samaaegselt.
Kui suvisele linnale laskub vihm ja päike ühel hetkel, siis muutuvad suurte teede autode mürin malbeks ja sumedaks. Kõnnid öises soojuses põliste pargipuude all või mõõdad aeglaselt vanalinna munakiviteid....Vaatad päikeseloojangut rannapromenaadilt või kiikad tööaknast Toompeale.
Sünnikodu ja kasvumaa vastu pole võimalik vastu astuda. Need on nagu liha minu luudel ja nahk prinki rindadel.
Maa on ürgne ja põline, pakub turvatunnet, toitu ja mõtisklusi, kuid linnas..linnas pole ükski sekund sarnane eelnevaga.

laupäev, 18. juuni 2011

Kolmas päev. Kihnu

Tegelikult küll ärasõit pisikesel praamil nimega Amalie, kell on 7.00 ja laev kõigub ning minu tunded ja kõht ühes temaga. Öine tuul ja torm tegid asja palju hullemaks ning ma olin juba ette merehaige, kuid ma püüan meeleheitlikulkt mitte mõelda sellele, et mul on klaustrofoobia, ma istun allpool veepiiri asuvas salongis. Kihnu jääb selja taha ja nüüdseks muutub sealne reis mälestuseks, sellest, mida meenutada ja mida tagasivaateliselt uudistada.
Mitte üldsegi halvustavalt - kihnlased on looduslähedaselt lihtsakoelised. Ja valjuhäälsed. Ja rõõsad. Ja hea isuga. Veidi aeglased. Töökad ja usinad. Käsitöökott alati naistel käepärast ning kohalik mokalaat hoos.
Noori oli saarel palju. Rasedaid ja lapsevankritega naisi samuti.
Pisikese praamiga, kus olid kaks autot, tosinkond kalakasti ja meie pere maabumine Munalaiule oli üks ütlemata õnnelik hetk. Manner. Ei kõigu, ei õõtsuta, ei ole tuuline. valikuvõimalused paranesid silmnähtavalt.
Pärnusse jõudes tegime kohe ühed mahedad kohvid, käisime turul, ostsime poegadele mõned asjad, vaatasime isa sugulastele külakosti ja viibisime varajase lõunasöögi isa tädipoja ütlemata õdusas elamises, kus õu on täis parandatavaid rekkaid ja õliste kätega mehed ringi seegasid.
Ja siis jõudsime isakoju, kus ma vähemagi häbitundeta magasin reisiväsimust välja.
Kihnu jäi meelde, seal sai käidud ja ühte-teist nähtud. Vahest jäi sinna meist maha mõni jälgki.




reede, 17. juuni 2011

Teine päev. Kihnu

Sedasi siis. Hommik algas jahedalt ja udus. Külalismaja on kütteta ja perenaise mured - kõik hommikul puhtaks, kammida, pesta ja sööta ju vajalik teha. Pererahvas hoiatas, et nemad on hilised, eks ma siis sedasi vaikselt hiilides kööki hommikusööki tegema läksingi.
Igaljuhul kaheksa olime taas majaka juures, kus isa, nägemata ühtegi laeva silmapiiril, näitas meile suuna, kus sõitis laev. Kümmekond minutit hiljem oli näha ka väikene laevakujuline täpike...
Kivid olid ilusad - igas suuruses vedeles neid jalge ees ning poegadega sai mängida mängu - hüppa kivilt kivile. Ro võitis, võistlushimuline nagu ta on.
Surnuaias käies - õigeusuliste haudadel, nagu näha võis - oli loomulikuks käiguks Kihnu Jõnni 92. aastal koju jõudnud säilmete matmispaiga külastus. Rahvamaja seintel oli käsitööasju ja muuseumis peegeldati mitmekülgselt kihnlaste üsna rutiinset elu. Kuigi pulmakombed on neil ebatavalised ja osad jooned kogu nende saarele omases kultuuris meenutab mitmeti juudi pärimusest kuuldut, aga mine sa tea...
Kursna kõrtsu toidud pole pahad, siinsed poed on mitmeti varustatud.
Uurisin pererahvalt prügiteenuste kohta - sain põnevat materjali.
Samuti osutus nende tütar üheks usinamaks kohaliku kultuurielu edendajaks, olles SA Kihnu Kultuuriruumi juhatajaks. Tubli ja mitmekülgne perekond.
Mitmest majapidamisest möödudes, korralikke õuesid ja paate ja võõbatud seinu nähes, jäin mõtlema, et kus peatus Parijõgi. "Maaleivast" loetud tulid muuseumis elavalt silme ette.
Kui hommikul lubas, et lõuna paiku hakkab saartelt sadama, siis nüüd on tõesti tõsi.
Istudes 15.56 17.06.2011 pererahva elutoas ja klabistades läpakat, tuleb tõdeda, et akna taga rabistab vihma ja kerge tuuleke on tõusnud.
Perenaisega lubasime õhtul kooki küpsetada - seegi omapärane kogemus tulemas.










neljapäev, 16. juuni 2011

Esimene päev. Kihnu

Nii. Sellesuvine reis on meil saarele. Kihnust tean ma vaid Parijõe raamatu"Maaleib" põhjal tulnut. No ja nipet-näpet Enn Uuetoast ja sealsetest körtsikutest ka.
Kuid täiesti uskumatu tundub see, et 21.sajandi eelised mistahes ajastute ees löövad ja ründavad täieliselt sisse, sest:
9.47. 16.06.2011 istun ma läpakaga Liisu-nimelise praami salongis, võtan seinast voolu ja olen wifiga internetis sees ning kirjeldan vahetuid emotsioone.
Mis on tegelt seotud tuule ja merehaigusega, sest teades ennast - see kahetunnine reis merel ja praamiga ei möödu teps mitte rahuliselt (loe: iivelduseta).
Püüan terve päeva sedasi hiljem üles tähendada ja endasse püüda.
Pererahvas - isa kolleeg meretöölt, pensionil olev mees ja tema lahke abikaasa, majutasid meid kõrvalhoone külalistuppa ning meil oli võimalik pärast põgusat uudistamist minna tutvuma Kihnuga.
Olgem ausad - ega siin suurt tutvuda pole, kui su eesmärgiks pole folkloor, murdeuurimus, käsitöö või kalapüük.
Kaks kohalikku kõrtsu, kirik, muuseum, koolimaja, rahvamaja, majakas, neli poodi, postkontor.
Sõidad siia, sõidad sinna. Vahel harva näed saarerahvast - naised sõitmas kirjude undrukutega, kummalistel mootorratastel, mille külgvankriteks on puitkastid, amortiteta põrumise saatel kõigub kastist välja kellegi jõmpsika hele peanupp....
Õhtul sai pererahvaga lugusid räägitud ning ausaltöelda murdis siinne õhk mind pikali.

pühapäev, 12. juuni 2011

Luuslangitatud nädal

AD.2011 on sellel äraspidiselt ja ehmatavilusal pühapäeval seisuga nii, et esimene poegadevaba nädal lendas kui tuul, sest:
1)esmaspäeval harisin ja kraamisin poegade tuba, vedelesin aias ja kiirustasin öisesse vahetusesse
2)teisipäeval harisin ja kraamisin ennast, vedelesin aias ja lobisesin naabriga
3)kolmapäeval harisin ja kraamisin ennast ning vedelesin Vääna-Jõesuu rannas, kus ma:
*päevatasin ja sain ennast kenasti pruuniks
*mõrastasin raja alla pesa uuristanud kuklaseid maha rapsides varba
*külastasin sealsamas puhkavat P-d poegadega ja sain tema nooremalt pojalt viiruse
*liibates marsapeatusesse, otsustasin hääletada ja sain auto peale, kus tutvusin muusikuga
*käisin nelja kolleegiga igakuisel restoraniõhtul
4)neljapäeval tegin TTK-sse katseid, kus ühel neist sain võimalikust 80-st 80 punkti, seejärel vedelesin L ja tema pojaga Valkla rannas ja pärast, õhtul, toimetasime villaringil.
5)reedel harisin ja kraamisin elamist, terrassi ja ennast ja kiirustasin öisesse vahetusesse.
6)laupäeval harisin ja kraamisin ennast ning seejärel suundusin sõbraga Keila-Joale, kus me:
*einestasime Keila-Joa baaris
*vedelesime Keila-Joa rannal
*avastasime, et sõbra autosse on sissemurtud ja minema on viidu õlakott
*võitlesime sääskedega
*istusime õhtul naabritega kergel aiasuareel
7)Ja nüüd on pühapäev, harisin ja kraamisin ennast ning ootan, et see pagana tööpäev ennast kiiremini veeretaks vahetuse lõppu.
Selliselt luuslangitud nädal siis.

reede, 3. juuni 2011

Esimese klassi lõpp

Nii. Täna siis on poegadel esimese klassi lõpp. Eile me viikisime ja triikisime, viksisime ja sättisime asju välja. Naaber, kes on üsna abivalmis, tegi väikesed lillekimbukesed ja sedasi need sirgeks kammitud peadega pojad mul esimest klassi lõpetama läksidki. Ühel punane pluus ja veinikarva kikilips, teisel helesinine komplekt. Viigid nii teravad, et lõika lausa lihakamarat.

Tunnistus tulemas enam-vähem. Kuulan muusikat ja mõtisklen. Meenub hetk, kus vanem poeg äsjasündinuna mulle oma tumedad silmad nii sügavale südamesse puuris, et see võttis mind, sünnitajat ikka üsna nutule. Noorem poeg, kes kaks minutit hiljem sündis, kisas. Tema pilgu ja pöidla püüdsin ma kinni järgmisel päeval.

Mäletan seda hetke, kui Ro ei saanud ega saanud rinnanupsu pisikestele huultele püüda. Re tegi sekunditega puhta töö ja ainult kägises mõnust.

Mäletan neid esimest korda keeramas, pööramas, käputamas, voodisse püsti tõusmas. Nende esimesi sõnu, samme ja tegusid. Kuidas nad saamatult putru lusikale ja põske püüdsid, kuidas nad jooksid, mängisid, kuidas kukkusid ja kuidas haiget said. Kuidas nad oma autode klotside, tööriistade ja pehmete loomadega tunde ja tunde mängisid. Kuidas nad vees pladistasid, kuidas me rannas kivilt kivile hüppasime ja kuidas lehehunnikus nendele värve, varje ja aastaaegu õpetasin. Kõik see meenub. Plaju hetki, tundeid, mälestusi, meeleolusid, pisaraid ja naeru, riidlemist ja toimetulekut, kiirustamist, ruttu ja haigusi. Hellust, hullust, head ja halba ja hirmu ja õnne ja kannatust ja muretsemist ja treeninguid ja õpetusi....

Ja nüüd, ja nüüd nad on esimest klassi lõpetamas.

Ujumisega on sedasi, et treener soovitas panna edasijõudnutesse. Väga head eeldused ujumiseks, suurepärane lihaskond. Tugev, sportlik suundumus. Hea rühiga (kõlab küll nagu tõuhobustele tunnuste määramine), kuid tõesti - hea on näha neid kahte, neid MINU POEGI sirgeselgselt, kuid E-kõnnakuga kooli, trenni, poodi, sõprade juurde minemas.

Ja tunnen , et enam ei saagi neid nimetada väikesteks poegadeks, vaid lihtsalt poegadeks.

Et see esimene klass ka nii märkamatult möödus....