pühapäev, 8. mai 2011

Roheline, see kõik roheline

"Hea on roheline värv, selle puhkab silmanärv". Nii lugesin ma kunagi mingit luuletust, ilmselt esimeses klassi. Äkki oli see liikluspäev?

Ei teagi enam, ei mäleta. Aga nüüd.. roheline, ümberringi on kõik roheline. See mõnus õrn vira ümber puude, see aimatavalt roheline, kohe-kohe lehtivate okste pungade värske, igakevadine sünd.

Ma armastan seda aega enim.

See on mõnus. Istud oma kivitrepil ja vaatad, kuidas rohi peab vaikselt endamisi aru, kuhupoole just nüüd oma lehed keerata. Istud väljas ja tõstad lauda vastavalt päikese langemisele. Esimene jume tuleb peale. Inimesed on valla.

Naised muutuvad kenamaks, mehed.. eee. ...no see sortsid, kirju pluus, kõhukott, sokid ja sandaletid võiks ära jääda, eksole? Pediküür võiks ka olla tehtud. Muidu poleks väga vigagi mehelikke ja karvaselt tugevaid jalgu vaadata ja pükste tagataskutele pilke visata. Et kevadel tunduvad ikka sellised mõtted pähe kippuvat, et millise ja kelle nüüd võiks korraks ette võtta. Haa, tegelikult.

Aed nõuab tööd ja köögis käib remont ja varsti pean oma seinatäie raamatuid paigutama nii, et saaks suure toa ka korda ja siis poiste toa ja üldse, seda tööd on niiiiiiii palju teha, kui aeda ja maja pead, kuid ikkagi.

Kõik roheline, see roheline....



Kommentaare ei ole:

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...