Minu blogide loend

teisipäev, 31. mai 2011

Naised erinevas vanuses

Mõnikord, vaadates vanu naisi, mõtisklen, et millised nad nooruses olid küll. Kortsuräguste põskede tagant, ümarama keskkohaga mammid, kelle silmades oli kunagi elujõud, kätes nooruse tarmukus ning kehas hormoonidemäss. Naised, kelle juures käivad lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki. Need, kes on panustanud oma sünnitusvaludega ilmale mõned inimesed, kes pesid käsitsi mähkmeid, kes imetasid kaua ja põhjalikult lapsi, kes ehitasid pärast sõdu üles linnasid ja kohanesid oma leseseisusega.
Kord kõnelesid kaks 85-aastast mammit, palatikaaslast oma sõjaelamustest teineteisele. Üks uuris, kas teine sõjaajal ka pattu tegi. Kõnetatav tunnistas üles, et mehkeldas küll ühe saksa ohvitseriga. Teine memm ahhetas seejuures ja uuris, kas mees ikka sõjast tagasi tuli. Selgus, et abikaasa tuli tagasi ning neil sündis veel kaks last....
Mõtlesin vana fotot vaadates oma vanaemast - esimene mees suri tuberkuloosi, enne seda matsid nad poja, tütar oli haige. Vennad hukkusid sõjas, õde suri ja tema tütar vajas kasvatamist. Noorusesse mahtusid esimene vabariik, ilmasõda, okupatsioonid, küüditamised, kolhooside ehitamised, teise tütre sünd, raske maatöö ja tütarde koolitamine. Ja ta oli uhke hoiakuga, sale, rinnakas, juuksed kuhilas, nina suur ja suunav, käed alatisest tööst rakkus ja muhlikud... kaks kord elus oli ta küüsi lakkinud - tütarde pulmadeks. Ja ta oli olnud kunagi see, kelle lauluhäält kuulates pidulised unustasid end.. Külanaised käisid kaarte panemas ja unenägusid tõlgendamas. Ja enam pole teda ega tema nooremat tütartki.. Mina vaid jätkan seda liini, millele on iseloomulikud head juuksed, kõrge büst, tedretäpid ja suunav nina.
Ning nendele kõikidele vanadele naistele mõeldes, nende eludele vaadates - kõike oli, lapsepõlve, noorust, keskiga, vanadust, armastust, tööd, pisaraid, naeru, viha ja õnne, matmisi ja pulmi. Ja tuli meelde veel üks selline..eee.. liigitus naistele vanuse poolest:
8-aastane - sa viid ta voodisse ja räägid talle loo
18-aastane - sa räägid talle loo ja viid voodisse
28-aastane - sa ei pea talle lugu rääkima, et voodisse viia
38-aastane - tema räägib sulle loo ja viib sind voodisse
48-aastane - ta räägib sulle loo, et mitte voodisse minna
58-aastane - sa jääd voodisse, et mitte tema lugu kuulata
68-aastane - sa viisid ta voodisse, vat see on alles lugu
78- aastane -mis lugu? mis voodi? kes sa oled?



pühapäev, 29. mai 2011

Only crying

Tänase pärastlõunani ei teadnud ma üldse, et on olemas selline laulja nagu Keith Marshall. Ja alati sellena, kes otsib lugu, kes tahab lugu, kes mõtleb loole, kes maitseb, hingab, tunneb, kuuleb, näeb kõikjal lugusid, on need sõnad, on lihtsalt... no...lihtsalt läksid mulle sisse.

Viisidega on enamikel vist sedamoodi, et nad kas mõjuvad meeli või mitte. Kurvastavalt, parandavalt, meeleliselt, armastavalt, erutavalt, positiivselt (urr - seda sõna ma ei kannata mitte üks raas), negatiivselt, vihastavalt ilmselt veel kuidagi.

Nüüd on juures üks LUGU, mille saatel ma saan olla meeltega tundlik. Kellelegi? Kes teab..

Vahest saan kuldlibikutes ja kuldsiidis pimedal terrassil, taustaks välku sähviv taevas, kuulata seda meloodiat ja libiseda öörohelisele, värkseltniidet murule?

Looga tuleb meelde erootika, lähedus, see tekkiv MISKI. Just erootika. Praksuv õhk, hetke enne, kui olete nii nagu loodus teid rajas. Huuled suudlemisest valusad, ihu pakatamas, riided vedivad ennast iseenesest vähemale...

Ja hiljem jäävad need lood - vahumägedes vann, tühi shamusepudel, meloodia, kustunud küünlad, armastamisest tiine õhk...

Kunagised kiindumused, kired, meeleolud - only crying...

neljapäev, 26. mai 2011

Inimene on ühiskondlik

Ja ühiskond on inimlik? Ei tea, kuid... Viimastel aegadel on olnud juhtumeid, kus ikka ja jälle tuleb aduda seda, kuivõrd aktiivseks ja sotsiaalseks muutub inimene keskmises täiskasvanueas - seega siis oma elu kolmekümnendatel. Paljud nähtavad ja nähtamatud lõngad seovad elu kokku üheks suureks ja kirjuks vaipkatteks. Mitmed rollid lisanduvad, kuid ei asendu.
Kahekümnendatel on inimene suhteliselt enese päralt-õpib, sebib, sehkendab, mõni hakkab lapsevanemaks, kuid reeglina on käsil teatavat laadi hedonism, elunautimine - peod ja baarid, armukesed ja miilustamine, reisimine ja hariduse saamine. Kuni leitakse see keegi, kellega on tulevik hele ja selge ning kodu loomine muutub esmajärguliseks.Tulevad lapsed. Ja toimub muundumine - inimene hakkab tõeliselt ühiskondlikuks. Silmad avanevad, aeg hinnatakse ümber, käed-jalad on nüüdsest alates 24/7 hõivatud kellegi väetima ja vähema pärast. Ja ootamatult ruttu pannakse laps ühiskondlikule rongile - võideldakse lasteaiakoht, seejärel juba koolikatsed, siis keskkool, ülikool/erialaõpe vms, noorus, ja tema sulandumine üheks talaks ilmale.Kuid mis on siis iseloomulik kolmekümnendatele? Esiteks - esimesed haridused ja töökogemused on toimunud, areng oli silmnähtav. Perekond on reeglina olemas (ja pere alla mahuvad väga erinevad kooslused), kodu, elukaaslane. Vanemad on olemas ning neil on õigus loota, et nende kasvatuslik vaev kannab vilja, lapsed on olemas, kellel on õigus loota, et kasvatuslik vaev annab neile tuleviku. Sõbrad ja tuttavad on väljakujunenud eluosad, kolleegid söövad närve, kuid on sellevõrra talutavamad, et osatakse mõningase vilumusega asju kas leevendada või teravdada - vastavalt vajadusele.
On olnud armukesi ja seiklusi. On välimust, mõistust ja tervist piisavalt, et nautida elu, kuid enam ei vaadata vaid uljusega ümbritsevale, vaid leitakse ka muud olulist ja tegutsemistvajavat.Inimese ühiskondlikkus areneb, teadlikkus tõuseb, seni püstitatud eesmärkide asemele kerkivad uued tuuled - vahest veel üks haridus, vahva pesamuna, uus maja, kolimine teise riiki, kõrge vanaduseni vastupidava tervise hoidmine ja parendamine. Väljakujunenud arusaamade juurutamine töös ja eraelus.See on harilik mudel olemaks sotsiaalne, vajalik ning olemas.

Kuigi ma mõtlen, et need kõige paremad aastad on siiski veel ees.

teisipäev, 24. mai 2011

Atundelisus

Mind romantikaga võrku ei püüa. See on nüüdseks teaduslikult tõestatud fakt. Mitte, et ma ei teaks ega aduks tundelisuse, igatsuslikkuse, luulelisuse õrnkirbeid hetki enda südamekõrvades kajamas...Kindlasti mitte. Kunagi sai äärmiselt silmasoolase meki põski, kui E-ga koos hööveldasime või ta mulle rannas lepatriinud sülle poetas või kui ma öösel või miks mitte kasvõi päeval alastisukeldumist sooritasin, üll vaid kergelt liiva ja vist jooksis üle rinna väikene vetikas...
Kuid need kulunud väljendina kõlavad kommikarbid ja väikesed lillekimbukesed ja luuletused ja määrsõnadest tulvi sms-d..... Ohh jumal.
Kord oli üks tuttav meesterahvas, kes kirjutas abieluettepaneku 40-salmilises luuletuses ja kes tekstis mulle joovastunud teateid: "Tahaksin kõndida vikerkaarel sinuga vesiroosidest pakatavasse järve ning noolida veepiisku sinu päikesest kilgendaval ihul"... Nagu Sandra Brown, aga eesti keeli ja mehe meeli. No ei töötanud see minu puhul, pigem pelutas kusagile kaugemale ja kiiremini kui muidu. Tavaliselt leiavad enamik teist sugupoolt sellised sõnumid äärmiselt luulelised olevat, aga mina mitte.


Mis mul viga on? Ma tean ja taipan (parafraseering Barthes'lt) - ma olen atundeline. Sõnakurt. Tuim. Kõikide tuimuste ema ja isa. Kuid samas... ikkagi ju loog. Lobaloog, nagu meid on varemaltki nimetatud.
Nii pole lihtne elada, kui vaatad tõenäolist ...eee...ee... armukest nt sel pilgul, et kas tal on lahtised käed või on ta püdelnäpp. Kas ta märkab ise, et meheta majapidamise on nt kapp rippu, ukselink logisev või mitte.

Sedasi selektides olen tuvastanud, et akutrelliga või kruvikeerajaga siidhõlstis naine näib tekitavat teatud mõtteid, mis tekitavad neile omamoodi tundelisuse ning soovi...pageda


pühapäev, 22. mai 2011

Diese sind die Sachen ich mag gern zu hassen

Ülikooli esimesel kursusel oli kohustuslik lisaks lähtetaseme eesti keelele, ladina keelele, paljude erialaainete eeldusele soome keelele vajalik valida üks võõrkeeltest, mida siis tuli süvendatumalt kolm korda nädalas õppida. Sisuliselt esimesest klassist põhjalikult saksa keelt õppinuna ja ohh taevas - see keel oli ikka kaelamurdev - oli loomulikuks valikus saksa keel.
Mingisugusel hetkel tuli meil seal Heinet lugeda, Goethet tõlkida ja isegi üks luuletus valmis kirjutada - kas siis armastusest või vihkamisest. Viimaseks reaks oli siis praegune pealiskiri (kuigi ma kirjutasin mälu järgi - ilmselt oli seal ka grammatiliselt midagi muud, aga see pole teemaks). Õppejõud muigas kõvasti selle üle, et need on asjad, mida mulle meeldib vihata. Toonast nimekirja ma täpselt muidugi ei mäleta.
Kuid aeg-ajalt mulle meeldib mõelda asjade üle, mis mulle tegelikult ei meeldi. Ja kui nüüd hakata neid sedasi vahemaalt vaatlema, siis on rida tavaline ning lihtne:
1. Rumalad inimesed, kes pealetükkivalt OMA TÕDE kui ühte ja ainumast peale suruvad.
2. Võltsvagatsemine
3. Võltsheasüdamlikkus
4. Kella mittetundmine
5. Psühhootiline käitumine
6. Joomarlus
7. Pesematus
8. Läbisegi lohakus tööpindadel
9. Maksuamet
10.Naised, kes ei oska süüa teha ja/või naised, kes oskavad süüa teha ja lakkamatult lobisevad sellest, mida nad perele eelmisel õhtul süüa tegid.
11.Katkised sukkpüksid, väljaveninud T-särgid.
12.Need inimesed, kes ei oska tundeliselt keerulistel hetkedel midagi öelda, vaid maigutavad lammastena suud.
Nimistu on pikk, kuid mitte piiratud, sinna võib lisanduda veel ja veel miskit.

Kuid on asjad, mis mulle meeldivad ja neid on...ikka väga palju: linaõli lõhn, värskelt värvitud seinad, hispaania rüübe, puhtaks pestud pojad, head raamatud, ürgpesu, hoogne armastamine, korras kirjutuslaud, õues kuivanud pesu, naabri kitarrimäng, vestlus sõbraga...
Ja muudki, ja muudki, ja muudki


neljapäev, 19. mai 2011

Promet, Lilli Promet

Tänasel tunnil Prometist enam ei kõnelda, no eriti ei kõnelda. Ta oli selline punase sulega ehitud Eesti kirjnduse suurkuju, kes sai tänu parteile ja valitsusele ühte ja teist. Kuid tema loomingus, oehh, tema loomingus on kõike nii ohtralt, et ta meeldib mulle lausa. Tema sõnakasutus, lauseehitus, mõttejõud ja keelevägi, kirjeldused, kulminatsioonid, jutustusstiil... kõik on põnev.
Ma olen teda palju lugenud, kuid mõnda asja enam ei mäletanud ning nüüdseks oma poolkirjandusteadlase pilguga tekste sünteesides ja analüüsides on mõndagi huvitavat näha. 
Plikana ja eelteadmisteta elasid kaasa vaid tegevustikule, veidi arukamana märkad vaibakirja kõiki lõimesid. Nimelt lugesin hiljuti "Meesteta küla", kuigi ma oleksin ise nimetanud seda pigem "Tagalanaisteks" vms. Kolonn eestlasi saabub sõjaaegseslt kodumaalt võõrasse paika ning asuvad raske sisemaa talvega ennast harjutama.
Lugesin ja...tõmbasin mõtteis rööpaid ühe teise analoogilise teosega, E.Rängeli "Karmide tuultega", kus oli aineseks täpselt sama - Eestist evakueerunud perede kohanemine kauges stepis, lastega naised, vanad mehed. Kolhoosid, armulood, õpetajaks olemised ja saamised..
Kuid kui erinevalt need kaks naist kõike kirjutasid.
Promet jõuliselt, paari sõnaga karakterit joonistades, põneva ehitusega elusid põimides. Rängel on kuiv ja skemaatiline, järgides mingeid väga kindlaid süzheenõudeid..
Rängel pole eriti palju kirjutanud, Promet on ses mõttes võimsam, kuid konkreetselt kahte enam-vähem üheajalist lugemist võrrrelda - ja vahe on märgatavalt näha.
Mulle meeldib, kuidas Promet veidi minoorsetes toonides, kuid realistlikult inimeste elusid kujutab. Ühest tema antud ja loetud intervjuust mingis kirjandusajakirjas olla ta öelnud, et tema tegelased on värvikad seetõttu, et nad on elust maha kirjutatud.
Kiska vanemad - krahv ja krahvinna oma masendavas eluvõõruses, Sven Lutsar oma kahepalgelisuses, Tilde ja tütar Kristiina, Siskade perekond - nad on kõik sedasi kujundatud, et tekib äratundmine, et ohoo, see ju siss siin naabertänavas nendega juhtuski...
Prometi elulisus ja elujõulisus on mind alati imponeerinud, sest need naised, kes temal esiplaanil on, on alati kuidagi veidi teistmoodi, kui need, kellest on mujal kirjutatud. Ja selle tingib just tema omapäraselt libisev kirjastiil - haarab kaasa ja neelab alla ning jääb ootele, kui teda peenestatakse.
Nüüd võtsin lugemise alla ühe teise raamatu, mida ma samuti kuskil sinna nüüdseks 20-aasta tagusesse plikapõlve mäletan jäävat - Veera Saare "Ukuaru".
Vaataks ja mõtleks, kas ka tekitab tundeid äraspidiseid või aitab taaskordselt mõista minevikunaiste eluvalu, - ilu ja -võlu

kolmapäev, 18. mai 2011

Koldunja

Enam-jaolt ma väga vene keelt rääkida ei soovi, tööl on ümbritsevaid selle keele inimesi piisavalt, kuid mulle hakkas kõrvu üks venekeelne sõna - koldunja. Ja ma uurisin, et kes või mis või mida see märgib? Selgus, et see tähendab teadmanaist. Seda, kes paneb kaarte, aitab kadunud armastuse tagasi tuua, annab rohtu, et tittesid ei tuleks või aitab neid ära kaotada, ennustab tulevikku kohvipaksult, aitab hädas sünnitajat. Teab paljusid asju, on elukogenud, kannab pakus villast salli ja õlapauna, kus on napakesed salvide ja võietega, purgid ürtidega, pakk kaarte ning paun erinevate skalpellide ja puhastusvahenditega.
Koldunja oli ilmselt see, kes "Traviatas" närvutas krahvipoja ära, see kes "Scarlettis" abistas Kiisu ilmale, kes "Vendades karudes" aitas Keenahil karuks muutuda...
Praktiliselt igal ajastul tundub olevat seda koldunjat (mulle meeldib selle sõna kõla, iseloomuga ja pilte kujundav) piisavalt. Me ei taha tunnistada, et nad olemas on, kuid ometigi me loodame nendelt ühtteist kuulda.
Mäletan lugu, mida rääkis mulle tuttav, kes kunagi kooliõega koldunja juures käis. Too oli seal mitme asjaga sehkendanud ja öelnud kooliõele, et ei ole millestki rääkida, sest midagi polevat tulemas. Ja järgmisel päeval oli kooliõde astunud kõnniteele ning otse auto ette ja alla ja silmapilkselt surnuks....
Uskuda? Või oli see juhus?
Vanga? Tsuhna? On nad olnud ehedad?
Küsiks, aga milleks? Ega nad meie keskilt ju kao.

teisipäev, 17. mai 2011

Läbipaistev

Läbipaistev maksusüsteem, poliitika, majandus, juhtimine.
Läbipaistvad nõud, klaasid, tassid, kausid. Kõik peavad neid normaalseteks. Kuid... mingil põhjusel vaatavad inimesed imestunult läbipaistvale plastkotile. Kannan seda vaid suvel või noh siis, kui soojemaks läheb ning absoluutselt kõik inimesed vaatavad sellele kotile (mis on muide minu kotikogus üks lemmikutest) kummaliselt. Et a la kõik on ju näha.
Mis siis, küsin alati vastu. Mul pole midagi varjata - märkmik, mahukas ja paljukirjaline; rahakott, mustast nahast ja rahalage (nagu ikka, eksole); läbipaistev kosmeetikakott, eurokalkulaator; taskulamp; prillid; taskurätikud, nätsud, sigaretid ja välkar. Võtmed ka. Tavaliselt mõni toimetamist vajav artikkel, tegevusjuhend ja pooleliolev raamat. Rannas käies rannalina, raamat, termos kohviga, kuivikud.
No kotti on lihtne korras hoida - seisus kohustab seda läbipaistvust kraamima. Iga päev.


Kuigi tase selle läbipaitsva kotiga oli siis, kui naasesin piduse ja väsinuna Saaremaalt pulmast ja ei leidnud oma l ä b i p a i s t v a s t kotist võtmeid üles. Ju see hommikuni tants ja shampus oma töö tegid, et pidupudedad näpud metalli haarata ei suutnud.


Ka varastele on see ilmselgelt märklauaks ja sihtteemaks. Kord Viru keskuses eskalaatoril sõites nägin kahte tänavavarast, kes purjus välismaalasi ja kohalike rumalpäid rahakottidest lagedaks tegid. Kuidas ma neid teadsin? No mulle näidati neid nägupidi. No ja tookord eskalaatoril ma nägin, kuidas üks nendest minu kotti vaatama jäi. Ma naeratasin ja ütlesin venekeeli, et sellele ei maksa isegi mitte mõelda, sest ma tean, kes nad on. Poisid ohkasid vaid pettunult ja läksid minema.


Kummaline mõju sellele läbipaistvusel

reede, 13. mai 2011

"Misjaoks ta sedasi teeb?"

Kuigi Lindgren elas huvitavat elu, olen ma tema kirjutiste suhtes olnud pigem ettevaatlik, kui takkakiitja. Tema teadvustatud kasvatuslik eesmärk jääb kummaliseks ning õpetab lapsi oma vanemaid mitteaustama. Kuid.. Ronjas on üks selline koht, kus ta vist ühel oma metsas luusimise käigus kukub ja ta jalg vajub läbi hallvanakeste elamise ja Ronjale seatakse jala külge häll ja Ronja üritab siis oma jalga vabastada ja laemuld satub hälli beebile peale ja Ronjat ümbritsevad hallvanakesed küsivad imestunult : "Misjaoks ta sedasi teeb?"
Ma siin mõlgutasin mõtteid, et mida ja milleks me teeme? Mis asjad need on misjaoks me sedasi teeme?
Aa, aga millest käib jutt?
Naistest loomulikult, suguõdedest, rivaalidest, nende halvustamisest, nende kritiseerimisest, nende armastamisest, nende üle naermisest ja nendega koos nutmisest. Me oleme loodud sisuliselt ühesugustena, geneetilise pagasi, evolutsiooni, anatoomia, füsioloogia ja bioloogia põhjal, kuid samas oleme kõik erinevad, individuaalsed, isikupärased, erilised, kuid kas ikka oleme? Vähemalt mõned on, kuid vahel tekib küsimusi, et mis nüüd siis on, mis need nii sarnaseks teevad?
Üks tüüp naisi on selle enesele väga lihtsalt lahti seletanud.
Füüsis? Silmad? Juuksed? Miline riietus, milline meik?
Kuidas poseerida? Viimase peal maniküür? Kas see ja see lõhn või mõni muu?
Missugune pesu? Roosa pitsivaht? Shampanjakarva ja poolläbipaistev? Must? Oleneb vist millal ja kuhu minnakse.
Lõputud kreemimised, koorimised, vahatamised, lõhnatamised, raseerimised, epileerimised, masseerimised, blondeerimised. Palju ostlemist. Keskused Tallinnas, Soomes, Taanis, Rootsis. E-bay ja lõppetud putiigikesed nii virtuaal- kui muidu maailmas. Need kingakesed ja need püksid, See top ja too jopp. See kott (tunnistan ennast süüdi - olen ise käekotisõltlane) ja see seelik... Oehh tundub ju primitiivne maailm olevat (ja see on kinnistunud muide primitiivsetest sarjadest, mis oma üllatava edumeelega on mitmed põlved naisi ära rikkunud oma ostuhulluse ja märgi tagaajamisega).
Samas lappan aeg-ajalt oma tuttavate facebook.com kontosid ja ega sealt midagi asjalikku vastu ei vaata - paljud eakaaslased poseerivad mukitu ja lakituna järjekordsel peol, üritusel ja istumisel. Poseeritud naised, nooruslike, vahel plikalike riietega ja...ja retusheerimata on näha kanavarbad ja longuv partii.
Vaatan neid pilte ja mõtlen. Ning mõttesse tuleb järjekordne kirjutis. Alexandra Ripley "Scarlett" (kus muide on tegemist ühe naisega, kelle jaoks märk, mark ja välimus olid prioriteediks - uhkete aluskleitidega rõivad näitasid vaid jõukust!), seal on üks koht, kus Scarlett üritab meeleheitlikult Rhetti (abikaasa, eluarmastus ning kolmanda, neljanda ja viienda lapse isa) tagasi võita ja üritab teda armukadedaks ajada. Rhett aga saab asjale jälile ja käratab naisele (kes on sellel hetkel 32-aastane): "Kas sinu auahnuse tipuks on jäädagi
Claytoni maakonna esimeseks kaunitariks?" Omal ajal lugedes tundus see ütlus kuidagi julmana, kuid nüüd, olles ise ületanud selle piiri, lõhkunud enese jaoks seina enda ja naised-ei-räägi-kunagi-vanusest olemise vahel, siis tekib tõesti meeli paine, et misjaoks ta/nad sedasi teeb/teevad?
On nende valgete salkude tagune kolp ainult avatud selelle, et ma näen ikka veel nii pagana noor välja, mul on selline ja selline mees, ja ma sõidan sellise ja sellise autoga ja mul on selline ja selline maja? Identifitseeritakse pelgalt välimuse, abikaasaks olemise ja aineliste väärtuste põhjal?
Kindlasti arvab mõni lugeja, et haa, hapud viinamarjad.. Jumala eest ei ole. Väikese vaevaga on võimalik ennast ütlemata üles lüües ja minimaalsete pingutustega saada põllesappa mõni mehepoeg. Lisaks ei kehti 19.sajandi kivistunud reeglid, kus lapsi saadakse abielust ja vallaline lapsega naine on selgelt vaid hoor.
Ise tahaksin eneselt nii 50 aasta pärast küsida, et misjaoks ta sedasi teeb ja silmas pidada nt. hoopiski elutöö auhinna kättesaamise tseremooniaks püstitatud lavakaunistuse paigutamisel pojapojanaist, kes vaatamata minu soovile mitte tuua gerberaid (ei meeldi need lilled), on terve konseptsiooni vaid gerberatele üles ehitanud....Hehh, magusad mõtted vaid...
Kuid pöördudes tagasi oma tuttavate naiste juurde - milles on küsimus? Miks nad tahavad käituda piiratud kanadena? Millal muutusid nende eesmärkideks uhkem kosmeetika, ohtramad peod, parem säärejooks, sädelevamad ehted?
Me kõik olme ju tulnud ühest ajast ja ega me nüüd nii vaesed ka polnud, et peaksime kogu üllejäänud elu korvamisvajadust teostama (see on tegelt sama jube väljend kui ainevahetust teostama - pesuehtne kantseliit)?
Või see teine äärmus, et kui sa oled veidi humanitaarsem, veid võimekama mõtlemisega, jääb külge märk kui boheemlsaslikult mugavast ja elegantselt lohakast inimesest, kes hindab villast sukka, uhutud seelikut, meigivaba nägu, kahes patsis juukseid, mingil põhjusel kergelt hoomatavat pesematust..
Mõlemalt liigilt tahaks küsida: "Misjaoks ta sedasi teeb?"


esmaspäev, 9. mai 2011

Sattumine

Eks ole imelik, et sa vahel oled kohal mingisugusel ajahetkel ning sealsamas on kohal nt veel keegi sinu minevikust. Teadmata isegi, miks see juhtus. Kummaline onju? Nt seda, kuidas sa põrkad poole tunni jooksul ühes kaubakeskuses kokku, ja seda kusjuures üsna järjest inimestega, meestega, kes on mingil lõigul sinu elus mänginud olulist rolli. 
Mõni päev tagasi juhtus nii, et olin ja nägin. A-d. Seda, kes mulle kirjutas pika luuletuse, see, kelle pärast E tegi mulle stseene. 
Ta oli oma naisega (kriitika korras - selline igapäevane naine oli) ja kui ma olin öelnud talle ära oma tere ja luristanud sinna juurde kõrvulukustavalt käeshoitud kohvitopsist, läks A juuksejuurteni punaseks, ta naine kahmas käest kinni ja vedas oma mehe, sõna otseses mõttes vedas keskusest ta välja. Ohh, ma ütleks selle peale. Miks ei oska inimesed, naised just, käituda mõistlikult. Jaa, ma saan aru, et ma olin A-le kunagi oluline, kuid enam ju pole.
No hüva, nägime ja nemad põgenesid minema.
Kuid sattumiste all ei pea ma silmas ainult kokkupuuteid minevikuvarjudega, vaid ka sellega, et kuidas õnnestub töötaval üksikemal korraldada EÕL selle-aastane konverents?
Või kuidas mul oli võimalik seista nii nelja aasta eest Estonia laval ja kureerida lõpuaktust tuhandele?
Kuidas on olnud võimalik et värskelt kaminalisena tuli mulle tuletõrjuja? Või nt siis, kui ma tänaval sattusin olema siis, kui üks tuntud muusik viinakoomas keset kõnniteed aeles?
Kohvipoes istudes, kui vastaslauast skulptor silma tegi ja ma hiljem tema ateljees maalile poseerisin?
Või kuidas üldse see sattumine käib?
Kes korraldab neid asju ja hetki, kui sa täiesti sõltumaltult millestki ja kellestki, oled kohas ja ajal, mis võib tekitada soovi kogetu hiljem blogisse viseerida? Ohhhh, elu ja tema sattumised. Juhtumised ja olukorrad. Ning küsimus - miks? Või täpsustavalt - miks mina ja minuga? See, et ma siia blogilehele kunagi sattusin ja seda kirjutamist alustasin - eks seegi ole üks juhus.





Seitse mõõka

Ohh seda ema südant, iga päev torgatakse sinna seitse teravat mõõka. Kord on see saabel, kord rapiir, kord tääk,kord pistoda, kuid igatahes on see metallist, terav ja lõikav ning haavaservad jäävad puhtalt veritsema, võimatuna sulgumaks. Mure lapse pärast - kui ta kooli läheb, kui ta sealt tuleb, kui ta midagi teeb...
Kas temast kasvab inimene, kas ta on tore mees, kas ta saab elus hakkama. Ja kunagi olid need seitse mõõka nii lihtsakoelised - kas laps fokuseerib silmakese, kas ta hakkab pead hoidma, kas tal pole gaase, hakkaba ta korralikult istuma, astuma, seisma ja sööma...
Pole midagi keerulisemat kui emadus, pole midagi paremat kui lapsevanemaks olemine.
See on magusvalus-kibehapukas-roosamustjas-õnnevalutav tunne, kui see seitse mõõka su südames turrib...

pühapäev, 8. mai 2011

Roheline, see kõik roheline

"Hea on roheline värv, selle puhkab silmanärv". Nii lugesin ma kunagi mingit luuletust, ilmselt esimeses klassi. Äkki oli see liikluspäev?

Ei teagi enam, ei mäleta. Aga nüüd.. roheline, ümberringi on kõik roheline. See mõnus õrn vira ümber puude, see aimatavalt roheline, kohe-kohe lehtivate okste pungade värske, igakevadine sünd.

Ma armastan seda aega enim.

See on mõnus. Istud oma kivitrepil ja vaatad, kuidas rohi peab vaikselt endamisi aru, kuhupoole just nüüd oma lehed keerata. Istud väljas ja tõstad lauda vastavalt päikese langemisele. Esimene jume tuleb peale. Inimesed on valla.

Naised muutuvad kenamaks, mehed.. eee. ...no see sortsid, kirju pluus, kõhukott, sokid ja sandaletid võiks ära jääda, eksole? Pediküür võiks ka olla tehtud. Muidu poleks väga vigagi mehelikke ja karvaselt tugevaid jalgu vaadata ja pükste tagataskutele pilke visata. Et kevadel tunduvad ikka sellised mõtted pähe kippuvat, et millise ja kelle nüüd võiks korraks ette võtta. Haa, tegelikult.

Aed nõuab tööd ja köögis käib remont ja varsti pean oma seinatäie raamatuid paigutama nii, et saaks suure toa ka korda ja siis poiste toa ja üldse, seda tööd on niiiiiiii palju teha, kui aeda ja maja pead, kuid ikkagi.

Kõik roheline, see roheline....



reede, 6. mai 2011

Kui erinevad me siiski oleme?

Mehed ja naised olla kuulu põhjal väga erinevad. Mitte ainult seetõttu, et meie taastootlikkust tagavad kehaosad erinevad oma funktsionaalsuselt, vaid ka kõige muu osas. Kuidas me mõtleme ja tunneme ja oleme ja teeme.

No, et mehed on kinnisemad, kriitilisemad, otsekohesemad, jõulisemad, vastutavad pere käekäigu eest (see oleneb muidugi mehest, minu juhtumi puhul on nn isa poegadele ikka väga mannetu ja tossiks osutunu). Mehed tahavad riskida. Kuid miks?

Miks on see nii, et naist nimetatakse alalhoidlikuks sugupooleks, kelle ülesanne on olla see, kes hoolib, hooldab ja hoolitseb?

Üks tuttav kukkus hiljuti õnnetult ja no murdis endal seal veidi luid. Ta vajas korra sellist ülevaatamist ning tema äärmiselt õdusas poissmehekorteris, kui ta ei saanud eriti istuda ega seista ega pikali olla, küsis, et miks on nii, et meestega juhtub õnnetusi rohkem.

Ja vot seal tulebki see kõige suurem erinevus meie kahe sugupoole puhul välja - kui naiste põhilised ülesanded oma pere ja lähedaste ees on jäänud tuhandete aastate vältel üsna samaks (hoida kodu ja lapsi, valvata koldes tuld), siis mehed ei pea enam jahil käima, et peret toita. Nad ei pea raskelt rassima karmil maastikul, et oleks olemas söök ja kehakate. Iseenesest tööd tuleb muidugi teha, vahendid on teisenenud, kuid see adrenaliin, mis ürgmeestel niuetesse voolas, et mehiselt saaklooma tabada, jääb kusagile panustamata ja väljundid on muutunud. Lumelauad, mägimatkad, langevarjuhüpped. Kindlasti ka mõningane vägijookide rüüpamine, mis siis meestele midagi tekitab (kuigi see eesmärk jääb ähmaseks - kas nad tuimestavad lihtsalt seda valu, mida nad võiksid sõnades ja pisarates väljendada.. ei tea, ei tea..ei tea..).

Põhimõtteliselt me ikkagi erineme. Oleme see teine sugupool. Mündi tagumine külg, Tasakaaluks endale ja nendele.

Kuid olles ise kaks tulevast ürgmeest siia ilma loonud, siis ma näen ehk neid mehi veidi teisiti. Jooned, mis kuuluvad ainult ja ainult meestele, on ilmselgelt väljendunud.

neljapäev, 5. mai 2011

Alanduse maitse

Mõni aeg tagasi nägin öösi unes, et ma sõitsin tandemiga, mida usinalt üksi väntasin, mööda teed. Arvasin, et see tandemi vänderdav ..eee tagumine rattapool kiikus siia ja sinna, kuna ma olen üksikema ja see oli justkui märguanne, et teen kahe mehe tööd üksinda.
Kuid hermeneutikas õppisin ma, et tõlgendusi võib olla mitmeid ning üks võimalikke tõlgendusi on hoopis selles, et ma istusin vales sadulas. Ses mõttes, et ma olen nüüdseks juba pikemat aega seisnud ristmikul, teadmata kuhu ma tegelikult minna tahan. Olla õde`Olla filoloog või mu tegelik eesmärk - kirjanik?
Oehh, selliseid valikuid ei tehta lihtsalt niisama. Ja tavaliselt oodatakse väga, et miski aitaks otsustada. Mina usun märkidesse. Ja eilne päev oli ilmselt üks nendest märkidest.
Nimelt toimus eile siis kutsetega pidu aasta parimatele õendus,-ja hooldustöötajatele. Lillepaviljonis. Sellest ma muidugi ei räägi, et kes on ikka vähese tunnetusega teatud küsimustes, ei tea tuhkagi kommetest, riietumisets, söömisest etc, etc, etc.
Üllatavaim oli see tseremoonia kui selline. Nimelt tänukirju, kingitusi ja lilli jagati valikuliselt. Et igast kliinikust said kaks õde ja kaks hooldajat. WTF???
Hüva, varasem preemia kärbiti masu ajal ära - arusaadav. Varasemate rinnakellade asemel on nüüd kingituseks sallid. Kuid kuulge, hallooo - tänukirja nüüd siis ka enam ei saa või? Ühte värvilisele läikpaberile (hind 0,80 senti, värviline paljundus) prinditud paberikest? Töötaja eneseteadvuse ja väärtustamise tõstmiseks.
Ma olin üllatunud. Lisaks muidugi need, kes siis tänukirjad said - Ivanova, Petrova, Kukonova, Kulikova (nimed on formaalsed ja väljamõeldud). Sekka mõned eestlased ja üks vist hispaanlane? Ning justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud - kunstilise programmiga esines trio, kes hakkas venekeelseid romansse esitama...
WTF?????
Kus me elame?
Kuid, selge oli see,e t läbimõtlematult tehtud ja kutsetega "autasustamine" käänas mind õiges suunas. Nii nagu tuleb teha seda, mida armastad, mitte seda, millega harjunud.
Kaks aastat veel ja siis on asi ühel pool.
Kuid alanduse maitse ei kao kusagile, see niisutab keelt ja põski. On igemetel ja toit käib suus ringi....