pühapäev, 29. mai 2011

Only crying

Tänase pärastlõunani ei teadnud ma üldse, et on olemas selline laulja nagu Keith Marshall. Ja alati sellena, kes otsib lugu, kes tahab lugu, kes mõtleb loole, kes maitseb, hingab, tunneb, kuuleb, näeb kõikjal lugusid, on need sõnad, on lihtsalt... no...lihtsalt läksid mulle sisse.

Viisidega on enamikel vist sedamoodi, et nad kas mõjuvad meeli või mitte. Kurvastavalt, parandavalt, meeleliselt, armastavalt, erutavalt, positiivselt (urr - seda sõna ma ei kannata mitte üks raas), negatiivselt, vihastavalt ilmselt veel kuidagi.

Nüüd on juures üks LUGU, mille saatel ma saan olla meeltega tundlik. Kellelegi? Kes teab..

Vahest saan kuldlibikutes ja kuldsiidis pimedal terrassil, taustaks välku sähviv taevas, kuulata seda meloodiat ja libiseda öörohelisele, värkseltniidet murule?

Looga tuleb meelde erootika, lähedus, see tekkiv MISKI. Just erootika. Praksuv õhk, hetke enne, kui olete nii nagu loodus teid rajas. Huuled suudlemisest valusad, ihu pakatamas, riided vedivad ennast iseenesest vähemale...

Ja hiljem jäävad need lood - vahumägedes vann, tühi shamusepudel, meloodia, kustunud küünlad, armastamisest tiine õhk...

Kunagised kiindumused, kired, meeleolud - only crying...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...