kolmapäev, 27. aprill 2011

Millega õigustada olemasolu?

Mis on see, millega inimene tõestab ära oma ärahingatud õhu, kulutatud vee, tarbitud toidu, kulutatud nafta? No nt kui tunned, et bioloogilisele järjepidevusele on omalt poolt nagu panus antud, aga ühikonnale peaksid veel kuidagi nö kasutegurlikult midagi andma? Maksud? Töötunnid? Mõistust?

Eksistentsialismi kaudu? Olemisfilosoofiale tuginedes? Haa, see pole mingi nipiga küsimus, vaid aus päring - millega sa oled Maale ja Looduse tahtele kasulik? Eeldusel, et sinu olemasolemiseks pole vaja ideed, vaid sa lood selle ise endale?Et sa pole valmis ega mõõdetav artefakt, vaid asud usinalt tegutsema iseenda tunnetamise ja tõestamise kivikliburängale teele?Panustad fotografeerimise ja reisimisega, avaradades enda ja vaid enda pisikest maailma. Või ohjeldamatult erinevatesse portaalidesse ennast ja oma sõpru piduselt jäädvustades?

Või abistad ehk näljahaigeid ja hariduseta aafriklasi? Õmbled kokku sinu jaoks mittevajalikus sõjas purunenud ihuliikmeid? Ajad börsil mängides kokku rasket raha? Kustutad vabatahtlikuna metsatulekahjusid? Kujundad firmade maailmanägu? Parandad õpilaste vihikuid? Loovid rasketel metallalustel ning oled kaitsetu kõikvõimalike ilmade eest? Parandad linnavalitsuses kohalikku elu reguleerivaid määrusi? Lõppetu pikk jada.... Palju on seda, millega saad tekitada ühiskondlikult kasuliku olukorra ja palju on kohti, kus sa lihtsalt tallud oma jälge Maal suuremaks, tegemata ühiskonnale midagigi kasulikku. Paneb mõtlema ja muretsema. Kas sind on siis ikka vaja või mitte? Et nt siin teenid õpetajana sandikopikaid, kuid väljamaal võõraste peldikuid küürides teenid tuhandeid? Et sünnitad lapsi Eestimaal, kuid lased neil kasvada suures ja kurjas ilmas, olemasolu kõledate tuulte käes.
Millega õigustad olemasolu? Millega, millega, ahhh??



esmaspäev, 25. aprill 2011

Lüliti

Klõps, tuba on valgust täis, klõps - pimedus. Klõps kohvimasin tööle, klõps - töö kinni.

Klõps saag tööle, klõps - saag puhkele. Oleks inimesega ka nii lihtne. Klõps - ja oled töötuuril. Klõps ja juba puhkad. Aga ei. Inimene kogu oma üliarenenud hallolluse ja kahe toimiva ajupoolkeraga on märksa keerulisem natuur. Ei mingit klõpsutamist. Oled päeva auga välja teeninud ja diivanil mõnusalt hommikumantlisse keerdunud, jalad risti-rästi ja pilla-palla ning ikka oled veel lainetel, mida ei saa kuidagi koduseks nimetada.Mekutad mõnusaid mõtteid, kuid kuskil sisimas põleb usin tööloomahing. Ei klõpsa ühti, ei heledusesse ega pimedusse. Kuid oleks ometigi see lüliti kuskil olemas. Pea küljes kinni. See võiks üldse elukestvalt meid saata. Võidujoovastuse ületamiseks, kurvastuse lõpetamiseks, kaotuste unustamiseks. Kuid ainult mitte armastuse jaoks. Kõikidele nendele meestele, kes ühist perenime jagavad, kõik keda seob Tondi ja Lelle. Seal võiks kõik lõppematult lülitamata jääda. Ning energiadosaator peaks ka olema kuskil küljes...

kolmapäev, 20. aprill 2011

Vajadus olla keegi (saada paremaks tunnustuse kaudu)

Inimene oma loomupärases kadeduses ja ahnuses unistab alati suuremast, paremast, võimsamast, pikemast, ilusamast, töökorrasolevamast, viljakamast etc, etc, etc olukorrast, nähtusest, asjast, inimesest, välimusest, rahast, majast ja loodus ise teab veel millest.
Kuid selle loomupärase pahelisuse juures on inimesel siiski vaja midagi, mis paneks käbinäärmed melatoniini nõretama, et öösel magada saaks ja serotoniini meie kehas kõike ja kõiki funktsoneerima, et olla õnnelik. Ja selleks omamoodi katalüsaatoriks on kiitus või tunnustus.
Lapse täiskritseldatud pilt mikroskoopilistest verevalamistest mõjub ainult minule kui emale humoorikalt, kuid lapsele ütled ju ikka, et oo, kui kena pilt ja väike sõstrasilm kepsleb kõrvaltuppa uut lahingut viseerima, komm pihus ja musi põsel. Teda tunnustati, ta sai kiita.
Potti tehtud pissi eest, koristamisvaba pudrusööma eest, päheõpitud luuletuse eest. Ja see tunnustus paneb teda veelgi püüdma ja pingutama.
Ise ma ennast ei pea heaks inimeseks, küll aga on mul muid asjalikke omadusi - pere ei jää nälga, elamine on mõõdukalt puhas, mõistlikult suur lugemus, lastel on riided korras, kappides kõrguvad puhtad pesuvirnad, mul on mõned head sõbrad ja vahva vend ja vahva isa.
Kuid ometigi, ometigi tuli mulle eilne teadaanne veidi üllatuslikult.
Igal aastal valitakse aprillis osakonna parim õde ja parim hooldaja.
Ning ülla-ülla - selle-aastane valik langes minule.
Noh eks ma vähe just ei tööta ja oma temperamenti olen ka ohjama hakanud (muide see laigutine flegmaatilisus ajas osad inimesed jällegi närvi, nii närvi), kuid see ei tee mind parimaks õeks, eksole?
Kuid omamoodi nõiaahela ma nüüd purustasin - ma olen esimene eesti õde, kes selle auväärse tunnustuse osaliseks sai.
Loomulikult sai jagatud rõõmu venna ja naabritega, L ja isaga.
Ning isalt tuli teinegi tunnustus - hea tütre preemia. See oli.. see oli suurem kiitus Just see hea tütre osa.
Kuid igasugused nominatsioonid ja autasud tekitavad tegelikult sundusliku olukorra - ei tohi minna kõrgiks ja nüüd peab oma parimolemise lippu kõrgel hoidma. Sest nõõd sa pead olema selle tunnustuse vääriline ka PÄRAST kiitust.
Mõtteid on palju ja mõned ristteed painavad.
Ahjaa, üksõhta öövalvel olles jäime ühe valvearstiga kõnelema ning pea kaks tundi vestlesime Prometist ja kirjandusest ja ajaloost ja Lotmanist ja üldse - hea on kui saad kõnelda kellegagi, kes jagab vaimu samapalju kui sa isegi.



reede, 15. aprill 2011

Koolilastest

Inimene on tegelikult ütlemata reetlik ja murrab endale antud lubadusi igapäevaselt. Möödunud sügisel ma tõtasin enesele, et õpetan klutid iseseisvalt õppima. Iseenesest oleme sellele teele juba lähedale jõudnud, kuid reaalsuses on asi sedapidi, et ma iga päev õpin poegadega. Eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, inimese õpetust, inglise keelt. Kontrollin asju, teritan pliiatseid, korraldan pabereid õpikute ümber, vaatan vihikuid. Käekirjad on neil üsna..eee.. no on sellised nagu on. Mäletan ise, kuidas ma tunde ja tunde istusin ning tegelesin kalligraafiaga, kuid nagu ema kunagi tõdes ülikooliaegseid konspekte uurides - milline raisatud ja mahavisatud aeg see oli.... Ja kluttidega on sama seis. No on käekiri segane. No ei tule tähed ühtlaselt. Nooremal pojal on E käekiri, täitsa kummaline kohe, aga vanemal poisil selline, et oh-oh-oh. Kuid eks nad püüavad, esimeses klassis oleks tegelikult palju nõutud, et kõik oleks viimase peal. Kohusetundlikkus oma asjade eest vastutamisel tuleb aeglaselt. Tuleb, aga vaevaliselt. Kuigi nad on ütlemata sotsiaalsed põnnid. Kooli ja koolist, trenni ja trennist tulevad ikka üsna ise. Poes käivad, taskuraha loevad ja kulutavad. Sõpradega on väljas ja sõidavad tõukekatega ringi. Otseselt kurta ei saa. Kuid kummaline on see tunne küll, kui hommikuti näen, kuidas kooolikotid hüplevad tänavaidpidi minust üha kaugemale. Kooliaeg annab siiski vanemale suurema osa vabadusest tagasi. Laste iseseisva tee alguses leiad ennast uuesti ja tegeled miljoni asjaga. Ja väsid ning pea tahaks padjale toetuda ikka üsna varasel kellal.

Miski ei tule ega lähe mänglevalt. Kooliteel...




kolmapäev, 13. aprill 2011

Astroloogiline kaart

Mõnda aega tagasi lasin teha enesele astroloogilise kaardi. Sellise, kus peab teadma inimese täpset sünniaega, lausa kellaajaliselt ning tähtede ja planeetide ja muu kosmilise kirja järgi lahatakse minu iseloomu.
Vennaga ükskord istudes me siis lugesime seda ja vend kommenteeris - just, täpselt, absoluutselt õige.
Ja tõepoolest, enamik asju läks 99,99 % täkkesse. Muidugi oli ka möödalaskimist, kuid üldjoontes koorub sealt välja, et mul puudub absoluutselt igasugune diplomaatiaoskus, mul olla erilisi võimeid tervishoiualal, mul on raske vigu tunnistada, kuid kui ma seda teen, siis oskan ka vigadest õppida ning minust võib saada erakordselt hea ja hinnatud juht (ha-ha-ha).
Põhiolemuselt sobin ma tänu kõneosavusele õpetajaks ning erilised vaimuanded võimaldavad kirjanikuks hakata.
Kuid on veel üks tahk - ma lasen ennast ära kasutada. Ja olgu Looduse Tahe tunnistajaks - seda ma lasen endaga teha. Igasuguse kahetsuse või valehäbita.
EÕL on tasuta asi ja ma müttan seal üsna tiidsalt. Palutakse artikkel redigeerida - teen ära. Vaja on midagi muud - teen ära. Vaja vahetada valvet - nõus.
Pagan, tegelikult ma peaksin oskama 'ei' öelda.
Ahjaa, selle astroloogilise kaardiga veel. Seal seisab, et mul olla tõsine kiindumus oma lastessse ja ma otsin omale meest (partnerlussuhted kannatavat mul liiga suure seksuaalse võimekuse üle - ha-ha-ha-ha), kes sobiks lastele isaks. Tõenäoliselt pole ma seetõttu tänaseni ennast kellegagi sidunud (no igasugused ebaõnnestunud suhted, eksole?), sest E poegasid ei sobigi eriti keegi väljasttulija kasvatama.
No igatahes ma avastan ennast selle kaudu päris palju ja tõsiselt.


Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...