neljapäev, 19. mai 2011

Promet, Lilli Promet

Tänasel tunnil Prometist enam ei kõnelda, no eriti ei kõnelda. Ta oli selline punase sulega ehitud Eesti kirjnduse suurkuju, kes sai tänu parteile ja valitsusele ühte ja teist. Kuid tema loomingus, oehh, tema loomingus on kõike nii ohtralt, et ta meeldib mulle lausa. Tema sõnakasutus, lauseehitus, mõttejõud ja keelevägi, kirjeldused, kulminatsioonid, jutustusstiil... kõik on põnev.
Ma olen teda palju lugenud, kuid mõnda asja enam ei mäletanud ning nüüdseks oma poolkirjandusteadlase pilguga tekste sünteesides ja analüüsides on mõndagi huvitavat näha. 
Plikana ja eelteadmisteta elasid kaasa vaid tegevustikule, veidi arukamana märkad vaibakirja kõiki lõimesid. Nimelt lugesin hiljuti "Meesteta küla", kuigi ma oleksin ise nimetanud seda pigem "Tagalanaisteks" vms. Kolonn eestlasi saabub sõjaaegseslt kodumaalt võõrasse paika ning asuvad raske sisemaa talvega ennast harjutama.
Lugesin ja...tõmbasin mõtteis rööpaid ühe teise analoogilise teosega, E.Rängeli "Karmide tuultega", kus oli aineseks täpselt sama - Eestist evakueerunud perede kohanemine kauges stepis, lastega naised, vanad mehed. Kolhoosid, armulood, õpetajaks olemised ja saamised..
Kuid kui erinevalt need kaks naist kõike kirjutasid.
Promet jõuliselt, paari sõnaga karakterit joonistades, põneva ehitusega elusid põimides. Rängel on kuiv ja skemaatiline, järgides mingeid väga kindlaid süzheenõudeid..
Rängel pole eriti palju kirjutanud, Promet on ses mõttes võimsam, kuid konkreetselt kahte enam-vähem üheajalist lugemist võrrrelda - ja vahe on märgatavalt näha.
Mulle meeldib, kuidas Promet veidi minoorsetes toonides, kuid realistlikult inimeste elusid kujutab. Ühest tema antud ja loetud intervjuust mingis kirjandusajakirjas olla ta öelnud, et tema tegelased on värvikad seetõttu, et nad on elust maha kirjutatud.
Kiska vanemad - krahv ja krahvinna oma masendavas eluvõõruses, Sven Lutsar oma kahepalgelisuses, Tilde ja tütar Kristiina, Siskade perekond - nad on kõik sedasi kujundatud, et tekib äratundmine, et ohoo, see ju siss siin naabertänavas nendega juhtuski...
Prometi elulisus ja elujõulisus on mind alati imponeerinud, sest need naised, kes temal esiplaanil on, on alati kuidagi veidi teistmoodi, kui need, kellest on mujal kirjutatud. Ja selle tingib just tema omapäraselt libisev kirjastiil - haarab kaasa ja neelab alla ning jääb ootele, kui teda peenestatakse.
Nüüd võtsin lugemise alla ühe teise raamatu, mida ma samuti kuskil sinna nüüdseks 20-aasta tagusesse plikapõlve mäletan jäävat - Veera Saare "Ukuaru".
Vaataks ja mõtleks, kas ka tekitab tundeid äraspidiseid või aitab taaskordselt mõista minevikunaiste eluvalu, - ilu ja -võlu

Kommentaare ei ole:

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...