Koolilastest

Inimene on tegelikult ütlemata reetlik ja murrab endale antud lubadusi igapäevaselt. Möödunud sügisel ma tõtasin enesele, et õpetan klutid iseseisvalt õppima. Iseenesest oleme sellele teele juba lähedale jõudnud, kuid reaalsuses on asi sedapidi, et ma iga päev õpin poegadega. Eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, inimese õpetust, inglise keelt. Kontrollin asju, teritan pliiatseid, korraldan pabereid õpikute ümber, vaatan vihikuid. Käekirjad on neil üsna..eee.. no on sellised nagu on. Mäletan ise, kuidas ma tunde ja tunde istusin ning tegelesin kalligraafiaga, kuid nagu ema kunagi tõdes ülikooliaegseid konspekte uurides - milline raisatud ja mahavisatud aeg see oli.... Ja kluttidega on sama seis. No on käekiri segane. No ei tule tähed ühtlaselt. Nooremal pojal on E käekiri, täitsa kummaline kohe, aga vanemal poisil selline, et oh-oh-oh. Kuid eks nad püüavad, esimeses klassis oleks tegelikult palju nõutud, et kõik oleks viimase peal. Kohusetundlikkus oma asjade eest vastutamisel tuleb aeglaselt. Tuleb, aga vaevaliselt. Kuigi nad on ütlemata sotsiaalsed põnnid. Kooli ja koolist, trenni ja trennist tulevad ikka üsna ise. Poes käivad, taskuraha loevad ja kulutavad. Sõpradega on väljas ja sõidavad tõukekatega ringi. Otseselt kurta ei saa. Kuid kummaline on see tunne küll, kui hommikuti näen, kuidas kooolikotid hüplevad tänavaidpidi minust üha kaugemale. Kooliaeg annab siiski vanemale suurema osa vabadusest tagasi. Laste iseseisva tee alguses leiad ennast uuesti ja tegeled miljoni asjaga. Ja väsid ning pea tahaks padjale toetuda ikka üsna varasel kellal.

Miski ei tule ega lähe mänglevalt. Kooliteel...