Minu blogide loend

kolmapäev, 9. märts 2011

Muudatusi pelgalt tajudes.

Mõeldes ennast laste-eelsesse aega ja sellesse, kuid need omaloodud elu muudavad, jääb märkamatuks, et tegelikult ei muutu mitte ainult elustiil, vaid sinu suhtumine üldse.
Enesekesksest ja ainult oma asjadele mõtlevast, vahel isegi laisavõitu, pidulembesest kurameerijast saab kohusetundlik ja suisa kaagutav lapsevanem.
Suhtutakse kõigesse kriitiliselt, sest need OMAD panevad sind muutma väärtushinnanguid, õpid planeerima aega ja raha, ressursse, vaikset ja õdusat äraolemist, rääkimata raamatutest, mida sa kunagi huviga lugesid ja nüüd üldiseks juraks tembeldad, muusika, mis mõjub närvesöövalt. Vaikelu teostamine teemal "Lumine aed sae ja puuhunnikuga" on möödapääsmatu. Töödenimekiri on märgatavalt pikem, õhtune pea padjale panek üha ahvatlevam.
Koolilapsed tahavad õppida, kuid sellel muudatusel elus on ka paremaid külgi. Nt ei vaja nad enam 24/7 lapsehoidjat, sest koolitee ja trenniskäik on selged. Taskuraha sedapalju, et pärast kooli kerge eine võtta pole probleemiks.
Kuukaardid, õpilaspiletid, telefonid, ID-kaardid - see tundub suisa ulmeline olevat, sest alles nad ju kägisesid häälekalt ja avastasid maailma, hambad tulemas. Nüüd aga poole aastat tagant hambaarstile minna pole probleemiks.
Sõbrad käivad külas. Nemad käivad sõpradel külas. Kerge söögi iseseisev valmistamine pole probleemiks.
Ja nii kummaline kui see ka pole - noorema poja käekiri on geneetiliselt selle teise 50% eluandja suunaline. Mõlemal aga avaldub emaisa liinist tulnud teadmistejanu ning kindel määratlus elukutsel (loen 12 aasta pärast uuesti ja vaatan, kas nii läks) - vanem poeg arheoloogiks, noorem arstiks.
Sõnaga - need muudatused, mis toimunud ja nendega kohanemine on kaunikesti pika protsessi mõõtmetega, kuid asjas sees olles ei taju neid üldse. Ainult ajaliselt kauguselt.
Ja laste kasvades tunned ennast teisiti - kuidagi asjalikumana, tegutsevana, hoolivana.

Kommentaare ei ole: